Ehatäherüütlite ning hundipäikseaegsete vahel

Karl Martin Sinij?

Kaupo Pähkel, Ehatähe rüütel. Varrak, 2008. 432 lk.Tamur Kusnets, Hundipäikese aeg. Metsiku jahi algus. Pegasus, 2008. 440 lk. Jälle sattus näppu üks kahe-ulmeka-arvustus ja paratamatult tuli alustada ühest. Kusjuures, mida peatükk edasi – sest ega saa ju hoida end eemal paralleelsest lugemisest –, seda kummalisem tunne kerepidi käima hakkas. Siiski võtsin südame rindu ja läbisin esmalt mu jaoks seni täiesti tundmatu autori Kaupo Pähkli „Ehatähe rüütli”. Ja olin rõõmus, lugejana vahest hetkekeseks isegi õnnelik. „Ehatähe rüütel” lõi oma alguse lahti nagu mõni G-kategooria löömafilm ja jättis põgusaks korraks isegi mulje, et nii saabki olema, nii saabki minema. Tühjagi. Kohe hakkasid lugeva inimese meelekeerdu rajuma maastikupildid, romantilised meeleldused – neid jagus raamatu sisse ikka päris mitu ja päris ilusaid – ning keerukad keevalised keerakad. Mõõgavõitlustele vahelduseks (aga need va mõõga-, kaika-, küünarnuki- ja pistodavõitlused olid ju sujuvad ning veenvad) kirjutab Pähkel nõiduslikke lembestseene ning sidundab need osavalt edaspidise mürgeldusega. Mürgeldust ei tule mitte vähe. Kui hoomaks vähekenegi rohkem toda maailma, milles absoluutne aktsioon toimub, armastaksin seda raamatut rohkem. Naishetkedes tajun imelist ümbrust, ent ülejäänu ongi terake ülejäänu. Pähkel on suurepärane mõnedes oma muinasilma momentides, aga jääb kõledaks või pigem olematuks vahemite täitluskäigus. Ta annab meile peaaegu väga hea kirjanduslise maailma kätte, kuid riputab mõned olulised otsad õhku kõlkuma. Kulutades nii-mitu-sada lehekülge, on kuri patt jätta kasutamata selline sõnaruum. Korrates samas mitmeid teemasid ja kujundeid, mis lähevad pea uuele tasemele korduse kujul, ent siiski mitte päris. Siin tulnuks terake karmfanaatilist toimetamist tuluks. Ehatähe ilus kujund jäi ju võimaluste piires kasutamata – häbi! Samas tänu kõige roppukanti kordaläinu eest.

„Hundipäikese aeg” on kurjem ja tugevam lugu. Kindlasti ka läbikirjutatum. Jätsin alguses rumala peaga läbi vaatamata raamatu lõpus oleva selgitusnimestiku, mis on tegelikult ju üsna üldhariv õppetükk. Tuleb kohe öelda, et lapsepõlve lemmikraamatutest kerre ja ajju harjunud komme saada vajalik kommentaar otse kontekstis, lehekülje allservas, tundub endiselt hea mõttena. Ei tea, kas näeme siin kiirküljendamist, mille käigus õigete asjade õige lehe(külje) pääle sokutamine tiba keerulik tundub või mis. Tagalehtede lugemine enne juttu või nende pidev näppimine lugemise käigus on vale värk. Loodaksin asjalikelt kirjastajatelt head koostööd toimetajate ja küljendajatega, mille käigus võimalduks lugejal teha kiirpilk raamatulehekülje allserva ning olla jutujätkuga samal tasapinnal. „Hundipäikese aja” alguses olnuks see eriti tuhandest tervitet. Kuna seesuguse vana hea lähenemise puudumise pärast jõuame järgmise teemani, jõuame järgmiste arusaamatusteni.

Ajalugu on põnev lugu ning kõik me vähesed huvilised oleme miskid iseoma tasandid läbi käinud. Me teame midagi, me oleme lugenud ajalugusid, ajalooõpikuid, ajaloolisi romaane ja paraajaloolist kirjandust – ning kogu see kaunis kamm on meile ajuti hääd naudingut pakkunud. „Hundipäikese aja” puhul eeldanuksin ma tõsikindlat eessõna, mis raamistanuks mürinal alanud teose huvilise lugeja jaoks mingissegi kindlasse ajaloopilti. Hull lugu on, et me eestikirjanduses ootamatult hääl tasemel kerkinud alternatiivajalooliste ja fantaasiaservaliste lugude kõrval on suur oht nii-ütelda tegeliku tegelikkusega tegelemise teel auku kukkuda. Ja mul läks hulk aega aru saamaks, kustkohast jookseb joon ehatäherüütlite ning hundipäikseaegsete vahel. Kui Kaupo Pähkel ei mütanuks kristlusega – mida ta kummalisel kombel olemuslikult heaks nähtuseks peab, ent antagu talle see poeetiline vabadus – ja asendanuks seesinase ideoloogia mõne hüpoteetilise, puht-muinasloolise kujunduskumusega, saaks tema hoogsat raamatut käsitella eheda autorlise muinasjutuna, heaste kirjutet väljamõeldisena ning ühe parema sellisena me kodumaises volkloras. Pärislusega flirt aga sätib ta kontekstualiseeruma liiga mitme teosega, võistlema paraja lauanurgatäie eestilise kirjanduse ja ulmekirjanduse paremikuga ning vale nurga alt vaadates ei saa täispunkte anda. Õnneks õige kulmu alt silmates saab. Annaks arm ja absoluut õigeid kulmusid. Kuid jah – Tamur Kusnetsi tekst tahaks vaadelduda sootuks neljandama varju kaudu ning sellisena õilmitsemiseks peaks lugejast ratsanikul kogu aeg kommentaatorist kannupoiss kaasas käima. Usun, et „metsiku jahi algus” viib meid kaugete ja kaunite keskpaikade ning lootusrikkuses loomata lõppudeni ja Pegasuse korrektsed kirjastajad võimaldavad lugeja nautimusel autori tarkusega leheküljetsi kaasas kulgeda. Ei kärva ka küljendaja, kui teda veidi intrigeerivamalt mottida ja kotiveerida.

Äge on näha, et jaksu ja tahtmist jõulistel kirjutajatel jagub. Suunaksin neid meeleldi kinokunsti valda, sest „Nimed marmortahvlil” ei peaks jääma kurblõbusaks ainsavõitu näiteks asjakesest, milline tirib inimesi omafilmi vaatama, tirib kohe koolide ja pataljonide kaupa. Tegemata on filmid, kirjutamata raamatud. „Tasuja 2. Jüriöö 666 – tõhus tapamaja” , „Villu võitlused. Pimeda pealiku tagasitulek”  ja isegi Kalevipojast on tegemata vägev eestifilm, mis ju „Conan the Barbariani” laadis võiks ometi mikroeelarveliselt linalduda. „Kalevipoeg” võiks geniaalse stsenaarse lähenemise puhul „Sõrmuste isandale” näidata päratuld – näiteks Andres Ehina kokkukirjutatuna ja Kivisildniku produtseerituna.

Suur kunst tahab tulla ja suvasammastele ärtust ära teha. Kirjanikud võtku ennast kokku ning pusigu väärikas põhjendus. Mingid miljonid, nagu näha, ootavad rakendust. Alati ja iga kell.

Alustavatele autoritele peab ikka ja alati midagi ütlema. Ja mitte ainult seda, et minge kukkuge hullfilme vorpima, seesuguseid soovunelejaid jagub küll koma veel. Kaupo Pähkel võiks viimistella omamaailma, sest selle loomise oskus on tal peaaegu juba näpus. Ei ole vaja eksida Indrek Hargla perfektsesse alternatiivajalukku ega põigelda vähevirtuoosselt kohatises kusnetslikus naturalismuses. Pigem kasutada teadlikult omi tugevusi ning need on selgelt looloome ja muinakad – ruumi edasi mõtelda on rohkesti. Tamur Kusnetsi tõsitugevast debüüdist aga ootan geograafilist ja inimlist platseerumist. Praegu ujub Kusnets meeletult lubava autorina Enn Kippeli ja Leo Metsari kaardistet alade servadel ning ma loodan, et minevase Euroopa kaart joonistatakse tulevaste põlvkondade kõrvade vahele suuresti Tamur Kusnetsi abiga. Olevase ja tulevase maailma kujutajad on meil samuti kerkimas. Olgu taevalised neile imelised abilised.