Ükski otsus ei ole neutraalne

Selleks et naised ei jääks pildilt välja ega institutsioonid vägivaldseks, tuleb eesmärgiks seada viljakas dialoog ühiskonnaga ning anda teadlikult sõna ka naiskunstnikele.

EDA TUULBERG

Näitusega „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“ kaasnenud konverents „Naiskunstnikud Balti- ja Põhjamaade muuseumides“ Kumu auditooriumis 5. ja 6. III.

Konverentsile „Naiskunstnikud Balti- ja Põhjamaade muuseumides“ oli kutsutud esinejaid Norrast, Taanist, Rootsist, Soomest, Eestist, Lätist, Leedust, Inglismaalt ja Saksamaalt, et kaardistada naiskunstnike uurimise ja nende loomingu näitamisega seonduvad väljakutsed ja võimalused ning teemavaldkonda mõtestada. Praeguse ajaga põimunud vaadet ajaloolisele materjalile toetas konverentsi korraldaja Anu Allase viimase päeva kokkuvõttes väljendatud mõte, et eesmärk ei olnud tulla kokku ja rääkida ajaloost, vaid igati esile tuua, et ajalugu kirjutatakse alati oleviku kaudu. Kuigi Põhja- ja Baltimaade kontekst mõneti erineb, joonistus juhtumiuuringute kaudu välja üsna sarnane kunstiajalooline ja -teoreetiline probleemistik. Konverentsi üks läbivaid sedastusi oli, et kunstivälja institutsioonid pole kunagi neutraalsed, sest see, millega otsustatakse tegeleda, kuidas uurida, milliseid vahendeid selleks kasutada, keda kunstiajalukku kaasata ja keda mitte, on alati kantud muu hulgas ideoloogiast. Institutsioonid on võimupositsioonil ning sooliselt tasakaalustatuma uurimis- ja näitusetegevuse nimel on tähtis seda endale pidevalt meelde tuletada ja tunnistada.

Meestekeskne kriitika. Ühendava niidina läbis konverentsiettekandeid seisukoht, et väga suur hulk (naiste, aga ka meeste) kunstiloomingust ja ideedest on kunstiajalookirjutusest ja kultuurimälust kadunud. Põhjus ei ole see, et XIX ja XX sajandil ei oleks tegutsenud kunstihariduse saanud ja praktiseerivaid naiskunstnikke. Mitmed ettekanded näitasid, et naiskunstnikke oli XIX sajandist peale märkimisväärne hulk ja kuigi nende võimalused end teostada ei olnud alati meestega võrdsed, suutsid nad kunstiväljal edukalt navigeerida. Asi on selles, et väga suur hulk naiskunstnikke on kunstiajaloo narratiivi ja kaanoni loomise protsessis marginaliseeritud. Marginaliseeritud on nad kriitika kaudu, mis on olnud XIX ja ka XX sajandil meesautorite-keskne. Naisi pole kriitikud samavõrra jõuliselt kunstiajalukku sisse kirjutanud või on kirjutistes lähtunud meesautorite loodust, võttes sellega naistelt agentsuse, eripära ja oma näo. Mitmes ettekandes rõhutati, et kriitika on väga paljudel juhtudel olnud naiskunstnike puhul ka põhjendamatult negatiivne: see on olnud konventsionaalne, põlistanud traditsioonilise ühiskonnamudeli ja sooklišeed ning pisendanud naisautorite loomingut.

Konverentsil analüüsitud juhtumiuuringute kaudu joonistus ka selgelt välja, et oma roll naiste kadumises kunstiajaloost on olnud riiklikel muuseumidel, seda nii ostupoliitika kui ka näitusepraktika tõttu. Naiskunstnike teoseid on muuseumikogudesse ostetud palju vähem ning naiskunstnike kohta leiab vähem arhiivimaterjali. Selle tõi esile näiteks Eesti kuraator ja arhitektuuriteoreetik Ingrid Ruudi meie arhitektuurimuuseumi näitel, kus meesarhitektide kaardistatus ja nende kohta ladestatud materjali hulk, samuti nende loomingu läbiuuritus on naisarhitektide loominguga võrreldes palju kordi suurem.

Natalie Mei. Naised. Pliiats, 1928. Eesti Kunstimuuseum

Pressifoto

Kuid isegi kui naisautorite tööd on muuseumikogus esindatud, nagu Turu ülikooli doktorant ja kunstiajaloolane Kai Stahl tõi esile Kristine, Lydia ja Natalie Mei näitel, ja pälvinud kriitikute poolehoiu (Natalie töid hindas kõrgelt Hanno Kompus), ei pruugita kunstiajaloos neile autoritele ikkagi tähelepanu pöörata. Vaatamata sellele, et Natalie Mei iroonilised ja satiirilised teosed olid omas ajas väga erinäolised ja haruldased, on kunstiajaloolaste huvi tema loomingu vastu olnud väga kaua leige. Anu Allas osutas, et Kumu näitust „Eneseloomine …“ ette valmistades tuli samuti tõdeda, et naiste teoseid leidub Eesti muuseumide kogudes üsna suurel hulgal, aga nende looming on sujuvalt kõrvale jäetud, sellele pole lisatud tähendust. Isegi kui nais­autorite pärand on füüsiliselt olemas, pole sellele otsitud ja leitud ruumi kunstiajaloo narratiivis.

Uus naine ja naiselikkus. On selge, et tuleb tingimata jätkata arhiivitööd ja keskenduda naiskunstnikele, kuid põhjaliku arhiivitöö ja kaardistamise kõrval on vaja ka nende loome kontseptualiseerida ja mõtestada. Ainuüksi nimede või uute teoste toomine kunstiajalukku ei pruugi kokkuvõttes naiskunstnike nähtavuse või kaanoni nihestamise mõttes palju muuta, kui sellega ei kaasne kriitiline, konteksti loov mõtlemine ning uued kirjutus- ja eksponeerimisviisid. Kuidas see kõik aga teostada?

Konverentsil esitatud juhtumi­uuringute näitel võiks olla viljakas püüda vaadata autori individuaalset panust suhtes tema kontekstiga, mõelda loomingust selle pinnalt. Norra teadus- ja tehnikaülikooli kunstiajaloo professor Ulla Angkjær Jørgensen tõi Rita Kernn-Larseni loomingu näitel esile, et kitsalt sürrealismi kaanonist lähtudes ei hakka kunstniku loodud pildid õieti toimima. Kui vaadata ja mõelda neist aga uue naise kontseptsiooni kaudu, saab selle naisautori omapära ja tähenduse avada palju mitmekesisemalt. Mitmed esinejad rõhutasid, et tuleb olla tähelepanelik, kuidas ja milliste sõnadega naistest ja nende kunstist rääkida ja milliseid mõisteid kasutada. Bergeni ülikooli kunstiajaloo professor Sigrun Åsebø tõi XX sajandi keskpaiga Norra abstraktse kunsti näitel esile, et nais­autorite puhul raamistati nende looming üldistavate ja konkreetse loomemeetodi seisu­kohalt pigem väheväärtuslike epiteetidega (tundlik ja impulsiivne) ning taandati nad sellega sujuvalt kunstiajaloost välja. Naiste originaalset lähenemist eirati ka sellega, et asetati naisautori tööd mõneti vägivaldselt võrdlusse mõne rahvus­vaheliselt tuntud meesautori loomega, jättes selle kõrvutuse kaudu naise loomingu indi­viduaalse eripära tähele­panuta.

Kunstikriitik ja kuraator Jana Kukaine tõstatas Läti riikliku kunstimuuseumi hiljutise XX sajandi esimesel poolel tegutsenud Aleksandra Beļcova retrospektiivi näitel küsimuse naiselikkuse mõiste kasutamisest naiste kunsti käsitlemisel. Ta kutsus üles mõtlema kriitiliselt sellele, mida naiselikkus on aegade vältel tähendanud ja kuidas selle mõistega tänapäeval ümber käiakse. Selleks et autoreid ja nähtusi naiselikkuse mõiste ühekülgse kasutamisega mitte üheülbastada, tuleks naiskunstnike puhul uurida ja avada nende poliitiline ja sotsiaalne positsioon ajaloos, seda nii kunstnike kui ka naistena. Küsimusest, milline naine peaks olema, peaks saama olulisemaks küsimus, milline on naine tegelikult.

Kultuurisõjad ja naine. Kuna naiste osakaal püsiekspositsioonides on palju väiksem kui meeste oma, tuleks muuseumide puhul näituseprogrammi koostamisel või püsiekspositsiooni loomisel sooaspekti teadlikult arvesse võtta. Just püsiekspositsioonides saab naisautorid esile tõsta, neile ka ruumi seisukohalt kandva rolli anda. Sellega saaks sümboolselt toetada eesmärki tuua esile uusi narratiive ja naiste panust ajalukku. Põhimõtteline samm oleks seegi, kui muuseumide ostupoliitikas võetaks teadlik suund tuua naisautorite looming kogudesse ning algatataks naiskunstnike loomingu uurimine ja selle materjali aktualiseerimine näituste kaudu (õnnestunult on seda tehtud Rootsi rahvusmuuseumis).

Ulla Angkjær Jørgensen rõhutas oma ettekandes poleemiliselt, et kunstiajaloo kaanon on kujunenud kultuurisõdade tulemusel. Naised ei olnud XIX sajandi lõpus ja XX sajandi esimesel poolel aga ühiskonnas üldse sellisel positsioonis, et neis sõdades osaleda ja oma koht kätte võidelda.* Viimase viiekümne aastaga on tehtud palju, et institutsioonid (nii muuseumid kui ka kõrgkoolid) oleksid sooliselt tasakaalus ja kaasavamad, kuid selleks et naised ei jääks pildilt välja ega institutsioonid vägivaldseks, võiks eesmärgiks olla museoloogiline lähenemine. Sel juhul võetaks arvesse humanistlikke väärtusi, peetaks oluliseks võrdsuse küsimust, ei sulgutaks hermeetiliselt iseendasse, vaid püütaks olla oma ajaga viljakas dialoogis ning antaks väga teadlikult naiskunstnikele sõna.

*See kehtib ka kunstiajaloo kui distsipliini kohta. Nagu Eero Kangur Eesti näitel on kirjutanud, võisid naised küll kunstiajalugu õppida ning olla igati haritud ja võimekad, kuid akadeemilises ringkonnas ja ülikoole valitsevates institutsioonides domineerisid siiski mehed.

Eero Kangur, Miks ei saanud ühestki tüdrukust kunstiajaloolast? – Sirp 26. V 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht