Viru hotellis kadunud aega otsimas

TRIIN METSLA

Madlen Hirtentreu teos „Lugupeetud mängutoos“ on külastajatele vaadata Viru hotellis kuni 17. X (L–P kella 15–19).

Viimasel ajal on olnud vähe kunstinäitusi, mis päriselt üllatavad. Väljapanekud on kuidagi ühtemoodi. Sageli on süüdi ka etteaimatav ruum – valge või lihtsalt hästi valgustatud kunstisaal. Seal kipuvad ka kõige aktiivsemad teosed muutuma pelgalt eksponaatideks ja külastaja suhe nendega on lihtne: teosed asuvad ruumis ja vaataja seisab nendega vastakuti. Hiljuti üllatas mind siiski üks fotokuu peanäituse teos. Pean tunnistama, et peanäitus on seekord minu maitsele ehk liiga raske ja pessimistlik, mistõttu ei suuda ma otsustada, kas see meeldis mulle või ei.

Viru hotellis eksponeeritav Madlen Hirtentreu kontseptuaalne installatsioon „Lugupeetud mängutoos“ („Inn of the Accord“, 2021) on aga oma sisult ja vormilt tavatu, tekitab huvi ja pretendeerib harvanähtud värskusele.

Roman-Sten Tõnissoo

Viru hotellis eksponeeritav Madlen Hirtentreu kontseptuaalne installatsioon „Lugupeetud mängutoos“ („Inn of the Accord“, 2021) on aga oma sisult ja vormilt tavatu, tekitab huvi ja pretendeerib harvanähtud värskusele.

Suuresti mängib siin rolli see, et teos on eksponeeritud hotellis, kus nüüdiskunstiga kohtumist ei eelda. Mõtlen siinkohal peent, kui mitte sensoorset, intellektuaalset kunstikogemist argiruumis, nagu seda on hotellituba, mis asub kaubanduskeskuse kõrval ning Merineitsi restorani ja Café Amigo ööklubi peal. Teos algabki sealt.

Hotelli fuajees ootas mind ekstsentriliselt läikivsinisesse ja -rohelisse rõivastatud, värskelt lakitud valgete küüntega daam, kes saatis mind XXII korrusele. Minu saatja siiras kohmakus seoses teosega, tema ebalus mõjus igati sümpaatselt. Kuna ta ei ole vististi näitleja, võttis ta oma saatjaametit üsna praktiliselt: vajutas lifti tööle, näitas toa ette, ootas minu järel ja vahetas minuga vaid mõne sõna, nagu oleksin järjekordne hotellikülastaja.

XXII korrusel avanes ühe hotellitoa uks teiste samasuguste vahel. Linnavaatega hotellitoas polnud kedagi. Kas keegi oli sealt lahkunud? Või elas seal ikkagi keegi? Toas olid kingad ja jope, aga ei midagi muud. Kõik oli nii, nagu külastajateta hotellitubades ikka: anonüümne isikupäratu interjöör, üles tehtud voodi, puhas vannituba, minibaar. Selles toas kostis aga kuskilt õrn kummituslik instrumentaalmuusika1, otsekui mõne hävinenud lossi ballisaalist. See tekitas rea küsimusi: kes on kõik need inimesed, kes on siit neljakümne üheksa aasta jooksul läbi käinud? Kas kuulsad näitlejad, KGB agendid2, lihtsad inimesed? Kas siin ruumis on midagi erilist juhtunud? Kas mõnda inimest, kes siin on viibinud, ei ole enam? Kas ma ehk tundsin neid?

Hotellitoa tühjus ja heli äratasid minus enneolematu sentimentaalse ja nostalgilise ruumikogemuse – igatsuse kättesaamatu mineviku järele. Külastaja puudumine paneb mõtlema kellegi teise möödunud elule ja võimatusele kogeda kõike uuesti. Kui heitsin XXII korruselt pilgu sügisesele Tallinnale, mõtlesin, et kõik seal viibinud on näinud samasugust vaadet, aga mõtted on neil olnud teistsugused. Kes teab, millised. Kurvad, õnnelikud, tühised, valelikud, argised … .

Hotellist lahkudes jäi mind saatma mõte, et kui kunstnikku huvitab kadunud-kaotatud tulevik, siis ehk see ongi see, mida Viru hotellis võib kogeda. Hotelliruumis olid liiga tihkelt koos minevik, tulevik ja olevik ning see tekitab võõristava ajanihke. Kui otsida ekvivalenti, siis pakun välja Prousti ja tema ajatundlikkuse. Kõik, mis kaob inimese aja lõpus – aeg ise, tunded, armastus, noorus, mälestused –, tuleb ehk veel korra kellegi teise tarvis ilmsiks, aga mitte päriselt, vaid kujutelmana, mis libiseb käest.

1 Muusika autor on Mihkel Tomberg.

2 Vihje Viru hotelli ajaloole.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht