Võimatute kihtide muuseum

Bita Razavi näitus on pannud kõnelema ideoloogia hääle, mis suure aplusega on asunud mineviku kallale, paljastades sealjuures iseenda.

TANEL RANDER

Bita Razavi näitus „Balti remondimuuseum“ Kogo galeriis kuni 16. XI, graafiline disainer Aleksandra Samulenkova.

Kohtusin Bita Razaviga esimest korda Kiievis identiteediteemalisel grupinäitusel, kus ise ka osalesin. Seal oli väljas tema fotoseeria korduma kippuvatest esemetest Soome kodudes. Ta oli koristajana töötades need asjad üles pildistanud, mistõttu oli tegemist justkui spiooni­fotograafiaga. Kontseptuaalses mõttes aga mingit sorti arheoloogia ning antropoloogiaga, millega ta tegeleb ka praegusel näitusel Kogo galeriis.

Pikalt Eestiga seotud kunstnikuna tegi ta siin oma esimese näituse alles möödunud aastal Valga muuseumis. Selle pealkiri oli „Ühest dialektikast teise“ ja seal käsitles ta lähtuvalt dialektikast kuuluvust, mis jaotab asju väliseks ja sisemiseks. Näitus jagunes kaheks: ühe osa moodustasid teosed inimestelt, kes tegelevad aktiivselt kunstiga, aga sellegipoolest ei kuulu kunstimaailma; teine osa oli aga Razavi enda näitus, mille keskseks teoseks oli kuulus fotoseeria „Pilte meie tulevikust, pilte meie minevikust“ (2016–2018). Selles töös on ta end portreteerinud mitmesuguses kohalikus ja koduses miljöös (sauna ees, puukuuris jm) ning pildistanud mahajäetud ja lagunevaid maju, kust leitud esemed olid sealsamas kõrval klaasvitriinides eksponeeritud. Ta on Eestis ise renoveerinud ühe maamaja ning remondib praegu korterit Tartus Karlovas, mis ongi kõnealuse „Balti remondimuuseumi“ alus.

Esteetiline satiir

„Balti remondimuuseumi“ keskne teos on retrostiilis video, mis on äravahetamiseni sarnane ETVst nähtud saadetega nagu „Vana aja asjad“ või „Ajavaod“. Filmitud on remonditööde protsessi, ehitusmaterjale ja tööriistu. Teksti on peale lugenud üks kuulsamaid eetrihääli Toomas Lasmann. Videos justkui parodeeritakse nõukogude mentaliteeti, millega tehti praeguses mõistes nii jaburaid asju nagu näiteks parketi katmine vineeriga, tapeedikihtide kuhjamine jne. Ent kui vaadata ka ülejäänud näitust ja seal kasutatud esteetilisi lahendusi ning representeerimise viise, eriti kui veel lähtuda näituseteksti lausest „Kogutud materjali põhjal loob kunstnik absurdse versiooni rahvamuuseumist, uurimaks selliste muuseumide rolli rahvusliku identiteedi konstrueerimisel ja rahvusliku ühtsuse narratiivi loomisel“, võib öelda, et kunstniku pilk ei ole suunatud minevikku, vaid olevikku – sealhulgas iseendale.

Razavi uurib siinset ideoloogiat, mille puhul on sõlmpunktiks suhe minevikuga – eeskätt suhe Nõukogude minevikuga, millele praegu end vastandatakse. Nõnda on Toomas Lasmanni hääl justkui ideoloogia hääl: seda tüüpi hääled on meisse sügavale juurdunud, need hääled on justkui kõuekõmin, mis eelnes maailma loomisele. Need hääled sõnastavad reaalsust meie eest, nad mõtlevad meie eest, nad pakuvad meie vaimule turvalist peavarju. Peale hääle teevad seda ka üdini perfektsionistlikud klaasvitriinid. Muuseumides on need endiselt justkui jumala peopesad ja tõe pjedestaalid. Kunstnikud on seda formaati palju aproprieerinud, ent pigem selleks, et oma loomingu väärtust kasvatada, ning vähem selleks, et formaati kui sellist õõnestada. Muuseumide puhul pole minu arvates formaadi õõnestamine vajalik – seda teevad tihtipeale eksponaadid ise. Küll kuluks õõnestustöö ära kaasaegse kunsti surmtõsistele quasi-teaduslikele formaatidele, mille peamine ülesanne meelelahutuse kõrval on oma kaubandusliku väärtuse kasvatamine.

Kui näitusetekstis poleks mainitud „absurdset versiooni rahvamuuseumist“, siis tõmbaksid ekspositsiooni enesekriitikale tähelepanu iroonilised köispiirded. Selliste esemete ülesanne on tekitada aukartlikku distantsi eksponeeritud objekti ning vaataja vahele. Nende konkreetsete piirete esteetiline lahendus pärineb aga 1980ndate lõpust, euroremondile eelnenud ajast – treipingi vahelt tulnud postidel on Nõukogude Eestile omast kõrtsiesteetikat. Oma rustikaalsel, aegunud ja seega ebaveenval moel tõrjuvad need vaataja aupaklikku kaugusse, eksponaatidest eemale. Razavi on üks väheseid kunstnikke, kes pöörab tähelepanu sellistele „väikestele asjadele“ nagu näiteks kunsti näitamisega kaasas käiv paratamatu võõrandumine.

Valga muuseumi näitusel kasutas ta sealseid aastakümneid vanu vitriine, mis olid armetus olukorras, katkised ja logisevad, ent sellest hoolimata väga tõsised. Razavi kattis need niigi jõledad vitriinid pitsiliste kardinatega, mis olid justkui loorid ja harmoneerusid galerii miljööga, kust ei puudunud sõnajalad ja vanad klaverid, sildiga „Palume mitte puutuda“. See oli humoristlik ja lepitav žest, sest snobistlik nina kirtsutamine kroonilistelt alarahastatud kultuuriasutuste inventari ja amortiseerunud töökeskkonna peale on sama jämedakoeline nagu ahne kõrtsmiku köispiire sakstekambri ees.

Remondi ideoloogia

Väidetavalt sünnib remont vajadusest uue ja värske järele. Remontimata kodu võib ju olla sisse töötatud ja hästi toimiv, aga see ei pruugi vastata inimese muutlikule meelele. Paksud tapeedikihid on nagu sügelev marrasknahk. Samuti võib hakata sügelema krohv, mis ei anna rahu enne, kui oleme kõik seinad palkideni puhastanud ja palgid linaõliga läbi immutanud. See näib olevat praeguse ajastu kollektiivne sügelus. Võiks arvata, et materiaalse külluse ja sellest lähtuva mentaliteedi tõttu on kõik vana muutunud abjektseks. Võiks arvata, et seinapalgid karjusid kogu okupatsiooniaja vältel värske õhu järele ning nüüd viimaks on nendegi vabadus kätte võideldud. Võiks arvata, et kollektiivne tung aina paljastada ja kihte eemaldada tuleneb pornograafia kolmekümneaastasest mõjust. Samuti võiks arvata, et kodune interjöör on moeküsimus ja taandub pelgalt elustiiliajakirjade klantspiltidele.

Perfektsionistlikud klaasvitriinid on muuseumides endiselt justkui jumala peopesad ja tõe pjedestaalid.

Bita Razavi

Modernismile on omane iha siledate pindade järele. Nõukogude modernism väljendus keskmise inimese kodus just vineertahvlitena, millega kaeti laudpõrand ja see paksult üle värviti. Tapeedikihtide moodustamine ja muud remondivõtted võisid olla arvukate käsiraamatute tulemus: kuidas teha korteriremonti, kuidas parandada televiisorit, autot jne. Aga ka neid kihte moodustav mentaliteet võis olla ühelt poolt modernistlik – vana ja üleliigse kinnikatmine, silma alt tõrjumine – ja teiselt poolt ürgaegne, et moodustada paks kiht, et oleks võimalikult soe. Nõukogude aega iseloomustabki XX sajandi modernsuse ja ürgaja kooseksisteerimine.

Euroremont – nagu nimetuski ütleb – on ühemõtteliselt ideoloogiline nähtus. See pärineb suure transformatsiooni ajast, kus eraomandi saabumine pani sügelema kõik, mis seni oli kenasti funktsioneerinud. Kipsplaat ja laminaatparkett ei erinenud oma olemuselt väga palju nõukogudeaegsetest remondivõtetest. Kipsplaadiga võis katta kõik tapeedi­kihid ja laminaatparketi võis panna isegi põrandavineeri peale. Võimalik, et praegune vajadus kodud seinapalkideni tühjaks koorida tuleneb siiski euroremondijärgsest küllastumisest, terviseprobleemidest ja vajadusest millegi loomuliku järele. Tänapäeva kodule on iseloomulik kaks äärmust: üks toasein koosneb paljakskooritud palkidest, teises seinas on kipsplaat mingi eriti kontrastse tapeediga.

Korteriremondi puhul saab selgeks, et individuaalsed eelistused võivad olla küllaltki kollektiivsed. Sellest kõneleb ka eelmainitud Razavi uurimistöö Soome kodudes. Kui meil kõigil on võrdlemisi sarnased kodu kujundamise eelistused ja arusaamad, siis võib kindel olla, et meist ja meie ajastust tehakse kunagi parodeeriv video või telesaade.

Kodutunne pintsettide vahel

Kodu on kui mikrokosmos, mikrokliima, kus on omad organismid, oma biosfäär, millega ollakse kohastunud. See on oma süsteem, mis elab niikaua, kuni elab peremees, kes seda käigus hoiab. Vanad majad hingavad koos pererahvaga. Kuskilt pudeneb leivapuru ja sealsamas on hiireurg, kuskilt immitseb vett ja seda kompenseerib tühi purk, kuhu vesi tilgub. Kui pererahvas kaob, lakkab see süsteem toimimast. Vahel juhtub see, ilma et pererahvas kaoks – muutus toimub lihtsalt pererahva mentaliteedis. Kas nähakse ilusaid pilte elustiiliajakirjast või käiakse naabril külas … Aga ühtäkki saab kodust kinnisvara, mis asub keset kinnisvaraturgu. Seal konkureerib see teiste omasugustega vastavalt tingimustele, mis lähtuvad praegusaja elustandardeid määravatest uuselamutest. Seal on põrandad laminaatparketiga kaetud, seinad siledad, õhk kuiv, ei haise. See, mis enne oli kodu, muutub nüüd jälestusväärseks hunnikuks. Kodust saab abjekt ja see tekitab häbi. Remont on üks viise, kuidas sellest häbist lahti saada või seda leevendada.

Kui aga kolida kellegi teise maha jäetud urgu, on remondil hoopis teine tähendus. Küsimus ei ole vanast lahtisaamises, vaid teise inimese haisust vabanemises. Räägitakse, et vanadesse majadesse on talletunud vanad energiad. Ei pea olema sensitiiv, et seda mõista. Kui hakata renoveerima mõnda vana maja, puutume kokku ajaga, mida enam ei ole – see on nagu kihtide alla talletatud konstellatsioon, kunagiste asjade seis. Tapeedi, liimi, ajalehtede, krohvi, naelte ja vineeri kooslused kahtlemata kõnelevad sellest, kuidas kunagi elati, mõeldi ja hingati. Miks küll meie praegune ajastu ei tekita tapeetidele uusi kihte juurde, vaid lööb lauale oma ground zero! Milleks remontida, milleks kulutada ja laenu võtta, kui on olemas midagi, mis juba toimib? Miks ei saa käsitleda aegade jooksul seinale kogunenud kihte rikkusena? Võimalik et isegi saaks, kui ei oleks kopitushaisu ja hallitust. See on eluga kaasnev paratamatus. On neid, kelle meelest kopitushais on kodune ja loomulik. Ja on neid, kelles see tekitab kohutavat põlastust.

Minu arvates on vana korteri remont alati kuidagi brutaalne. Tuleb end mõelda halastamatuks buldooseriks, et ajada pahtlilabidas tapeedi ääre alla, sest nii väga tahaks vana säilitada, ruumi tähendust ja mälu alles hoida. Remont on semiootiline protsess, seda tehes tekib alati refleks rajada üks remondimuuseum või vähemalt midagi herbaariumilaadset, kus saaks talletada kõik, mis päevavalgele tuleb. Eks see ole üks kaduvuse kompenseerimine. Armetu on näha kodu (iseenda või kellegi teise oma) nagu päevavalgele toodud ja laiali pekstud rotipesa. Seda enam et noorusekultust viljelev ning kõige uue järele janunev ühiskond kipub kohtlema vana justkui midagi üleliigset, kohatut, ebavajalikku. Praegusel ühiskonnal on samuti omad silma alt tõrjumise viisid, mis on seotud kodutunde transformeerumisega.

Juba aastakümneid on kodutunnet sisustatud igasuguste majapidamisvahenditega, mis „tapavad baktereid nii majas kui aias“. Mäletan ise 1990ndatest, kuidas remontimata vanades majades mõjusid need vahendid justkui püha vesi ja otsekui nõudsid Gyproci plaati, laminaati ja keraamilist plaati. Võimalik, et moderniseerumine toimib nagu sõltuvuste ahel. Kõigepealt on väikesed sõltuvused, seejärel üha suuremad – alguses ostetakse vähese raha eest puhastusvahend, hiljem laenatakse end lõhki, et saada korter uuselamurajooni. Need kurikuulsad vitriinid Razavi näituselt kuuluvad kahtlemata puhastus­vahendite poolt üles paisutatud uuselamu­rajoonide maailma. Sellesse maailma kuulub ka Eesti Rahva Muuseum oma uue hoonega Raadil – see on muidugi täiesti eraldi lahkamist vajav teema. Millised on need Bita Razavi viidatud absurdimuuseumid? Üks selline on kindlasti tema enda näitus, millega ta on loonud oma tapeedikihtidele uued ja võimatud, ent sellegipoolest olemasolevad kihid juurde. Ning on pannud kõnelema ideoloogia hääle, mis suure aplusega asub kohe oma peamise vastase – mineviku – kallale, paljastades sealjuures iseennast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht