Veerandsajandi peegeldused

Juta Kivimäe

Ilona Treimani ja Anu Hindi näitus „Peegeldused” Vabaduse galeriis kuni 9. VIII .  Üks harvadest tarbekunstinäitustest Vabaduse galeriis, Ilona Treimani ja Anu Hindi veerandsada aastat ühist näitusetegevust tähistav „Peegeldused” on omamoodi peegeldus ühiselt läbitud teekonnast ja arengusuundadest just nende kahe loomingus. Aga see peegeldab ka pikaaegset sõprussuhet, kus erinevused on  vaid rikastanud koos tehtud näitusi ja ühiseid ettevõtmisi. Selline haruldane koostöö on kestnud tänini, hoolimata sellest, et elatakse eri riikides ja ka loomingu põhiprintsiibid ei kattu. Moekunstnik Anu Hint on aastaid oma valdkonna olemust püüdnud tavapärasest fashion’imaailmast nagu mingit pidi välja nihutada. Ta on ajuti valgustanud välja ühe või teise võimaluse, mida just nimelt Eestis tasuks tema arvates oluliseks pidada. See väljavalgustatud ala võib olla moemaailma glamuurse olemusega näiliselt vastuolus taaskasutuse ideoloogia, mida meil on arendanud mõni teinegi.      

Ent üleskutse otsida kodus välja vanad villased esemed ja osaleda Saaremaal viltimiskursustel esitas just tema. Tema üleskutsed Eesti moekunstnikele on sisaldanud üllatavaid avaldusi: teha teadlikult vähem igapäevast tellimustööd, süveneda, ammutada jõudu tarkusest ja võtta hoog maha ilumaailma konkurentsirattas. Eesti majandusolusid ja väga väikest ostujõulist haute couture’i tarbijaskonda arvestades on soovitused enamgi kui õiged ja Anu Hindi pisut lihtsustatud, ent kõigiti sümpaatiat äratav maailmavaade loodushoidu propageeriva moekunstnikuna tekitab huvi. Muidugi ei saa moekunstnik erialast järjepidevust säilitades  vaid mõtiskleda, ent näiteks mõned aastad tagasi harrastatud moefotod omaenese kunagisest loomingust olidki muljetavaldavalt kontemplatiivsed. Ka Vabaduse galeriis eksponeeritud täisvillasest ja muudest naturaalsetest kiududest heegeldatud kollektsioon haakub momendi pitsitrendiga, ent kudumid on lastud teostada teadlikult käsitöölistest pensionäridel. Tegelikult on näitusel üsna keeruline pitskudumeid tähelepanelikult jälgida. Kollektsiooni  uputav merevideo, mis pitsivahuseid torsosid lakkamatult ründab, on toodetud just selle näituse jaoks. Vastuoluline ekspositsioon, kus loodusjõud hinnalise ilumaailma olematuks uhuvad, ongi nagu loodushoidjast moekunstniku kahetise oleku peegeldus.     

Ilona Treimani rahulik ja aastaid kindlasuunaliselt arenenud looming ongi ehk nii stabiilselt  kulgenud just seetõttu, et kunstnik on oma võimed kanaliseerinud mitmesse erinevasse, ent omavahel seotud valdkonda. Üsna varsti pärast kunstiakadeemia metallieriala lõpetamist Helsingi tarbekunstikõrgkooli siirdunud, jätkas ta oma erialast teed Soomes, ja mitte ainult metallikunstnikuna, vaid ka kõrgtasemel erialapedagoogina. Metallikursuse õpetajana on ta akadeemiliste kursuste kõrval Helsingis ja Lahtis õpetanud ka mitmesugustel harrastuskunstnike  kursustel, mis Soomes on nii taseme kui materjalikasutuse poolest tähelepanuväärselt kõrgel tasemel. Seejuures on Ilona Treiman jäänud ka Eesti kunstieluga tihedalt seotuks. Tema liitumist Eesti On-grupiga 1990. aastal ja Soome Ornamo Taiko ühinguga 2001. aastal eraldab küll terve kümnend, ent erialanäitustest on ta jõudnud temale omase järjekindlusega osa võtta nii kodumaal kui Soomes. Lisaks annab ta eesti keele tunde täiskasvanuile ja  lastele Hyvinkää Tuglase Seltsi toel. Emakeeleõpetus on omakorda loonud kontakte ja toonud metallikunsti juurde uusi inimesi, ehitades ka Eesti ja Soome kunstielu silda. Rahulikult sihikindel ja tugevale vaimsele alusele rajatud tundub olevat ka Ilona Treimani looming. Hobusejõhv ja mahekasvatajast sõbralt saadud puhas linakiud ühendavad ehete fragmentaarselt mõjuvaid naturaalseid osiseid. Ta on aastaid kasutanud meelsasti luud. Näiteks lehmasarvede saetud fragmendid on igaüks kordumatu ornamendiga, mida ükski lasertöötlus kindlasti järele ei teeks. Väikesed hõbedast, alumiiniumist ja pronksist valatud inimkeha fragmendid, nagu materjali vajutatud sõrmede jäljendid, inimese suu modelleeringud või näiteks lohuga kiviplaadile osutav alumiiniumvalus teostatud sõrm on ju kõik oma taotlustes ülimalt tagasihoidlikud, ent mõjuvad vaikse inimliku soojusega. Kõik need väikevormid ei  olegi ehte, vaid Eesti tavakujunduses üsna vähe levinud hinnalised väikesed seemned, mis inimest tema igapäevases keskkonnas meeldivalt ja julgustavalt ümbritsevad.       

Omamoodi peegeldavad Ilona Treimani väikesed objektid mõtteid, mida Anu Hint on ka oma pöördumistes oluliseks pidanud, kindlasti peegeldavad need väikesed ülimalt esteetilise mõjuga asjad ja ehted ka tema enda igapäevast  elukorraldust.     

Ornamo kunstnike ühingu võimaldatud tööperioodid Berliini ja Mehhiko kunstnikuresidentsides ning järjekindel pedagoogiline praktika on toonud ta loomingusse uusi materjale, mis ehk muidu poleks sinna jõudnud. Kivistunud korallid Kariibi merelt ja Vaikselt ookeanilt ning laavakivid ja kaelakeede eksootilised elemendid on leidnud peegelduse hõbedast jäljendustes. Eestis veel võrdlemisi tundmatu hõbesavi, mis võimaldab voolimismaterjali tehnikaid ja täpset vormivõtmist, on jaapanlaste poolt tootmisjääkidest loodud materjal. Ülima  käepärasuse tõttu kasutatakse nii hõbesavi eri liike kui hõbepastat Soomes üsna kõrgetasemeliseks kujunenud harrastajate loomingus. Klaasi- või keraamikaahjus nõutud kuumusel põletamisel kaob valmisobjektist kogu täidismaterjal ja järele jääb puhas 999-kraadine hõbe. Muidugi on harrastuskunsti ja pühendunud metallikunstniku looming võrreldamatu kas või oma vaimselt ulatuvuselt ja mitmekihiliste tähendusväljade poolest. Pean ütlema, et  Ilona Treimani loomingu juures on mind võlunud tema sõnumi leebe järjekindlus.