Argitraagika XIII – Vargamäe Hamleti probleem

JÜRI KOLK

Taani printsi Hamleti suur mure oli – ehkki meie, kes me teame loo lõppu, ei mõista teda alati – kindlusetus, kas tema pea sisemuses kostvad kahtlustavad sosinad, mis heitsid halba varju tema auväärt onule, on ikkagi õigustatud. Ta ei saanud olla kindel, et see tont, kes, tõsi küll, ilmus tema isa üllal kujul, on tõepoolest üllas ja räägib tõtt.

Muide, meenutamist väärib tõlgendusvõimalus, mille kohaselt võis kogu asja taga olla tõepoolest Fortin­bras. Miks muidu ilmub ta näitemängu lõppedes võitjana lavale ning nopib vabaks jäänud kuningriigi, kui ta kogu seda asja ise kurikavalalt kokku ei pannud, ei kasutanud Hamleti habrast vaimuseisu, mille isa surm ja ema tõepoolest rutakavõitu abiellumine isa vennaga oli veel rohkem kõikuma löönud, ei söötnud talle ette mingit osavat meelepettust, niisugust, milletaolise katuse-Karlsson tegi öösel korterisse sisse murdnud kurikaelte hirmutamiseks paarist käterätist ja onu Juliuse valehammastest, ega viinud tundlikku noormeest, me räägime jälle Hamletist, eksiteele, mis, nagu enamik teeradu, ka õigeid, hoiab inimest liikumas kindlas suunas ning näitab teekäijale kindlaid märke, teetähiseid, ja selle suurejoonelise, ent väiklase sepitsuse tulemusena ei ässitanud printsi tema onu vastu üles ja tekitanud endale mõnusat võimalust troon üle võtta?

Võtame kas või selle kuulsa näitemängu: Hamlet palus täiesti juhuslikult, khm, mööduma sattunud näitlejatel etendada kogu selle mürgi kõrvavalamisega seonduva tralli. Kas ehk ei võinud Claudiuse, vana Hamleti venna reaktsioon laval toimuvale olla nii äkiline lihtsalt seepärast, et ta nägi noore Hamleti viguri läbi ning see, olgugi alusetu süüdistus, teda südamest kurvastas, häiris mitmekordselt? Näiteks mind on küll mõni läbinähtav kahtlustus, ehkki alusetu, häirinud ja minus äraspidise süütunde tekitanud. Heakene küll, päris nii see ilmselt ei olnud, mitte Claudiuse puhul, aga siiski, kui noor Hamlet sellele hiljem mõtles, siis vähemalt tema alateadvusest pidi läbi käima tunne, ähmane ängistus, mis sosistas ja külvas kahtlust, väitis, et sellest, kuidas inimene teatritükile reageerib, ei maksa teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Mina nõustun selles küsimuses Hamleti alateadvusega. Ma ei taha mõeldagi, millised kuriteod võib mu hingest välja lugeda see, kes jälgib üksisilmi, milline ilme vallutab mu näo, kui näitlejad laval oma asja ajavad, Hecuba pärast muretsevad, isa või kallima tapavad või ka lihtsalt naabrimehega vägikaigast veavad.

Ühesõnaga, küllalt tihti on asi segane. Me vaatame suuril silmil ringi, meil on natuke infot, aga me ei tea, me ei saa olla kindlad, kas seda on piisavalt, kas me suudame olukorda õigesti hinnata. Kummalisel kombel on paljud meist – ei ole minagi sellest patust puhas – oma otsustes tunduvalt enesekindlamad, kui näeme mingit probleemi väga kaugelt, kuuleme või loeme selle kohta mõnd üksikut lauset. Kohe teame me, kelle poolt olla, kes käitus õigesti ja kes vääralt, ning kuidas süüdlasi karistama peaks. Veel veidram, et see särav tarkus kaob, niipea kui juhtume tunnistajaks mõnele keerulisele olukorrale, uurime seda lähedalt, peame sekkuma. Ehk sellele naisele meeldib niisugune käitumine? Ehk see väike poiss tahabki, et suuremad teda klobiks? Ehk … eh, kaldun lihtsustama, aga küllalt tihti on tõepoolest väga raske aru saada, mis siis õigupoolest lahti, milles kühvel, ja isegi kui saame aru, ei ole lihtne otsustada, mida edasi teha, millal ja kuidas. Hamlet, selle kolumni veidi kistud ja kulunud näide, ei suutnudki lõpuks enamat kui kõõluda palvetava kuninga selja taga, hinnata selle hetke atmosfäär väikese veretöö jaoks sobimatuks ning pussitada läbi Maya loori vale inimest. Loo lõpplahendus ei tulnud mitte sellest, et Hamlet oleks ise midagi väga selget ette võtnud, aga tema otsimine, kügelemine ja umbropsu pussitamine sundis tegutsema Claudiuse. Noore Hamleti kõrvaldamine ei läinud sama libedalt kui tolle isa tapmine, aga ikkagi – liigutused, mis sellele loole, ja selle loo kangelastele, lõpu tõid, tegi pigem Claudius. Kui Claudius ei oleks Laertest üles ässitanud, kas Hamlet oleks midagi ette võtnud, sedapuhku midagi konkreetsemat?

Sarah Bernhardt Hamletina 1899. aastal.

Wikimedia Commons

Minu meelest on selles mõndagi olemuslikku: kui inimene ei ole just sündinud samaarlane või progressiusku maniakk, on tal raske midagi ette võtta. Eriti raske on hakata ümber korraldama asju, mida näed kõrvalt. Eks näinud Hamletki hädamere loksumist kõrvalt: see lainetas teiste seatud sängis, asjad olid rööpas, toimisid. Ta pidi segama vahele, jah, probleem puudutas teda otseselt, aga konflikt ei tunginud talle otse peale; see on oluline erinevus ja otserünnaku puhul on (tunduvalt) lihtsam sellele vastu astuda. Reageerida sellele, mis läheb sinust veidigi mööda, on keerulisem. Ometi ei saa loota, et parastavad ja ülbitsevad lurjused endal lõpuks ise jalad alt löövad, ei saa loota, et kokku kukkunud kodanik endale ise arsti kutsub, et ülearuse napsu võtnu ennast püsti ajab ja koju kõnnib, et … Ei saa loota. Kõrvaltvaataja, vaeseke, peab üritama otsida võimalusi nende õliselt tiksuvate saatuslike masinavärkide hoo vääramiseks ja see on, päris kindlasti, kohati kohutavalt raske. Olen korduvalt mõelnud, et kuluks ära üldine sekkumiskoolitus. Mida teha, kui kedagi tänaval ahistatakse? Kes pole võimalikke variante varem oma peas läbi kaalunud, sel – tean omast käest – on kohutavalt keeruline üldse midagi teha. Miski inimeses lukustub ja isegi kui ta heast tahtest kannustatuna ikkagi lähemale astub, ei pruugi tema tegu asja paremuse poole pöörata.

Vargamäe Andreselegi oleks võinud keegi öelda, et kui ta nii jätkab ja koja ukselt seda neetud aeda ei korista, siis tapab ta oma helehäälse naise lihtsalt ära. Krõõt ise seda öelda ei saanud või, teistpidi, see kostis temast kogu aeg. Keegi kõrvalt oleks pidanud midagi tegema. Andres ei oleks ilmselt kuulanud, aga mine tea, mine tea. Vastutus lasub ka nende külameeste haudadel, kellega Andres enam-vähem mõistlikult läbi sai. Nad on süüdi selles, et otsustasid mitte näha ja kui mõni nägigi, hoidis ta moka maas. Aga Horatio, mees, kes kutsus Hamleti tonti vaatama … tema oleks võib-olla pidanud lõuad pidama ja edasi teenima, või mis? Segane värk.