Tütred ja emad sama taeva all

Diāna Tamane näeb ema ja tütre suhet dialektilisena, ta ei ole seda taandanud pelgalt kahe põlvkonna esindajale, alati on tema töödes ka varasemate põlvkondade naised.

REET VARBLANE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Diāna Tamane näitus „Puudutuse tüpoloogia“ EKKMis kuni 5. VI, kuraator Peeter Talvistu; Diāna Tamane näitus „Sama taeva all“ Kogo galeriis kuni 18. VI ja dokumentaalfilm „Sama taeva all“ Tartu Elektriteatris 20. IV ja 7. V, kuraator Šelda Puķīte.

„Jää ustavaks endale ja oma väärtustele. Kõike seda ei suuda, kuid see on väga oluline. Jälgi oma loomulikku tarkust ja intuitsiooni. Sa ise oled kõigi teadmiste allikas. Kui pead otsustama midagi igapäevast, mõtle sellest ka pikemas sihis. Võta osa sellest, mis teeb sind tugevamaks ja suuremeelsemaks – mitte ainult hetkes, vaid ka perspektiivis.“

„Oleme jõudnud väga huvitavasse ajahetke, mil vana kontrollsüsteem ennast meie pilgu ees taaskäivitab, mil me enda väärtussüsteem peaks pöörduma kasuahnuselt tasakaalule ja harmooniale ning eelistama loomingulisi ja moraalseid põhimõtteid. Peame seda lainet tabama ning selle harjal mugavalt püsti püsima, uskudes vankumatult universaalset tarkust ja headust.“

Need on katked kunstniku ema kirjadest tütrele, esimene on kirjutatud 2015. aasta jaanuaris, teine 2020. aasta märtsis. Need on ema õpetusssõnad tütrele, mida emad on aegade jooksul ikka oma tütardele ellu kaasa andnud. Need kõnelevad ema ja tütre suhtest, aga ka ajast, millal need on kirja pandud.

Stereotüübid ja tegelikkus. Diāna Tamane näitused – nii EKKMi ülevaatenäitus kui ka Kogo galerii „Sama taeva all“ – hõlmavad suhteliselt pikka loominguperioodi. Mõlemas on kasutatud mitmekesist meediumide buketti.

Kui isa ja poja suhte käsitlused on teinud läbi suuri metamorfoose ja praeguses maailmas ei nähta poega ainult oma isa pärandi kandja või ka lõhkujana, siis ema ja tütre suhte käsitlused on vähemalt kollektiivses teadvuses jäänud kinni stereotüüpidesse. Ema kohustus on anda tütrele kaasa konservatiivsed, elu säilitavad suunised, sest tütar kui potentsiaalne ema on ka oma ema väärtuste säilitaja ja edasikandja. Seda mitte ainult konkreetses ema ja tütre suhtes, vaid sajandite jooksul tekkinud väärtuste säilitamise ja edasikandmise mõttes. Tütrel omakorda lasub aga kohustus hoolitseda ema (ja kõikide teiste esivanemate) eest. Kui lüüa Google’i otsingumootorisse sisse märksõna „ema ja tütar“, siis iseäranis pildivastetes tuleb välja õnneliku koosluse kuvand: ühtemoodi riides ja isegi äravahetamiseni sarnased ema ja tütar, seda iseäranis praeguse igavese nooruse kultuse ja kosmeetiliste imevahendite ajal.

Seintel eksponeeritud fotod („Minu perekonnaalbumist“ II, 2013) eeldavad ühesugust vaatamisviisi, nendega kõrvuti asetsevad seinasuurused naha lähivaated („Puudutuse tüpoloogia“, 2015) aga hoopis teistsugust.

Mari-Leen Kiiple

Ka Simone de Beauvoir, kelle „Teine sugupool“ oli iseäranis selle ilmumise ajal 1949. aastal väga ajakajaline, isegi revolutsiooniline, on ema ja tütre suhte kirjeldamisel jäänud kinni klišeedesse. „Väike tüdruk on täielikult ema päralt ja viimase nõudmised on seetõttu suuremad. Nende omavaheline suhe omandab dramaatilisema iseloomu. Ema ei tervita tütres üht väljavalitute kasti liiget, vaid otsib temas oma teisikut. [—] Ema suhtumine oma täiskasvanud tütresse on üsna vastuoluline: pojas otsib ema jumalat, tütres leiab ema teisiku. Ema käitumine on äärmiselt erinev, olenevalt sellest, kas ta näeb tütre õitsengus iseenda hävingut või taassünni lubadust.“

Õnneks on selline käsitus ja sellest tekkinud arusaamad siiski pealispind. Diāna Tamanet on huvitanud suhted, mis on jäänud pealispinna alla. Või vähemalt niiviisi tuleb see tema projektidest välja.

Diāna Tamane ema ja tütre suhte käsitluse ajakohasus ei seisne ainult eri põlvkonna naiste kõrvutamises, nende lugudes või isegi mitte nende õpetussõnades, kus nad ei suru ennast ja enda kaudu ka tütart „teisiku“, „hävingu“ või „taassünni“ kategooriatesse. Tema käsitluse ajakohasus peitub eelkõige tõdemuses, et ema ja tütre suhe on alati kahepoolne, aktiivne ja vastastikku mõjutav. See on dialektiline suhe, kus eilne mässaja on täna rahustaja ja säilitaja, aga ka vastupidi. Tamane puhul ei saa sellest suhtest rääkida ainult ema seisukohalt, samavõrd tugevalt jookseb selles käsitluses kaasas ka tütre positsioon. Tütre positsiooni teeb aga eriti tugevaks asjaolu, et kunstnik ei suru seda peale, see imbub sisse detailide, fragmentide, ridade, helide vahelt. See on korraga peidetud ja kõikjal. Tütar mitte ainult ei vaata ja ei kuule, vaid ka näeb ja kuulab. Ta võtab omaks ja söödab töödeldult tagasi.

Puudutuse tüpoloogia. EKKMi näitus algab ema 2015. aasta algul kirjutatud kirjaga ja lõpeb 2020. aastal kirjutatuga. Aga et vaataja selleni jõuaks, peab ta tegema kaasa just selliste peatuspunktidega teekonna, nagu kunstnik (tütar) ja tema abiline (kuraator) ette on näinud. Enamgi veel: EKKMi ruumiloogika on ehitatud üles nii, et välja pääsemiseks tuleb teekond taas läbi teha, seekord aga vastupidises suunas. „Laine tabamine“ ja „sellel püsimine“ on orgaaniliselt seotud „ loomuliku tarkuse“ ja „ intuitsiooniga“. Kõik algab ja lõpeb ema õpetussõnadega, aga teekonna lõpul ei tähenda need enam seda, mida algul. Tähendus ei muutu mitte ainult kunstniku (ja tema kaudu ka vastuvõtja) emotsionaalse kasvamise (täiskasvanuks sirgumise), vaid vastuvõtmise viisi teisenemiste, metamorfooside tõttu. Aga mis peaasi, kunstnik (ja kuraator) manipuleerivad vaatajaga varjatult, tasahilju, märkamatult, sest EKKMi ruumid on seekord lausa ebatüüpiliselt neutraalsed, töödki on eksponeeritud pigem harvemalt kui üle kuhjatult.

Kui esimeses ruumis seisab vaataja silmitsi postkaardisuuruste fotodega, kus esmapilgul aimatavad fragmendid võivad jääda mõistetamatuks („Minu perekonnaalbumist“ II, 2013), siis teise ruumi fotostaatilisust järgiv video „Perekonnaportree“ (2013–2022) haarab vaataja otsekohe enda mõjusfääri. Täpselt sama juhtub ka teise korruse nn vanaema ruumis („Lillesmugeldaja“, 2016–2019 ja „Räägin sulle kõik, mida mäletan“, 2019–2021). Fotode lopsakad, mõned elegantsed, mõned aga lausa kitšilikud lillekompositsioonid ei räägi ainult vanaema noorpõlvest või ka piiriületamisseiklusest, vaid veel millestki muust. Vaatajat hoitakse küll veel ajavaimu kütkes (midagi on tüüpilist Nõukogude ajale, midagi vene kultuurile), aga just nii palju, et vastuvõtja vabad assotsiatsioonid võivad ruumi hõivata.

Kolmanda korruse nn ema ruum on taas vaiksem, neutraalsem, kuid sealsed videod sunnivad vaatajat keskenduma. Manipulatsiooni ja doseeringuga ei ole liiale mindud, vaataja (kõigi eest ei saa rääkida) ei tunne ahistatust ka siis, kui on sunnitud täielikult vahetama vastuvõtmise režiimi. Seintel eksponeeritud fotod, olenemata suurusest või ka sellest, mis seal on kujutatud, aga ka videod eeldavad suhteliselt ühesugust vaatamisviisi, nendega kõrvuti asetsevad seinasuurused naha lähivaated („Puudutuse tüpoloogia“, 2015) aga täiesti teistsugust. Fototapeet on taust: mida aktiivsem on sealne kujutis, seda suurem on tausta mõjuvõim ja tähenduste loomise võime. Diāna Tamane fototapeedi koloriit eristub vaevu galerii seintest, suurendusega on toodud välja naha kurrud, kortsud ja vead (või eluga omandatud rikkus), kuid need jõuavad vastuvõtjani taas ainult siis, kui neisse süveneda, neid vaadata ja näha. Täpselt nii, nagu see toimib puudutuste fragmentide puhul, ainult selle erinevusega, et suurt tuleb kaugelt, väikest lähedalt vaadata. See nahk ei ole Google’i piltide ideaalse ema ja tütre kooslus, see on elu. Tamane ei fikseeri küll ainult naha kühme ja avausi, mis juhiksid keha sisemusse, kuid ta ei ole jäänud enesesse sulgunud tasase ja umbse pealispinna juurde. Ta ei eira otseselt ei norme ega stereotüüpe, aga ta ka ei allu nendele.

Sama taeva all. Kuraator Peeter Talvistu on nimetanud Diāna Tamane EKKMi väljapanekut kulgemise näituseks. Ruumist tingitud kulgemise kõrval tuleb ka siin välja kunstnikule omane ajaline liikumise telg.

Kõige ilmsemalt on see esil fotoseeriate või ka videote puhul. Kunstnik on nii mõndagi neist alustanud juba kümme aastat tagasi ning ajaga (ja inimeste muutumisega) need arenevad edasi. Kümme aastat tagasi võetud perekonnafoto ei toimi enam praegu, ei räägi praegusest ema (vanaema, vanavanaema) ja tütre (tütretütre, tütretütretütre) suhtest. Veel vähem sellest, mida see tähendab kümne aasta pärast. Ka kunstnik ei ole enam sama, kes ta oli kümme aastat tagasi. Aga see on ainult üks ajalise mõõtme mõistmise võimalus.

Ema, vanaema ja raamina tütre jutustused (või positsioonid) on teine võimalus, vanaema Anna lood lähevad kaugemale minevikku, vanavanaema Zinaida omad jõuavad veelgi kaugemale, isegi kaugsõiduautojuhi ema Tanja lood kompavad olnut ka siis, kui ta kirjeldab oma tütrele järjekordset pikka reisi läbi Euroopa. Diāna Tamane on ajalise telje (peaaegu) alati sidunud ruumilisega. Iseäranis selgelt tuleb see välja dokumentaalfilmis „Sama taeva all“.

Filmi narratiiv on ehitatud üles ema Irina vaatenurgast: ta alustab oma elu lugu lapsepõlvest, räägib isast (kuigi isa kordagi ei näidata, aga see ema ja tütre lugu), enda mässumeelsusest, esimesest armastusest, Moskva ja Hispaania giiditöö kogemusest, suurest armumisest ja tütre sünnist, Hispaaniasse naasmisest, töö kaotamisest ja uue leidmisest. Väga palju ka oma emast, Ukrainas sündinud filminduses tegutsenud Tamarast. Vaatajani jõuab ainult tema hääl, pildina eelkõige aga tütar Sonya. Et tegevus toimub just Alboráni mere äärses Fuengirola turismilinnas Hispaania Costa del Solis, sellest saab teada alles hiljem filmi lõpu poole. Siis ilmuvad korraks kaadrisse ka jutustaja (peategelane) Irina ja tema ema Tamara. Fuengirolagi on Sonya kõrval tähtis tegelane, aga see ei ole ahvatlev elust pulbitsev turismilinn, see on distantseeritud, neutraalne, isegi hüljatud paik.

See on biograafiline film, perekonnalugu, aga sõna ja pildi nihestatuse tõttu on see astunud traditsioonilisest biograafiažanrist õige kaugele. Kõik on elutruu ja ühtlasi ka metafoor: Nõukogude ajale, segasele identiteedile, migratsioonile, oma koha otsingule, pettumustele, naise rollile. Mis aga kõige tähtsam ema ja tütre (aga kindlasti ka tütre ja ema) suhtele, selle ambivalentsusele ja kestlikkusele. Kolme naise suhe ei ole lihtne, nad on isiksused, aga üksteiseta ei saa nad ka hakkama. Diāna Tamane ema ja tütre suhe ei ole kunagi taandatud pelgalt kahe põlvkonna esindajale, alati on juures vanaema ema emana ning tihtipeale ka vanavanaema vanaema emana. Nii ei toimi Kogo galerii projekti moto „Mul on terve elu ees, minu tütre elu“ ainult ema Irina lootusena, vaid laieneb ka tema emale Tamarale.

Diāna Tamane on selle perekonna puhul küll kõrvaltvaataja, aga ta ei ole võõras. See on olnud ka tema lugu, mis (vist) selleks on korraks on läbi saanud. Ema ja tütre suhe aga kindlasti mitte.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht