Tunneta ja vaata!

Neeme Külma ja Alice Kase näitus kõnetab inimest leebel viisil visuaalsete ja tunnetuslike vahenditega, toob esile vaimutasandi.

HEIE MARIE TREIER

Neeme Külma ja Alice Kase näitus „Edevuses üksi“ Tallinna Linnagaleriis kuni 6. II, kuraator Tamara Luuk.

Tallinna Linnagalerii suhteliselt väikesel näitusel on esimesena märgatav Tallinna Kunstihoone hea korraldus­standard. Näitust saadab voldik ja kuraatori­tekstiga digigiid, kus on toodud rohkelt selgitusi; kunstniku video­intervjuu jookseb läbi uudisvoo; tekstid on tõlgitud vene ja inglise keelde; näitusetegemisel on olnud abiks palju nähtamatuks jäävaid abilisi, kes on voldikus ära toodud. Panustatud on ühise eesmärgi nimel, et kunstnikud saaksid oma ideid maksimaalselt teostada ja nende nimi särada. Sellise korraldustasemeni jõudmine pärast pikaajalisi üleminekuühiskonna tõmblusi ja valusid on märkimisväärne saavutus.

Märgatav on ka Tallinna Kunstihoone kuraatori Tamara Luugi püsivalt hea töö. Tamara Luuk esindab ühe vähesena (võib-olla ainsana) kureerimisel suunda, mida võiks nimetada prantsuse koolkonnaks. See tähendab teistsugust pilku kui see, mida vaikiva konsensuse alusel on hakatud meil heaks pidama (s.t juba mõnda aega domineeriv kriitilise teooria põhine kunstitegemine), oskust tuua kunstis välja väga peeni noote, mis on omased vanale küpsele enesekindlale kultuurile. Seda on tunda kõigis Tamara Luugi kureeritud näitustes (eredalt meenub „Olge te hoitud ja armastatud“, 2020). Kunstnike valikuga on ta toonud välja sellise kunsti, mille tegemise taga on aeglane, ülipõhjalik läbimõeldus ja teostus, samuti materjalitunnetus. Ta on pannud kokku ootamatuid kooslusi, nagu näiteks 2016. aastal Tiit Pääsuke ja Kris Lemsalu, leiutanud mooduseid, kuidas meelitada kunstnikke oma visiooniga kaasa tulema. Praeguseks on tulemused kõigile teada. Leebelt innustav kureerimisstiil jätab Tamara Luugi isiku tähelepanust kõrvale, sest fookus pole suunatud kuraatorile, teooriatele, millegi tõestada tahtmisele, vaid kunstnikele ja nende töödele.

Neeme Külma ja Alice Kase näituse puhul ei imestaks, kui mõte teha näitus koos sai alguse Tamara Luugi järjekordsest visioonist. Nagu ka ootamatu pealkiri „Edevuses üksi“ kunstnike puhul, keda teatakse kui erakordselt ebaedevaid.

Kuna mõlemad kunstnikud esindavad mitteverbaalset lähenemist (praegu on teada, et vaatamise, rääkimise ja kuulamise omavahelised pinged tulenevad inimaju eri aktiivsuskeskmetest ja on seega objektiivse taustaga), on visuaalsusele keskendunud kunstnikel väiksem eelis suhtlemisel üliverbaalse kunstimaailmaga. Nii püütakse tekstivoldikuga anda kunstnikele hääl, vahendades nii palju kui võimalik kunstnike mõtteid. Näituse ainsaks heliks on aeg-ajalt kostev Dylan Thomase luuletus „Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse“, mida loetakse inglise keeles nii vaikselt, et sõnu polegi peaaegu kuulda.

Neeme Külm on domineerivam pool, kuigi vaikselt ja leebelt. Tema ruumiinstallatsioonid ja väikesed skulpturaalsed objektid loovad vaataja peas uue reaalsuse. Seda ruumilises, mitte narratiivses või sümbolistlikus mõttes. Huvitav, et just Tallinna Linnagaleriis meenus mulle mitmeid varasemaid ruumitajuga mängivaid näitusi, ilmselt pakub sealne keskkond selleks parimat võimalust. Neeme Külm, kes töötab Tallinna Kunsti­hoones näituste meistrina, teab kõiki sealseid ruume läbi ja lõhki ning nüüd on andnud neile oma panuse, „koorides” galerii tagaruumi seinu ülalt alla („Kooruv laine”, akrüülvärv, 2021). Sellega on saavutatud samalaadne tunnetus, nagu oli Anu Vahtra näitusel Tartu Kunstimuuseumis, kus liiga rangete ideoloogiliste ja ruumiliste piirangutega valge kuubi tüüpi ruum tekitas kunstnikus soovi valge sein noaga läbi lõigata, et vaadata selle taha. Tulemus oli proosaline: kunstitempli seinad ei varjanud midagi ülevat. Täpselt sama tulemus on nüüd ka Tallinna Linnagaleriis. Huvitavaimaks „leiuks” on osutunud kiviseina sees olev ava, mis viib ei tea kuhu ja on seal ei tea milleks.

Alice Kase nurka visatud jalanõud, maalituna lõuendile („Tallad“, õli, lõuend, 2021) ei näi kujutavat niivõrd jalanõusid või nende taldu, kuivõrd hinge­seisundit, mis seostub millegi lõppe­nuks kuulutamisega. Tähenduslikult asub maal samas ruumis, kus Neeme Külm on koorinud galeriiruumi esindusseinu.

Galerii esimeses saalis on Alice Kase monokroomne maal „Laud“ (akrüül, lõuend, 2021) paigutatud raamimata lõuendina põrandale ja nurka, kommenteerides ruumi mitmel tasandil. Esimene assotsiatsioon, mis tekkis, oli „Püha õhtusöömaaja“ kuulus fresko Milanos, ainult et sealsed laua taga istujad on nüüdseks kõik lahkunud. Järele on jäänud valge lina, mis on keskelt eriliselt välja valgustatud. Ruumis rõhutab seda omakorda maali keskkohale suunatud punktvalgus.

Neeme Külma „Pihitool“ (tamm, saar, kask, tekstiil, 2021) asub „Laua“ vastas ja kõnetab samuti mitteverbaalselt: kui istuda kardina taga, siis punktvalgus paistab pimedusse läbi mustriavade, mis on uuristatud seina ühte külge, langedes istuja riietele. Objekt esindab muljetavaldavat teostuskvaliteeti, seda enam et kogu kontseptuaalsus on kunstniku enda kätetöö. Mitte tellimustöö, ja seega rahapõhine, mida kontseptuaalne kunst ju ka põhimõtteliselt võimaldaks. Neeme Külm on käsitsitöö ja materjalipõhine ruumikunstnik.

Seinale kinnitatud Neeme Külma väikeses formaadis skulptuurid („Roos“, tamm, 2021; „Nael“, tamm, 2021) väljendavad justkui identiteedikriisi – lilleõis ja metalne sepanael on tehtud väärispuidust.

Kvaliteetselt teostatud teostes on kasutatud mitmesuguseid materjale. See aga tekitab kiusatuse käsitleda neid üksnes ruumikunstina, kus keskne mängupartner on Tallinna Linnagalerii. Iseäranis kui kuulata kunstnike enda juttu. Selline käsitlus ei ole vale, aga see pole ka ainuõige.

Näituse kooslusse on kodeeritud vaimsed sõnumid ja kvaliteedid, mida on adekvaatsem vaikselt endas tunnetada kui neist kõva häälega rääkida. Seda on ka kunstnikud teinud: nad tunnetavad ümbritsevat ja teineteist; tammepuitu, millest väikeskulptuure teha, ja ka galerii seina; lõuendit, mis võib välja näha nagu seina akrüülvärv, ja ka tekstiili, õlivärvi, kingataldu.

Kui tulla tagasi Dylan Thomase vaikse häälega loetud luuletuse juurde ja käsitleda seda näituse omalaadse koodina, mida Neeme Külm on püüdnud ka videointervjuus rõhutada, siis seal korduvad märksõnad „lahke öö“, „valguse surm“, „viimse laine viipel“, „targad mehed“, „head mehed“, „pöörased mehed“. See on nagu poja pöördumine isa poole.

Viimaste aastate kollektiivne hingeseisund on teinud meid hellaks: nägu peab olema maskiga kaetud ja nii ei näe ega kuulegi teisi, eriti kui näiliselt on kõik nii, nagu alati, kuigi pole seda.

Neeme Külma ja Alice Kase näitus kõnetab inimest visuaalsete ja tunnetuslike vahenditega oma leebel viisil, tehes nähtavaks vaikuse ja mõtluse. Väärtus on seegi, et agressiivsus, rünnak (isegi sepanaelad on soojast tammepuidust, mitte metallist) on elimineeritud ja tähele­panu on jätkunud nii maistele kui ka vaimsetele väärtustele. Selle näituse inimesekäsitlus on pigem vaimne.