Armeenia armastus ja teravad kaljud

Narine Abgarjani „Simon“ on nagu rahvast täis rong, mis aina sõidab mägedes peatusest peatusesse, kuid ei vaadata tagasi ega tehta ühtegi üldistust.

ANDRA TEEDE

Üks mu sõber käis umbes viis aastat tagasi Kaukaasias Armeenia piiri ääres reisil ja sõitis mõned nädalad mööda väikeseid külakesi ringi. Mina sellel reisil ei käinud, aga mõneti on mul tunne, et siiski, sest olen tema ülevoolavaid muljeid kuulanud lihtsalt nii palju kordi.

Näiteks kui ostan arbuusi, küsib ta, kui palju see maksis. Kui vastan, et mis see kilo oli, ehk poolteist kuni kaks eurot, siis naerab mu sõber, et Kaukaasias oli väikeses külas nii, et andsid vanamehele, kel Zaporožets ääreni rohelisi palle täis, 50 senti ja tema kuhjas sulle sülle neli hiiglaslikku arbuusi ning andis veel kaks tükki takkapihta kauba peale. Mine või lolliks! Või kui olen andnud kuskil Tallinna šašlõkibaaris prae eest kümneka, siis ütleb mu sõber, et Kaukaasia väikeses külas jooksevad kanad vabalt restorani laudade all ringi, nelja mehe söök, veinid ja pudel konjakit sinna otsa lähevad maksma sama palju kui Tallinnas üks päevapraad. Mõni mustapäine daam lõõritab nurgas laulda ja sigaretid suitsevad.

Umbes niisugune, kujutan ma ette, võibki olla elu selles piirkonnas, mis satub Eesti uudistesse ainult muresõnumitega Mägi-Karabahhi konflikti kohta. Kanad siblivad, arbuusid paisuvad, tõmmatakse lõõtsa ja elu on kirev. Armastus lõõmab ereda leegina ja igas suguvõsas leiab aset oma seebiooper, aumõrvadega ja puha.

Armeenia kirjanik Narine Abgarjan, kes on Eestiski väga menukalt esinenud, pigem ikkagi kinnitab seda stereotüüpi. Tema kolmas eesti keelde tõlgitud romaan „Simon“ räägib vanast müüriladujast, kes peab oma matuseid. Veider nii öelda, aga kuna peatükkides jutustajahääled vahelduvad ja viimases saab sõna Simon ise, siis just niisugune tunne on, et laip kirstust ise peab. Ta jõuab veel kirstust kommenteerida miniate pisarate usutavust ja kiita peielistele pakutud praejuustu. Vähe puudub, et kadunuke ise ka mõne ampsu võtaks.

„Simon“ on naljakas raamat. Abgarjan on suutnud leida igasugu konkse ja juhtumeid, mis selle elama panevad. Jutustus on ladus ja lobe, isegi niivõrd, et tuleb mõte, kas ei peaks äkki kogu asja ebaolulise komejandina maha kandma. Kuid just siis tõmbab Abgarjan kaalukausi teisele poole ning paneb jälle mõtlema elu ja surma üle.

Teos algab niisiis Simoni matustega, kus peale tema ametliku lese leinavad ka neli tema elu kõige olulisemat armukest. Hiljem Simon täpsustab, et peale nende nelja oli veel paarkümmend tähtsusetumat kõrvalsuhet, nii et sõna „seebi­ooper“ ei ole siinkohal üldse liialdus.

Iga naise elulugu rullub lahti temale pühendatud peatükis ja koos selle naisega saab tuttavaks veel lugematute kõrval­tegelastega. Mõni sureb kohe tüüfusesse, teine saab neli last ja elab pika elu. „Simoni“ kannatab mõõta sama mõõdupuuga nagu paljusid etnilisi suurteoseid, alates Márqueze „Sajast aastat üksildusest“ kuni Afanasjevi „Serafima ja Bogdanini“. „Simon“ on muidugi neist mõlemast palju lühem.

Niisuguste raamatute puhul on täiesti normaalne ja oodatud, et pool tegelastest ja nende tegevusliinid lähevad meelest sama kiiresti, kui ette tulevad, sest just mass on oluline. Võib-olla tasuks endaltki küsida, et kui tuleb kord see päev, mil ma oma kirstus laman, siis missugustest hetkedest koosnes mu elulaviin? Kes on mu kõrval olnud ja sealt läinud, kui palju on söödud, joodud, kakeldud ja armastatud? Simon jõudis kindlasti rohkem kui keskmine eestlane, aga ilmselt see meid, külmi põhjamaalasi, armeenlasest eristabki.

Isegi ühes „Simoni“ lõigus võib olla rohkem sündmusi kui tavalises põhjamaises mängufilmis. On ka päris palju vägivalda, kõige rohkem muidugi naiste peksmist, aga mõni meeste kaklus samuti. Otsisin kaua tsitaati, mis võtaks ses raamatus armastuse kuidagi kokku, kuidagi põhjapanevalt. Tahtnuksin siin edastada Abgarjani sõnu, et kirg on kõige tähtsam või et tunded õigustavad kõike või et südant ei saa sundida, aga „Simonis“ lihtsalt ei ole niisugust lauset.

See tekst on nagu rahvast täis rong, mis aina sõidab mägedes peatusest peatusesse, kuid ei vaadata tagasi ega tehta ühtegi üldistust. Tegelikult jäin ma neid üldistusi igatsema. Sündmusi tasakaalustama tahaks ka mingit filosoofiat, mis annaks mõista, kuidas ikkagi seda võtta, kui mees lamab kirstus oma viie naise keskel. Aga võib-olla seisnebki Abgarjani filosoofia selle puudumises ja siit raamatust peaks lugema välja, et inimene võib armastada palju või vähe, sureb ta lõpuks ikkagi. Kõik on kaduv ja vähim, mida saab teha, on ilma süümepiinadeta oma üürikest elu nautida.

Enne Narine Abgarjani romaani lugemist algas ja lõppes armeenia kirjandus minu puhul Vahtang Ananjani seiklusromaaniga „Pantrikuru vangid“. Lapsena avaldas „Pantrikuru vange“ lugedes mulle peale inimsuhete kustumatut muljet just see kuru ise, need teravad ja kõrged mäed, purskuvad kosed ja muu hingetuks tegev loodus. Elasin ju Õismäel ja minu maailma ainus mägi oli garaažidepealne küngas, kust talvel liugu lasti. Oli raske uskuda, et leidub ka niisuguseid pinnavorme, mille vahele saab terveks talveks kinni jääda, nii et pead lõpuks ära sööma iseenda koera.

Selles kategoorias ei valmista pettumust ka „Simon“. Tegevus leiab aset Berdi külas, mille Alumine tänav asub otse kaljulõhangu serval ja kui kord 70 aasta jooksul juhtub olema vihmane september, võib vahutav jõgi murda kalju küljest ära nukke, mis omakorda purustavad lähikonnas silla (lk 61). Võimas! Jah, kohalikule rahvale muidugi suur jama, mis ähvardab inimeste elu ja rikub vara, aga eestlasele väga eksootiline.

Narine Abgarjani trump ongi tema päritolu. Armeenia loodus, inimesed ja toidud on kõik nii lummavalt võõrad, isegi kui võõrsõnad nagu „adžika“ ja „šašlõkk“ ju Nõukogude ajast teada. Aga, ma usun, keegi ei ole määrinud adžikat šašlõkile, kuni ta ei ole määrinud adžikat šašlõkile Armeenia mägede vahel. Ning kui päriselt sinna ei pääse, ajab ka „Simoni“ lugemine asja ära.