Vaikuse hingamisruum

Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa keelavad vaatajale paikaloksunud arutluskategooriateed, sunnivad mõtlema voolavast ruumist ja sellest, et ka ruum, mõtlemisruum, võib olla protsess.

JOHANNES SAAR

Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa näitus „Korduvad mustrid“ Tallinna Kunstihoone galeriis, kuraator Tamara Luuk. Valitsuse otsusega COVID-19 ohu tõttu on galerii suletud kuni 28. III.

Sirja-Liisa on uus Mari. Mari aga vana Sirja-Liisa. Kas nii? Kas see on nende ühisnäituse sõnum? Kas näituse pealkiri „Korduvad mustrid“ julgustab otsima ühe inimese kordumist teises? Vist küll. Seda teeb ka kuraator Tamara Luugi saate­tekst, kust leiab mõlema kunstniku elus Tõnis Vindi stuudios veedetud aja. Siit siis veel kategoorilisem imperatiiv: Mari Kurismaa ja Sirja-Liisa Eelma on uued Tõnis Vindid. See avastus sunnib aga kõnelema vaikuse esteetikast ja metafüüsika koolkonnast eesti kunstis. Ja tegema seda Mari ja Sirja-Liisa näitel. Nüüd saab mööda vaadata näituse kaks­ainsusest, ka põlvkondlikust ajavahest ja isiksuste erinevast temperamendist. Saaks eirata nende haridustee erinevust, ka seika, et üks on küpsenud sotsialistlikus Eestis, teine kapitalistlikus. Aga saab tunnustada ka tõsiasja, et kaks loomemaailma on tõepoolest kokku tulnud, et pakkuda teineteisele väikest peeglimängu, äratundmist ja võõristamist. Mõned mustrid ju tõesti korduvad.

Sirja-Liisa Eelma. Kirjutada oma/sinu nime. Õli, lõuend, 2019-2020.

Paul Kuimet / Tallinna Kunstihoone

Metafüüsiline Mari. Mari Kurismaa on sisearhitekt, ruumide rajaja. Seda ka maalikunstis. Ikka paelub teda pildiruumi illusoorne sügavus. Ja vägi, mis voolab pildiraami nurga tagant; sealt, kust viskub ta piltidele igavene peidetud valgus. Ja puistab metalselt külmadele geomeetrilistele pindadele kalke kumasid ja läikeid. Metafüüsika – kergelt on pudenenud see sõna mu huulilt. Metafüüsiline Mari – nii olen näinud teda aina. Olen näinud teda tulemas 1980. aastate eesti kunsti vaikuse esteetika esindajana ning seda ajal, mil maalikunstis tormitsesid ilukirjanduslik lobisemine kõrvu rahvusromantilise müüdiloomega. Kõik kujutasid midagi, kõigil oli midagi öelda, kõik arvasid, et kohe hakkab juhtuma. Siis tuli Mari ja teatas, et on peatanud aja ning naelutanud olemasoleva paigale. Et muutusi pole ega tule, on vaid eukleidiliste taevakehade perioodiline kerkimine kaarja horisondi kohale ja inimlik vaimustumine varjude mängust. Et varjudest vaimustuja päikest ja päris valgust kunagi ei näe. Mari sai metafüüsilise maali sünonüümiks: puhas, sõnakehv ja umbmääraseid lubadusi täis oli ta pilt. Sedasi maalis ta aina. Hirmsasti tõrkus ta literatuursuse vastu, vaid pildilist ihkas ta hing. Ja sedagi selleks, et aimata nähtamatut ruumi pildiraami nurga taga. Miks muidu kordub ta maalide juhtmotiiv – kumeratel pindadel kaarduv ruum ja selle salapärane keerdumine teokarbina pildiraami taha, igavese valguse tõotatud maale? Miks muidu lõikuvad ta maalides kaks äärmiselt abstraktset kategooriat – ruumiline ja pildiline? Miks muidu nähtav aina näitab näpuga nähtamatule? On’s pilt pisike lukuauk, mis lubab aimata metafüüsilise ruumi piiritust? On’s pildiruum enama tõotus? Mari puhul küll. Illusoorne pildisügavus on ju tal alati saanud nähtavaks teispoolsuse „keldriluugivalguses“. Sellega suutsin ma leppida, seda suutsin hinnata. Ent kahtluseuss näris. Mari maalid balansseerivad nimelt rohkem kui kahe ruumivalla piiril. Kolmandaks on sisekujunduslik siinpoolsus, vaataja enda ruum, kus pilti vaadatakse. Mari maalid on olnud oma monumentaalses lihtsuses ka eeskujulikud ruumikujunduselemendid, seinadekoor ja seinatäide, kui soovite. Aga ikkagi ka maalid, tahvelkunst, mida kohtas aina korralistel kevadnäitustel, ka kujutava kunsti galeriides. Tegelikult on ta maalides alati adutavad kolm tunnetuslikku ruumi: vaataja argine siinpoolsus, pildiline ruumiperspektiiv lõuendil ning selle jutustus ülevast ruumist kuskil teispoolsuses. See hübriidsus ajendaski kahtlusi – kas kaup on puhas? Kas mitte madalat tarbekunsti ei pakuta meile siin kõrge kunsti pähe? Küsimus oli mulle kunagi pakiline, tahtsin tegelda vaid kõrgega, madala tahtsin jätta teistele.

Metoodiline Sirja-Liisa. Ja ennäe skandaali. Seda sugu kahepaiksele maalikunstile on tulnud lisa, sedapuhku suisa EKA maaliosakonnast. Või on see kolmepaikne maalikunst? Sirja-Liisa sigines Eesti kunstinäitustele Marist paarkümmend aastat hiljem ja seda salalike küsimustega maalikunsti ja suuremustrilise tapeedi vahekorra kohta. Tõnis Vindi vaikuse esteetika on nüüd radikaliseerunud igavuse esteetikaks, Mari üleva mõõtmega metafüüsiline maailm on kuivanud seriaalsuse ja korduste jadaks, sümmeetria ja geomeetria ei tõota enam ruumi jätkumist vaimusilmas, pigem uute korduste lisandumist siinpoolsuses. Lugu pole, on vaid masinlike korduste kalk rütm, vaid üksikute, pea aimamatute variatsioonidega koloriidis, siiski õrnemas pastelsemas ja udusemas la­seeringus. Justnagu peituks udude taga tõotatud maa. Ei saa lahti tundest, et kuidagimoodi on Eelma maalide sünni juures seisnud Tõnis Vindi kõrval ka Mall Paris, teine minimalistlik maalija, samuti praeguseks Konrad Mäe maalipreemia laureaat, nagu Eelmagi. See aga meenutab, et Kristjan Raua preemia on kunagi pälvinud ka Mari Kurismaa ning see omakorda ajendab tõdema, et EKLi preemia­poliitika on kunstiteadusest mingil moel ette jõudnud. Oleme medalitega pärjanud metafüüsika vaikuse esteetikat, ent vähe oleme veel kirja­sõnas märganud selle moderniseerumist kuivema­poolseks kontseptualismiks viimase paarikümne aasta eesti kunstis. Materjali on ateljeedesse kuhjunud, osa sellest on ajanud üle ääre ja galeriidesse jõudnud, ent kirjasõna tukub ikka veel.

Iseloomulikult uuenenud traditsioonile on Eelma etteasted täiesti monokroomsed või siis kromaatilised mängud paari õrna tonaalsusega. Metafüüsiline ruum on taandunud minimalistlike žestide ees ning needki on eitavad, tõrjuvad. Ruumi pole, literatuursust pole, lugu pole. Õigupoolest pole ka inimest ja selle igavikuigatsust. Sirja-Liisa rõhutab saatesõnas soovi pagendada inimene kunstist ning kujutada dehumaniseeritud ja emantsipeerunud esemelist maailma, mis on vaba kohustusest inimese heaks tööd vihtuda. Sündinud on mitte-maalid ja mitte-tapeedid, mitte-riiulid ja mitte-tarvikud. Esemelisus astub vaataja ette iseseisvununa, vajaduseta tõestada oma kasulikkust, valmidust tööd rühmata. Mis peamine, need abjektid, nii võib ju neid kutsuda küll, pole kunagi valmis. Neist punguvad aina uued seeriad ja kordused, milles paljuneb ja kogub tuure inimeseta maailm, rahulik, puhas ja steriilne; stoiline vastupilk vaataja nõudlikule pärimisele – mida see siis peab endast kujutama? Sirja-Liisa sõnadest koorub üks materiaalse kultuuri uuringute peamisi teese: tegelikult peaks hoopis inimene ise aru andma, mida ta endast kujutab ja kelleks ta ennast peab. Tegelikult on jäme ots esemete käes: nemad otsustavad inimese modus vivendi üle, nemad otsustavad, milliseid küsimusi üldse saab esitada, mis avatud mikrofonist läbi läheb.

Mõlemad kunstnikud augustavad maalikunsti piire, osutavad selle füüsilisele lähedusele seinaga ning teisalt ka võimekusele olla aken maailma, lollide lohutus ja tarkade mandala. Mõlemad keelavad vaatajale paikaloksunud arutluskategooriateed, sunnivad ta mõtlema voolavast ruumist ja sellest, et ka ruum võib olla protsess, mõtlemisruum nimelt. Neid huvitavad pigem vastamata küsimused, see, kuhu nad kunagi võiksid välja jõuda oma pintsli järel joostes, kindlasti küsimused esemete omailmast, millel on väge vaimuilma esile manada. Sirja-Liisa tsiteerib ühes varasemas saatesõnas Georges Pereci, kelle kirjeldused esemete lämmatavast mõjust unistustele põhjustavad allergiat küllusliku kodukaunistamise suhtes ja avavad minimalismi keskkonnasõbraliku tuuma: ei ole vaja nii palju kujutada ja kõnelda, visuaalne keskkond on niigi infomüra ja -saasta täis, vaid vaikus annab hingamist, vaid vaikuses leidub veel ruumi.