Argitraagika XVII – Juurte needus

Oma identiteeti ja eneseusku ei tohiks loovutada mõnele esindusfunktsioonis suurkujule ja sümbolväärtusega paigale.

JÜRI KOLK

Oleme kokku leppinud, et mõned loodusobjektid on pühad. Kui ma ütlen „püha“, siis pean silmas, et neid ei sobi solkida, need peaksid saama võimaluse olla, nagu nad on. Neid peaks kaitsma või vähemalt tuleks nad rahule jätta. Selle väitega nõustuvad (seda teadvustades või siis pigem seljaajuga tajudes) arvatavasti väga paljud. Võtkem näiteks Võhandu jõgi või Taevaskoda. Mõlemas paigas hakkab hing rõõmsalt helisema ja enamik meist mõistab, et on mõistlik jätta sinna endast võimalikult vähe jälgi. Või siis mõni majesteetlik puu, mis seisab mäenõlval, üksinda taeva taustal, eriti kui mõni kunstnik on selle tundliku käega jäädvustanud – kas ei tundu see olevat vaatepilt, mida tahaks näha ka oma silmaga? Mina tahaksin. Selles on rõõmustavat järjepidevust.

Häda on selles, et sel puul ei ole enam päris vaba voli edasi kasvada. Õnneks ta küll enamasti ei kasvagi. See, mis kinnitub meie silmapõhjale, hinge, kipub olema saavutanud oma vägevuse võimalikud piirid. Aga ega ta okstel ole lubatud ka kuivada ega arboristil neid maha võtta. Siiski, veel hullem on see, et teistel puudel ei tundu olevat voli tema kõrvale kerkida ja temalt sel moel röövida tema kuninglik eraldatus. Mis sa ronid siia, väike rumal lepp?

Kas Viiralti tamme kõrval tohib kasvada ka mõni teine puu?
Eduard Wiiralt. Viljandi maastik. Kuivnõel, paber. 1943.

Eesti Kunstimuuseum

Aga tegelikult on see lepakutsikas sama püha kui vana tamm, see ei saa teisiti olla. Üks loodusobjekt ei saa olla kuidagi püham kui teine, ta ainult esindab ideed, et austusega tuleb suhtuda kogu loodu(se)sse. Ka süvendatud jões, mis meenutab väliselt laia kraavi, elavad, töötavad ja löövad lupsu kalad. Ka selle jõe kaldal võib õhata ja siingi peaks käituma vastutustundlikult. Loomulikult, inimene mõjutab loodust ja me peame, tõesti peame mõned puud raiuma, tõrjuma võsa oma aia tagant, aga seda tehes võiks ilmutada samasugust lugupidamist, mida pälvib üksildane tamm. Me kipume oma tänumeeles läikivaid silmi kinnitama auväärsetele objektidele ja soovitud kohas sirguvatele soovitud võrsetele ning käituma kõige muu suhtes tõesti hoolimatult, vastikult. Tamm teeb oma tööd halvasti.

Mulle näib, et kultuuris on sama jama. Me teeme allahindlust (loe: osutame tingimusteta armastust/lugupidamist) esivanematele ja juba surnud suurkujudele, püstitame neile kujusid, sähvame kõigile, kes ei kummarda nende ees piisavalt sügavalt. Teeme allahindlust ka algajatele loojatele, aga kindlasti päris pisikestele lastele, eriti omadele. Ehkki see on täiesti arusaadav, on siin omad ohud. Ütleme, et kellegi looming, lugupidamine selle vastu, on kerkinud piisavalt kõrgele, et talle püstitada muuseum ja võtta tööle paar teadurit, lakad lehvimas helkivail kiivreil, säravasäärised, käes uhked kilbid ja piigidki pikad, surnud suurkuju pärandit kaitsma. On täiesti arusaadav (ja mitte ainult pideva lobitöö tõttu), et tänase päeva loojad ei tundu kaasaegseile sama võimsad, targad ja väärikad. Nad ju alles kasvavad. Nad ei ole veel kiviks saanud, jumalasambaks. Nad räägivad asjadest, milles me isegi elame.

See mõte puudutab serviti üht maailma vanimat muret: noorus olla hukas. Kõigepealt, lubage meelde tuletada, et noored alles kasvavad ja otsivad. Samuti, meie oleme nad kasvatanud. Mina tean päris paljusid noori inimesi, kelle vanematele ja õpetajatele minul küll mitte midagi ette heita ei ole. Nad on avatumad, julgemad, ettevõtlikumad, kui oli minu põlvkond samas eas. Tegelikult on peaaegu kõik noored inimesed, keda ma vähegi tunnen, väga toredad ja kuidagi tervemad, kui meie omal ajal olime. Nad oskavad isegi ridade vahelt lugeda.

Sellest veel olulisem on, et tingimused, kus nad hakkama saama peavad, oleme noortele loonud meie. Populaarne vanainimeste vingumine lumehelbekeste kallal on ju suures osas etteheide meile endile – meie ei saanud hakkama: ei suutnud luua keskkonda, ei osanud neist inimesi kasvatada. Tegelikult, söandan lohutada, pole häda midagi. Noored on lihtsalt pisut teistsugused, ei vasta meie ootustele, aga küll nad hakkama saavad ja tõenäoliselt paremini kui meie. Tihtilugu ei mõista meie, muretsejad, muutunud tingimusi. On kummaline kaevelda, et noored ei sobi toime tulema maailmas, mida enam ei ole.

Miski ei jää kunagi paigale. Mõned kanoonilised tekstid peavad vastu sajandeid, mõned hakkavad siiski juba mõne aastakümne möödudes kõdunema. Ja neil tuleks minna lasta, ka kõiki kirikuid ei ole vaja uuesti üles ehitada. Jätkem võsale ruumi.

Kas olete märganud, et põhiseaduse sõnastus vaidleb vastu oma mõttele? Eesti rahvast ja kultuuri ei saa kaitsta ja säilitada, õigemini, selle kaitsmiseks ja säilitamiseks tuleb seda, nagu kõike elavat, edendada ja arendada. Seda eristust tuleks paremini teadvustada. Usun, et püstitame liiga palju pühakujusid. Kõnealust kuristikku peaks püüdma teadlikult vähendada, püüdma suhtuda kõigesse võrdsemalt. Me ei tohiks oma identiteeti ja eneseusku päriselt mõnele esindusfunktsioonis suurkujule ja imelisele sümbolväärtusega paigale loovutada, sest ükski elav inimene ei kannata välja võrdlust ikooniga. Kui sellega liiale minna, ei jätku enam tähelepanu ja energiat sellele, mis praegu meie ümber liigub ja voolab ja kasvab, ei jätku usku sellesse, mis on – paraku!– ainus, mis saab edasi viia. Juurtest ammutame jõudu, aga mitte ainult juurtest. Elus kiisk on mitmes mõttes hiidsauruse fossiilist parem.