Eesti pagulasi hoiaks unustusest inglise keel ja meedia

Vestlus kirjanike Elin Toona ja Helga Nõuga

Elo Lindsalu

Vestlesin kirjanike Elin Toona (sünd 1937) ja Helga Nõuga (sünd 1934) viimase kodus Tallinnas 12. juunil. Mõlemad põgenesid Eestist lastena 1944. aastal ja kasvasid üles hoopis teises kultuuris ja ühiskonnas: Toona Inglismaal, Nõu Rootsis. Nad kuuluvad pagulaskirjanike noorimasse põlvkonda, kes debüteeris 1960ndatel, ja neid ühendab peaaegu 50 aastat tutvust-kirjavahetust.¹ Elin Toona oli tulnud Floridast oma vanaisa Ernst Enno 140. sünniaastapäeva üritustele. Kirjanik peatus pikemalt oma lapsepõlvelinnas Haapsalus, kus esines ettekandega konverentsil „Muinasjutuvägi“. Helga Nõu on nagu ikka pool suve Tallinnas, pool Rootsis.

Elin Toona, millest te Haapsalu konverentsil kõnelesite?

Elin Toona: Soovisin vanaisale palju õnne ja rõõmu, palju edu ja pikka iga. Vanaisa oli kõige õnnelikum, kui ta oli oma lastega koos. Rõõm tuleb sellest, kui teistele meeldib see, mis sa kirjutad. Edu osaliseks ta oma eluajal ei saanud. Enno suri, arvates end olevat ebaõnnestunud luuletaja. Ma tahaksin vanaisale öelda, et maailm on muutunud ja paljud noored loovad nüüd laule tema tekstidele. Need värsid on tõesti väga musikaalsed. Enno luuletas palju igavikust ja inimesed leiavad praegugi tema luulest midagi endale. Tema idamaised juhtmotiivid „igavikud ees ja taga“ ja „igavene nüüd“ on tänapäeval kõigile arusaadavad. Minu vanaema Ella meenutuste kaudu oli vanaisa meie perega alati kaasas, kuigi me päriselt ei kohtunud.

Omal ajal tegid kriitikud Enno luulet ülekohtuselt maha. Olete tollast retseptsiooni tutvustanud oma Enno-monograafias „Rõõm teeb taeva taga tuld“.

Toona: Noor-Eesti ei olnud huvitatud idamaade filosoofiast, millest Enno huvitus. Friedebert Tuglas andis talle kohe vastu näppe, öeldes, et ta luulel puudub tähtsus ja siht. Henrik Visnapuu oli esimene, kes hakkas tema luulest paremini kirjutama. Ja kuigi Tuglas ja teised kaasaegsed tema värsse halvustasid, on nemad juba minevik, aga Enno inspireerib inimesi praegugi.

Avaldasite oma debüütromaani „Puuingel“ (1964) 27aastaselt; edasi tulid „Lotukata“, „Sipelgas sinise kausi all“ jt. Helga Nõul ilmus noorena samuti laineid löönud romaan „Kass sööb rohtu“ (1965). Praegused noored eesti naisautorid avaldavad valdavalt luulet või lühiproosat. Miks valisite just selle raske ja märksa töömahukama žanri?

Helga Nõu: Mina küll alustasin novellidega Manas ja Elin osales noorte koguteoses „Tont teab“. Aga oli kuidagi loomulik, et õige raamat oli ikka romaan, lühijutte ei võetud ju tõsiselt.

Toona: Meie pagulaskultuuris olid mehed tähtsad, naised olid teisejärgulised. Meie Helgaga olime kaks noort naisprosaisti, kes panid aluse uuele, mõne arvates šokeerivate teemadega romaanile.

Nõu: Naiskirjanikke paguluses muidugi oli: meist kümme aastat vanem oli Karin Saarsen ja siis meie vanemate põlvkonda kuuluvad Salme Ekbaum, Asta Willmann ja Helmi Mäelo. Vähem tuntuid nagu Helmi Rajamaa, Alma Teder, Ada Otema ja teisi veel kutsusid mõned meeskirjanikud üleolevalt „kirjutavateks prouadeks“. Praegugi valitseb mõnevõrra mõtteviis, et kaalukamad kirjanikud on meessoost.

Toona: Aga praegu on väga oluline, et kirjutaksime oma pagulusest inglise keeles ja et see leviks ka meedias, sest vastasel juhul ei teata saja aasta pärast maailmas mitte midagi meie kirjanduskultuurist ja ammugi mitte pagulaste elust eksiilis. Ka seda mitte, miks me põgenesime. Ja et me üldse põgenesime. Pabermeedia ja -kirjandus asenduvad elektroonilisega ja kui meietaolisi tõelisi paguluse tunnistajaid enam ei ole, siis saadakse kogu info vaid internetist.

Elin Toona, ajakiri The Economist valis teie mälestusteraamatu „Into exile: a life story of war and peace“ ehk „Pagulusse. Rahu ja sõja ajalugu“ 2013. aasta parimate raamatute hulka.2 Kas seda teost saab varsti ka eesti keeles lugeda?

Toona: Me arutame selle tõlkimist, kuid Loomingu Raamatukogus ilmunud „Ella“ (2008) on enamjaolt peaaegu sama tekst. Need on mälestused vanaema silmade kaudu – nagu Ella toimunut näha võis. See müüdi läbi paari nädalaga.

Pagulus ja emigratsioon on taas aktuaalsed: nüüd aga lähevad eestlased välismaale elama vabatahtlikult, mitte pakku sõja või võõrvõimu eest, meile tulevad aga Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika põgenikud. Teie unistasite kunagi vabariigi taastamisest ja oletegi näinud Eesti iseseisvumise ära. Kuidas te suhtute neisse protsessidesse ja ideesse, et rahvusriigid olevat oma aja ära elanud?

Toona: See on ime, et oleme saanud oma kultuuri läbi aegade säilitada. On loodusseadus, et liigid hoiavad kokku, lähedaseks saadakse samast liigist pärit isendiga. Lind valib sama värvi sulgedega paarilise ja teistsuguse ajab minema. Laps õpib oma vanematelt ja ümbrusest. Teadlaste sõnul oleme tulevikus kõik pruuni nahaga ja räägime inglise keelt, hiinlasedki õpivad seda. Nahavärv mind ei loksuta, aga kultuuripärandi hävitamine küll. Ma arvan, et rahvusriigid peaksid hoidma oma identiteeti ja kultuuri – oleme liiga väike rahvas, et Ameerikat teeselda.

Nõu: Oleneb, mida see „rahvusriik“ üldse tähendab? Kui ta tähendab seda, et on üks punt, kes teisi ei salli, siis see mõte on küll iganenud. Aga igas riigis peaks siiski säilima tuumik, mis koosneb emakeelt kõnelevaist ja meie rahvusest pärit inimestest. Meie häda on see, et liiga palju noori läheb siit minema. Keel on kõige tähtsam, see ei tohi kaduda. Oma keel ja kultuur võiksid olla palju rohkem esil. Näiteks popkultuur, mida noored viljelevad, peaks olema palju suuremas mahus eestikeelne. Teised väikeriigid nagu Soome ja Norra, mis küll on suuremad kui Eesti, oskavad palju paremini oma keele eest seista. Meie aga võtame Ameerika kultuuri ja inglise keele vastu avasüli.

Toona: Ameerika on hea näide, kus kõik kultuurid on koos, aga suheldakse üksnes oma väikese rühma piires. See nn kultuur, mida Ameerika ekspordib välismaale, on peamiselt reklaam – papist ja paberist plakat, mis rõkkab ja on hiilgavalt valgustatud, aga selle taga ei ole midagi olemuslikku, isiksust. Kas või näiteks need popstaarid ja prominendid.

Nõu: See on see melting pot, sulatuspott, metafoor sellele, et eri grupid elavad kõrvuti, aga ei sulandu üksteisesse.

Sulatuspotis peaks ju eri rahvused just ühte sulama? Tänaseks on aga Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja mitme teise Euroopa riigi juhid tunnistanud, et multikultuurilisuse integreerumisprojekt on läbi kukkunud.

Nõu: Ei ja jaa, siin on muidugi vastukäivus ja väljendit kasutatakse ka erineval viisil. Otsides Google’ist melting pot pictures, leidub seal supipoti pilt, kuhu pannakse Hiina, Iiri, Itaalia, Mehhiko ja Vene koostisosad – ja saad Ameerika! Pildil paistab potis küll üks ühtlane mass, mis võiks tähendada, et kõik on Ameerika kodanikud ja elavad rahus ühise valitsuse all. Aga tegelikult ei ole need rahvusgrupid ühte sulanud, vaid elavad üksteise kõrval, New Yorgis on näiteks terved linnaosad nagu Chinatown ja Little Italy. Siiski on Ameerika ja Euroopa riikide supipotil vahe. Eesti supipott on ehk õrn, kuna on nii väike …

Elin Toona, „Kaleviküla viimses tütres“ (1988) kujutate eesti pagulase elu Ameerikas, võitlust eesti kultuuri­traditsioonide eest sealse massikultuuri ja kommertsi pealetungi vastu, ka oma juurte otsimist.

Toona: Mul oli plaanis kirjutada „Kalevikülale“ järg, kus peategelane Tiiu tuleb Eestisse ja hakkab varsti mõistma, et Ameerika tuleb talle järele: see, mille eest ta oli põgenenud. Olen palju reisinud ja aru saanud, et kultuur on eelkõige kunst, kirjandus ja muusika. Aga Ameerikast tuleb nii palju võõrast, mis ei kuulu meie maailma, jama, mis paneb väikesed kultuurid ohtu. Keegi kirjutas hiljuti, et meie eliit on nüüd ärimehed, mitte enam loomeinimesed, nagu varem. Siin Euroopas on väga kõrgetasemelist kunsti, kuid seda tarbib aina vähem inimesi, valdavalt levib ühetaoline massikultuur, mis saavutab ülekaalu ja võidab varsti süvakultuuri.

Pagulaskirjanikel pidavat olema topeltidentiteet: üks eesti ja teine asukohamaa oma. Kas olete sellega nõus või on teie identiteet veelgi mitmeplaanilisem?

Nõu: Eks kõigil inimestel on mitu identiteeti, olenevalt sellest, kellena nad parajasti tegutsevad, minu puhul: naisena, emana, kooliõpetajana või kirjanikuna. Rahvuslikult identiteedilt olen eestlane või rootsieestlane, mitte kunagi rootslane.

Toona: Mina elan kolmes maailmas: mul on kolm isikutunnistust ja kolm passi. Aga isikutunnistus ei ole isikutunnetus, mis mul on väga tugevalt eestlase oma. Olen harjunud, et mu elu on juppideks lõigatud ja neid juppe ei saa sõlmida. Käitun nii, nagu olukord nõuab: Ameerikas ameeriklane, Inglismaal inglane, aga ainult Eestis tunnen end „täiuslikult paigas“, olen sada protsenti kohal. Väliseestlaste õnn on moment. Elan momendist momendini, mälestusest mälestuseni, valides, millest rääkida, millest mitte, ja ainult unes võin täiest kõrist röökida.

Olite omal ajal mõlemad väga julged ja tõite kirjandusse tabuteemad: avameelse erootikakujutuse, õpetaja ja õpilase armuvahekorra, perevägivalla. Nüüd arutatakse neid kunagisi keelatud teemasid laialt ajakirjanduses ja mujal.

Toona: „Puuingel“ räägib tegelikult mu sõbrannast ja tema emast, aga toonane eesti kogukond arvas, et kujutan ennast ja oma ema, mis põhjustas pisukese skandaali. Henrik Visnapuu kirjandus­auhinna kättesaamine oli omaette kurioosne lugu: selle asemel et see mulle viisakalt üle anda, jättis saadik ümbriku meie ukse taha vaiba alla piimapudelite kõrvale. Selline oli tolle romaani vastuvõtt Inglismaal.

Nõu: Meie [Helga Nõu ja tema abikaasa Enn Nõu – E. L.] kasvasime Rootsis, kus ammu kehtis sõnavabadus. Loeti Henry Milleri raamatuid, seejärel tuli Erica Jong, kes kirjutas seksist vabalt, eufemisme kasutamata. Nii et meil oli selleks julgustükiks soodne pinnas, ainult eestlased ei olnud sellega harjunud. Meie siiski „roppe“ sõnu ei kasutanud, nagu eelnimetatud autorid. Aitas sellestki, et me erootikast ja tunnetest kirjutasime.

Toona: Mina ei teadnud noore neiuna, mis on mehe ja naise vaheline armastus; otsisin seda, aga sellest polnud jälgegi. 1950ndate Põhja-Inglismaal, kus üles kasvasin, ei suudeldud ega kallistatud avalikult. Ma hakkasin tollal lugema Woolfi, Hesset, Huxleyt jt inglise kirjanikke, samuti Zolad ja muid prantslasi, olin vaimustatud nende raamatuis kujutatud armastusest. Mu esimesed armumised olid rohkem ettekujutus ja mul ei olnud seksist aimugi, kuni läksin Londonisse teatrikooli. 1960ndail oli London hipiliikumise ja biitnike üks tõmbekeskusi, kus naised panid selga miniseelikud ja mehed lasid juustel kasvada taljeni. Ega minagi sellest kõigest puutumata jäänud: maailm oli mu ees lahti ja erinevalt vanematest pagulastest leidsin, et ei tohiks kapselduda oma eesti seltskonda ja mälestustesse, vaid elada olevikus ja osaleda samuti Inglismaa kultuurielus. Seda pandi mulle pahaks.

Helga Nõu, olete kirjutanud, et oma romaanide peategelane olete enamasti te ise – olgugi vahel teisest soost.

Nõu: Jah, nii ongi. Kõik raamatutegelased – ja eriti muidugi peategelane – sünnivad kirjaniku ajus ja tulevad raamatulehekülgedele tema käe läbi, nad on teatud mõttes autor ise. Seevastu raamatu sündmustik, tegelaste teod on loomulikult välja mõeldud.

Elin Toona, kuidas teie oma peategelastega suhestute? Kas näiteks romaani „Sipelgas sinise kausi all“ Antsus on palju teid ennast või on see rohkem mõne kaaspagulase portree?

Toona: Ants oli kõige selle koondkuju, mis mind paguluses häiris. Olen alles nüüd hakanud aru saama püüdlustest säilitada eestlus võõrsil. Mul on kahju, et ma noorena selle vastu mässasin ega mõistnud oma vanemate paanikat. Ma ei leidnud omavanust eestlasest partnerit ja keeldusin abiellumast „ainult vabariigi aktusteks“, nagu me omavahel naljatasime. Minu põlvkonna pagulaskogukond Inglismaal lagunes.

Kirjanikud räägivad tihti kellekski teiseks kehastumisest. Kuivõrd ikkagi on võimalik üldse kellegi teise nahka pugeda, kui tahta inimese tundeelu kujutada võimalikult realistlikult? Või on teid aidanud mõni lähedane inimene ennast avades?

Nõu: Siin räägime mitmest asjast. Noorsooraamatuid kirjutades tuletan meelde, kuidas ma ise selles eas olin ja reageerisin, aga eeskujuks on ka mu lapsed ja peale selle õpilased, kuna olen olnud kooliõpetaja 30 aastat. Poen siis nende nahka nii sisse, et muutun ise selliseks „trotslikuks nooreks“. Hoopis teine asi on, et kasutan romaanides väga palju oma lähedaste elu ja kogemusi. Näiteks Aapo puhul „Peaaegu geeniuses“ laenasin palju juhtumusi oma lastelt Heinolt ja Lainelt. Romaanis „Tiiger, tiiger“ olen ehitanud palju abikaasa Ennu 1967. aasta Eestis käigu muljetele jne. Oma lähedasi saan paremini mõista, neid erinevates sündmustes ette kujutada ja nende tundeid tunda. Kellegi kõrvalise isiku jutu võin ka ainesena ära kasutada.

Toona: Antsu elav eeskuju oli tõepoolest mu väga lähedane sõber, üks eestlane, kes töötas kudumisvabrikus ja elas koos oma vanematega. Ta oli andekas ja tundeline mees. Ühtlasi on Ants koondpilt pagulasnoortest, kes olid koolitatud, aga vabrikutesse tööle sunnitud, sest ei suutnud 11aastaselt rasket keeleeksamit ära teha. Paljud püüdsid sellest olukorrast välja murda, kuid ei tahtnud oma vanematele südamevalu valmistada. See dilemma puudutas meid kõiki.

Te mõlemad käsitlete oma raamatuis alati väga elulisi, tihti ka väga raskeid teemasid ja probleeme. Helga Nõu viimase romaani „Mahajätjad“ (2013) üks teemasid on näiteks oma laste mahajätmine. Millest räägib teie järgmine raamat?

Nõu: Oma uue romaaniga loodan valmis saada aasta lõpuks. Pealkirjaks on „Nartsiss – Meesteõgija“ ja lugu on ühe eestlanna väga teistsugusest elust, kui me oleme harjunud kaasmaalaste puhul kuulma. Naine, kes on sündinud vaestes oludes ülemöödunud sajandi viimasel aastal, sõidab õnne otsides läbi ajaloo ja peaaegu kogu maailma.

Toona: Mul on pooleli India-romaan, mis jutustab mu neli kuud kestnud teekonnast Indiast Inglismaale 1963. aastal. Alustasin seljakotiga ja 30 Inglise naelaga taskus. Olin abiellunud Hiinast pärit pooleldi inglise noormehega, kuid tema rikastel ja tähtsatel vanematel olid teised plaanid ja nii pidin sealt lahkuma. Reisil kohtasin oma Ameerika-meest Don Gottschalki, kelle rikkad vanemad samuti mind võõrastasid. Olin vastuvõetamatu, kahtlase päritoluga pruudikandidaat. Nad ei teadnud Eestist midagi. Abiellusin siiski Doniga 1967. aastal ja me saime poja. Kui Gottschalkid mu ema ja vanaema Londonis külastasid, olid nad ehmunud sellest, et „nood elasid ühes toas ja neil polnud isegi tolmuimejat“.

Elin Toona, te olete üks põnevaima, seiklusrikkaima, aga vist ka keerulisima eluga eesti naiskirjanikke sel sajandil.

Toona: Olen alati olnud riskija ja seepärast on mul olnud huvitav elu, aga vahel ka ohtlik. Nagu siis, kui hääletasin end sellele punasele reisibussile The Indiaman, mis startis Sri Lankalt. Teatud määral on teil õigus: ma ei saanud elada normaalset elu kuni selle ajani, kui jõudsin Londonisse, kus ma polnud enam „neetud välismaalane“, vaid inglane, aga seda vaid pealtnäha. Klassivahesid rõhutati seal tugevalt, nagu ka Singapuris, kus Briti „ekspattide“ enklaavi säilimise huvid olid võrdsed meie pagulaste huvidega Inglismaal – säilitada eestlus. Igaüks hoidis oma kindlust. Muuseas, sel pikal reisil oli mul kaasas pisike Olivetti kirjutusmasin, millega tihti kõrbes liivaluidetel päevikut kirjutasin.

Kannan selle kaant, milles hoian mõnd käsikirja, tänini kaasas. Ümberpööratult saab seda kasutada kirjutusalusena. Tulgu orkaan või ükskõik mis, see lauake on alati minuga!

1 Vt Helga Nõu, Elin! Elin! 40 aastat kirjavahetust Elin Toonaga. – Looming 2007, nr 7, lk 1053–1072.

2 http://www.economist.com/news/books-and-arts/21591150-best-writing-2013-covered-among-other-things-american-foreign-policy-israel