Viktoriaanlik raudrüü

Kuigi „Poeesia ja spliini“ väljapanekul ei puudu hariduslik külg, uputatakse vaataja eelkõige ilu sisse.

KAARIN KIVIRÄHK

„Poeesia ja spliin. Viktoriaanlik naisekuju ja mood Aleksandr Vassiljevi kogu näitel“ Kumu suures saalis kuni 30. X, kuraatorid Eha Komissarov ja Marion Laev.

Raamatus „Kultuurne inimene“ kirjeldavad etnoloogist autorid Jonas Frykman ja Orvar Löfgren kuninganna Victoria ajastu inimeste mälestuste põhjal tollast kodanlasnaist: „Pereema ja muud naisisikud olid majapidamises nii-öelda hambuni riietatud, nende soomusrüüs polnud ühtegi katmata kohta.“¹ Praeguses maailmas, kus võidakse küll vaielda selle üle, kas sadomasohhismi saab aktsepteerida ka feministlikust vaatepunktist,² kuid mitte selle üle, kas naise loomulik reaktsioon alasti mehe nägemisel peaks olema okserefleks³, mõjub viktoriaanlik kombekus veidralt, kohati isegi võikalt.

Selle „võikalt kombeka ajastu“ kleite saab näha vene moekollektsionääri Aleksandr Vassiljevi kogul põhineval näitusel. Moeajaloolastele meeldib mõelda, et just mood on parim võti mineviku mõistmiseks. Usun, et neil võib selles mõttes isegi õigus olla, et moenäitused tõmbavad oma glamuursusega kokku palju rahvast, kes ehk mõnele teisele ajaloolise sisuga näitusele tulla ei viitsikski, ja võimaldavad seega ka suuremat hulka inimesi ajaloo alal harida. Mood nagu ka muu argikultuur kõnetab paljusid inimesi. Sellega on lihtne samastuda: võid mõelda, mis tunne oleks ise sellist kleiti seljas kanda, või imestada pisikeste mannekeenide või kingakeste kunagiste kandjate mõõtude üle. Ei saa ka eitada, et mood väljendab hästi ühiskonnas mingil ajal aktsepteeritud norme ja uskumusi.

Näitusel ongi terve hulk mitmesuguseid kleite ja aksessuaare, mis on hämmastavalt hästi säilinud (õigemini on neid säilitatud). Kõrgklassi daamide kostüüme sai kanda vaid ühiskonna väga väike osa. Kleite illustreerivad maalid ja fotod Eesti Kunstimuuseumi ja rahvusarhiivi kogudest. Victoria ajastu kestis teatavasti peaaegu sajandi, mille jooksul jõudis päris palju muutuda ka mood. Alustades nn Puškini ajastu paljastatud õlgadest, kohevatest seelikutest ja igale naisele naiivitari näo tagavatest tanudest ja lokikestest, jõudis mood sajandi lõpuks välja viktoriaanlike soomusrüüdeni.

Ma ei tea, miks pole näitusel meesteriideid (ilmselt Vassiljev neid ei kogu), kuid teadupärast oli ka meeste elu XIX sajandil raske. Naiste kleidid pidid aitama vähemalt natukenegi seda koormat kergendada. Näiteks arutleti XIX sajandi Rootsi parlamendis prostitutsiooniteemadel nõnda: „Haritud ja jõukas Stockholmi naine võiks õppida riietuma pidulikel puhkudel nõnda, et tema tualett ei tekitaks tundeid ja kirgi noortes meestes, sundides neid pärast peolt lahkumist siirduma kohtadesse, kus nad enne kojuminekut oma iha rahuldada saavad.“⁴ Ülirange moraali ja kaksikmoraali ning neid kultuurilisi ilminguid väljendavate kleitide taustal polegi ehk nii väga imestada, et XIX sajand valmistas ette suuri muutusi ka naiste elus. Kusagil nende soomusrüüde all pidid ju küpsema esimesed feministlikud ideed. Ehk oligi suurte muutuste tarvis vaja viimase piirini viidud viktoriaanlikku kultuuri, kus kaksikmoraal algas eraelust ja lõppes koloniaalimpeeriumide veriste tagatubadega?

„Ma tahan, et mind uputataks ilu sisse!“

Kui legendaarset Vogue’i peatoimetajat ja esimeste moenäituste kuraatorit Diana Vreelandit süüdistati ajalooliste moodide näitamisel pigem enda maitsest kui ajaloolisest „tõest“ lähtumises, olevat ta öelnud: „Ma ei taha, et mind haritakse, ma tahan, et mind uputatakse ilu sisse!“⁵ Sellega ei taha ma sugugi vihjata, nagu näitusel „Poeesia ja spliin“ vaatajat ei haritaks. Kuid näitusel upub vaataja ikkagi ilu sisse, vähemalt jääb selline mulje näituse retseptsioonist Instagramis ja mujal ühismeedias. Ei tasu vist märkidagi, et nagu ikka Vassiljevi moenäituste puhul, on ka seekordne Kumu väljapanek ühismeedia kunstiväljal lausa ebaloomulikult populaarne. Näituse Facebooki üritusest, mis loodi fännide erutamiseks juba aasta tagasi, on huvitatud 3400 inimest, osalema on end märkinud aga lausa 4500 moeajaloo huvilist. Need on ühe kunstinäituse kohta suured arvud, Kumu teised näitused jäävad neile selgelt alla. Nii oli näitusest „Kumu hitid. Kaasaegne kunst Eesti Kunstimuuseumi kogust“ huvitatuid 80 ja osalejaid 153. Väiksematel galeriinäitustel on huvitatuid ja osalejaid enamasti veel poole vähem.

Ilmselt oli ilu sisse uputamine ka viktoriaanliku ajastu kõrgema kihi naistele määratud saatus, nende eemalejäämist ühiskonnaelust pidid kompenseerima hiiglaslikud kleidid, krinoliinid, ballid ja naisteajakirjad. Tänapäeval võivad ehk sellist elu elada mõned Upper East Side’i koduperenaised⁶ ja krinoliinkleitidega seotud raskusi näeme me vaid TLC sarjas „Ameerika mustlaste pulmad“.⁷ Kuigi mine sa tea, tõenäoliselt olid ka Victoria ajastu „tavalised inimesed“ poeesiast ja spliinist sama kaugel kui meie praegu.

1 Jonas Frykman, Orvar Löfgren, Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline areng. Tlk Olavi Teppan. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015, lk 286.

2 Vt nt Maneesha Deckha, Pain as Culture: A Postcolonial Feminist Approach to S/M and Women’s Agency. – Sexualities nr 14 (2), lk 129–150.

3 Frykman, Löfgren, lk 294.

4 Samas, lk 133.

5 Valerie Steele, Fashion. Kogumik: Fashion and art: critical crossovers. Koost Adam Geczy, Vicki Karaminas. Berg, London, New York 2012, lk 13–27, lk 19.

6 Antropoloog Wednesday Martin kirjutas vastuolulise raamatu „Primates of Park Avenue“, kus kirjeldab New Yorgi rikaste meeste naiste igapäevaelu, mille keskmes on lapsed, heategevus ja Hermèsi Birkini käekott.

7 TLC telekanali sarjas „Ameerika mustlaste pulmad“ jälgitakse igas osas mõne romade kogukonna liikme pulmateekonda, kuhu enamasti kuulub ka tuntud mustlasmoekunstnikult tellitud hiiglaslik kleit, millega siis pruut üritab limusiini istuda.