Üks tulevik, võimalikud stsenaariumid

Mirjam Hinni ja Alar Tuule otsus luua ruumi-, heli- ja valguslahendustega maalile lisadimensioon, teeb nende ühisprojektist kontseptuaalselt põneva tervikteose.

KADRI ASMER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mirjam Hinni ja Alar Tuule ühisnäitus „Tuhandesilmne saar“ Tartu Kunstimaja suures saalis kuni 20. VI.

Kui Tartu noorema põlvkonna ühed tuntumad ja isikupärasemad abstraktsionistid saavad ühes ruumis kokku, siis on ootused näitusele juba enne kunstimajja astumist kõrgele seatud. Etteruttavalt olgu märgitud, et näitus pakkus elamuse ja ka kinnituse, et Alar Tuulel (1982) ja Mirjam Hinnil (1990) on siinsele kunstimaastikule palju pakkuda. Mõlemad maalijad on Tartu kõrgema kunstikooli ja Tartu ülikooli maalikunsti taustaga,1 kuid seejuures kujundanud oma maalikäekirja ja käsitlusviisi. Olen põgusalt vaadelnud Alar Tuule loomingu seoseid abstraktsionismi võidukäiguga lokaalselt ja ka piiriüleselt, kuid seda kunstiajaloolise tagasivaatega.2 Kognitiivsed seoserägastikud tõusevad esile ka käesoleval näitusel, kusjuures ühe erandiga – mõtetesse ei tulnud enam möödunu, vaid veel olemata ja tulemata ajad, milleni on minna mitme põlvkonna jagu või isegi sajandeid.

Sünergia ja assotsiatiivsus

Näituse kaastekstist saab lugeda, et „Tuhandesilmne saar“ tähistab abstraktset saart – paika, kus „kahe kunstniku omavaheline dialoog loob uuemat ja täiuslikumat utoopiat“.3 Sel korral jätsin teadlikult teksti lugemise hilisemaks ning lähtusin esmavaatlusel omaenda muljetest. Esile tõusid märksõnad „düstoopia“, „kaduv maailm“, „masin vs. inimene“, „tehislik vs. looduslik“ jne. Minu vaade ei ole ilmselt kunstnike oma, kuid kas ei ole see õnnestunud näituse tunnuseks? Näitus, mis annab ruumi tõlgendusteks ega juhata vaatajat ainult ühele võimalikule rajale.

Minu arvates ei ole Alar Tuule ja Mirjam Hinni loomingulistes taotlustes primaarne sotsiaalkriitilisus, vaid esikohal on visuaalselt mõjuv ja maalitehniliselt ambitsioonikas kompositsioon. Hinni loominguga võrreldes on Tuul oma teemakäsitlustes konkreetsem ja otsekohesem, seda iseloomustavad enamasti ka ühesõnalised pealkirjad („Progress“, „Outdated“, „Chekmate“, „Sõit“). Kui otsida lähtepunkte kunstivooludest, siis võiks tema loomingut seostada abstraktse ekspressionismiga, kus puhtkunstilised taotlused on võrdväärsed loomise kui tegevuse ja žestiga. Tuule maalivõttestik liigub aga tüüpilisest action painting’ust kaugemale, sellele lisanduvad äratuntavad elemendid ja objektid nüüdismaailmast (infotehnoloogia, masinad, numbrite ja tähtede kombinatsioonid jms). Need aga osutavad sõrmega nii vaataja kui ka ühiskonna poole, esitades ebamugavaid küsimusi meie tarbimisharjumuste ja eluviisi kohta. Kunstnik tuletab meelde, et igaüks meist kuulub massisüsteemi, kus kõik on ekraanide, programmide ja juhtmete kaudu omavahel ühendatud. Selles maailmas ei olegi me enam nii erilised, kui tahaksime endast mõelda, aga ka mitte anonüümsed või vabad.

Mirjam Hinn tegeleb seevastu abstraktsionismi puhtama vormiga, rõhudes minimalismile ja tühjuse esteetikale. Kompositsioonid koosnevad väljarebitud fragmentidest, kus on segunenud looduslik ja kunstlik. Kui Tuul on viimased aastad teadlikult tegelenud kindlate teemaarendustega, siis Mirjam Hinni loomingu mõtestamiseks annab näitus uusi võimalusi ja lisab sügavust. Esmajoones muljetel ja emotsioonidel põhinevad tööd omandavad uusi keerukamaid tähendusvälju. Veel enamgi, Tuule ja Hinni loomingu sünergia koostöös ruumilahendusega annab ekspositsioonile tervikuna sotsiaalkriitilise vaatepunkti. Mirjam Hinni maalid tekitavad ootamatuid assotsiatsioone nn tühjadest aladest – tulevikumaastikust, kust on kadunud kõik looduslik ja ka inimasustus. Järele on jäänud vaid jäljed, killud, kunagiste metsatukkade ja inimtegevuse jäänukid. Kunstnikule on omane tehislike toonide (erkroosa, neoonroheline) kasutamine kõrvuti maalähedasemate värvidega (samblaroheline), mis hakkavad eespool välja toodud seoseid toetama. Erinevalt Tuulest on Hinn teoste pealkirjastamisel distantseeritum ja filosoofilisem („Aeg ja ruum“, „Anonüümne mateeria“, „Ma olen kõikjal ja ei kuskil“), lisades sellega vaatlemisele meditatiivsust.

Alar Tuule maalid „Focus“ ja „Gigantic“ (mõlemad 2021). Alar Tuul on teemakäsitlustes konkreetsem ja otsekohesem, seda iseloomustavad enamasti ka ühesõnalised pealkirjad.

Mirjam Hinni maalid „Aeg ja ruum“ ja „Anonüümne mateeria IV“. Mirjam Hinn on teoste pealkirjastamisel distantseeritum ja filosoofilisem kui Alar Tuul.

2 × Tanel Asmer

Maalipinnast kaugemale

„Tuhandesilmne saar“ pakub näitusesaali ukselävelt algavat kogemust. Tumerohelised seinad, kinnikaetud aknad, hämaruses vilkuvad ultraviolettlambid, psühhedeelne heli4 mängivad meeltega ja kaotavad ajataju. Valgustuse kõikumine, selle kadumine ja naasmine hakkab manipuleerima suuremõõtmeliste maalipindadega. Tehisliku valguse käes tõusevad valgusemuundumiste tõttu esile teatud fragmendid või ka kaovad (esmajoones toimib see efekt Mirjam Hinni maalide ees). See lõhub harjumuspärast kunstivaatlust ja nõuab terviku nägemiseks kannatlikkust (või vähemalt kaht minutit kuni valgus jälle ümber lülitub).

Tunnistan, et ka ruumikujunduse mõju ei haakunud minu meelest näituse kaastekstiga, kus kunstnikud on osutanud rohelise värvi kasutamisele kui „esteetilise roheala“ loomisele. Vastupidi, see viis mõtted rohealadest kaugele ning lõi hoopis seoseid maa-aluste või päevavalgusest ära lõigatud ruumidega, nt dekadentliku under­ground-ööeluga. Kunstnike otsus astuda maalipinnast kaugemale ning luua ruumi-, heli- ja valguslahendustega lisadimensioon, teeb Tuule ja Hinni ühisprojektist kontseptuaalselt põneva tervikteose, mis on ühtaegu rõhuv ja põnev, häiriv ja köitev. Kas kõik see ei seostu mitte teadmatusega tuleviku­stsenaariumidest? Teadmatus, mis võib endas kanda nii hirmutunnet kui ka ootusärevust.

Tuhandesilmne saar, millest kunstnikud kõnelevad, võiks olla üks tuleviku­stsenaarium, mis saab alguse meie praegustest otsustest ja valikutest. Alar Tuul ja Mirjam Hinn ei taha lugeda moraali, nende taotlus on pakkuda elamust ja emotsioone. Tulles tagasi kunstnike nimetatud utoopia mõiste juurde, tasubki meelde tuletada, et sellega tähistatakse ideaalset paika, mida olemas ei ole. Kui Thomas More avaldas 1516. aastal teose „Utoopia“, siis sisaldas see suuresti euroopaliku ühiskonnakorralduse ja poliitiliste süsteemide kriitikat. Düstoopia tõukub aga arusaamisest, et ideaalset aega ja ruumi ei eksisteeri. Ühiskond koosneb puudustest, selle toimimismehhanismid on rohkem või vähem häiritud ning absoluutne võrdsus ja vabadus on saavutamatud eesmärgid. Siinkohal tasub meelde tuletada, et just düstoopilise (ja mitte utoopilise) korra käsitlused on olnud viimasel sajal aastal kirjandusele algmaterjaliks, nt Fritz Langi film „Metropolis“ (1927) või kirjandusklassikast Georges Orwelli „1984“ (1948), Margaret Atwoodi „Teenijanna lugu“ (1985), Michel Houellebecqi „Alistumine“ (2015) jne. Ilmselgelt on nende otsesemaks või kaugemaks allikaks pettumuste jada, mille XX sajand lääne kultuuriruumi endaga kaasa tõi. Hävituslikest masinatest jõuti läänes küll kodanliku heaoluühiskonnani, mis omakorda viis rahvusvaheliste suurkorporatsioonide juhtimisel sõltuvusliku masstarbimiseni. Efemeerne eufooria asendus kiiresti püsiva pettumuse ja rahulolematusega. Ühendkuningriigi arhitekt, kriitik ja ajaloolane Kenneth Frampton on märkinud, et moderniseerumine kui vabaduse ideaal purunes eelkõige kahel põhjusel: moderniseerumise trajektooril liikudes viisid valitsenud meediatööstus ja massikultuur inimkonna tuumasõja piirimaile.5 Moodne heaoluühiskond ei tähista enam vabadust, selle esialgne utoopiline lubadus on murtud ning ringiga on tagasi jõutud inimkonna loomuseni masinate abil alal hoida agressiivsus ja tagada kontroll. Näib, et utoopia kannab endas salamisi düstoopiat. See on mõte, millega näitusesaalist välja astusin. See on aga kõigest üks võimalik stsenaarium.

1 Alar Tuul oli 2019. aastal magistritööga „0 – viga“ viimane Tartu ülikooli maalikunsti eriala lõpetaja enne selle sulgemist.

2 Kadri Asmer, Kohtumispaigad Alar Tuule loomingus = Convergencies in Alar Tuul’s Oeuvre. – Alar Tuul, Art & Tonic, 2020, lk 5–10.

3 Mirjam Hinni ja Alar Tuule näitus „Tuhandesilmne saar“ / suur saal / 29. V – 20. VI 2021, http://kunstimaja.ee/2021/05/hinntuul-tuhandesilmne-saar

4 Heliteose on loonud Jeremy Macachor koostöös kunstnikega.

5 Kenneth Frampton, Towards a Critical Regionalism: Six Points for an Architecture of Resistance – Rmt: The Anti-Aesthetic Essays on Postmodern Culture. Toimetanud Hal Foster. Washington: Bay Press, 1983, lk 19–20.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht