Tõnis Vindi foneetiline ja visuaalne kabala

Tõnis Vindi esseed sobituvad XX sajandi esseistliku alkeemia traditsiooni, kus kasutatakse foneetilist ja visuaalset kabalat ja mille on defineerinud eelkõige Fulcanelli ja Canseliet.

PAAVO MATSIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Käisin Tõnis Vindi sümboolikaloenguid kuulamas 1998. ja 1999. aastal koos ühe kunstiakadeemia õpperühmaga. Vint pidas neid oma muljetavaldavas kodus, mille väga eriline mustjas-kuldne õhkkond ümmarguste lampide ja tornikujuliste riiulitega mõjus nii, nagu oleksin sisenenud templisse. Eesti-aegne korter suure ateljeeakna ja raamatutega, mida asetati hämaras toas põrandal istuvate õpilaste ette valgussõõri, hiljem ka kohale toodud kohvitassid – kõik see lõi tausta vaimse pöörise tekkimiseks. Siin segunesid tundmatud kunstnikunimed ja siinse kultuuriloo salapärased faktid (näiteks lood Koplis asunud hiie­tammikust), mille keskmes oli sõbraliku teejuhina muidugi Tõnis Vint ise kui suurepärane müstiline õpetaja: jalas alati mustad kingad, seljas salapäraste mustritega kampsun, seletas ta leebelt ja entusiastlikult kultuuri varjatud lugusid.

Vint oli väga erudeeritud ja mitte ainult kunstivaldkonnas, vaid ka näiteks teoloogias. Panin seda tähele kõrgendatud huviga sellepärast, et olin tollal ise Eesti evangeelse luterliku kiriku usuteaduse instituudi üliõpilane. Vindi hoiakud ja toodud näited, kas või vennastekoguduse ajaloost, ei kattunud muidugi sellega, mida õpetati mulle kui tulevasele võimalikule preestrile päeval Pühavaimu kiriku kõrval asuvas väikeses instituudis. Kuna ise olin endale uurimisvaldkonnaks instituudis valinud alkeemia (ja eriti Carl Gustav Jungi alkeemia), siis kuulasin õhtuse õpetaja loenguid suurima naudinguga, sest Tõnis Vint nimetas korduvalt ka ennast möödaminnes alkeemikuks ning näis toetuvat suurel määral oma ideedes Jungi loodud analüütilisele psühholoogiale. Loomulikult jälgisin Vindi tegemisi ka pärast instituudi lõpetamist, eriti tema suurepäraseid esseid ajakirjas Ehituskunst, ning mul on siiani kahju, et ei realiseerunud Tõnis Vindi Vabaduse väljaku võimas ja kompleksne ausamba kavand, millest mul on meelde jäänud rohkelt sambaid ja lõvifiguure.

Tõnis Vinti võib nimetada küll Eesti ainsaks nõukogudeaegseks alkeemikuks: on ta ju avaldanud alkeemilist sümboolikat juba näiteks kogumikus „Teadus ja tänapäev“ 1979. aastal. Selles kummalises suurteoses on kõik segamini nagu pudru ja kapsad, kuid pildimaterjal on omas ajas väga eriline ja paneb jahmatama. Elitaarse tiraažiga (vaid 3500 eksemplari) suureformaadilises kõvade kaantega esinduskogumikus on kõrvuti ENSV juhtide ja Gustav Naani artikliga galaktikast rohkelt Tõnis Vindi kui kogumiku kujundaja sisse pandud alkeemilist pildimaterjali: muhelev EKP Keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino figureerib kõrvuti hermafro­diitse sümbololendiga, kellel on kaks pead. Nõukogude ajal kuulus alkeemia teadusajaloo hulka: selles nähti keemia eelkäijat ning uuriti seda nähtust just keemia ajaloo vaatevinklist.1

Lähenedes Vindi meetodile. Kirjastuselt ;paranoia ilmunud soliidsesse kogumikku „Tõnis Vint. Kogutud artiklid“ on esmakordselt koondatud Vindi siiani laialipillatud artiklid, esseed ja intervjuud. Juba 1990ndate lõpus Vinti kuulates tundus mulle, et tema meetod midagi vaadelda, miksida seejuures etümoloogia, visuaalne lugemine jms, sarnaneb võrdlemisi palju sellega, mida olid teinud mõned XX sajandi lääne tippalkeemikud-esseistid – eriti minu suured lemmikud prantslased Eugène Léon Canseliet ja Fulcanelli. Need kaks salapärast autorit (vahel on esitatud ka hüpotees, et tegu on ühe autoriga) kasutasid nimelt lähenemist, mida nad ise kutsusid foneetiliseks kabalaks.

Fulcanelli õpilane Canseliet on eristanud oma prantsuskeelses essees „Sõna esoteerika“ kahte kabalat: need on heebrea kabbale (traditsioon) ja cabale, mis viib tagasi hobuste (prantsuse keeles cheval), rüütlite ning mõistatuslike vappideni. Nii tuleb ka interpreteerida näiteks mõnda XVII sajandi alkeemilist teost, kus on pealkirjas sõna „kabala“. Kabala ühe b-ga Fulcanellil ja Canseliet’l on nagu universaalne keel, mis suhestub maailma kõigi keeltega. Alkeemik peakski kasutama eelkõige kabalat ühe b-ga.

Kuid kuidas avada foneetilist ja visuaalset kabalat, millega tegelesid XX sajandi juhtivad alkeemikud-kirjanikud Fulcanelli ja Canseliet? Samasse voolusängi kuuluvad minu arust ka Vindi esseed. XX sajandi kuulsamad alkeemilised tööd ongi esseistlikud-ilukirjanduslikud, kuid tuginevad ka laboratoorsetele katsetele. Hea näide on absoluutseks autoriteediks peetud Alexander von Bernus (1880–1965), kelle pärandi vastu tundis kõrgendatud huvi mitu kosmeetikafirmat, kuid meieni on jõudnud need kogemused siiski kirjelduste, esseede ja raamatute kaudu. Von Bernus oli oma alkeemikutegevuse kõrval väga tunnustatud kirjanik.

Kui Tõnis Vint võrdleb Peruu paari tuhande aasta vanust tekstiili (essee „Peruu vaibast ja müstilisest shou märgist“, lk 147-148) ja jõuab seal Platoni kerakujuliste inimesteni, mõjub see eelkõige visuaalsete mõistatuste lahendamisena – üsna Fulcanelli ja Canseliet’ vaimus.

Ka Fulcanelli tegi 1922. aastal Pariisi gaasitehases transmutatsiooni kullani, kohal olid ka juristidest tunnistajad, koostati protokollid jne. Huvitav on seejuures märkida, et ka Tõnis Vint üritas oma nn katseid juristide toel legitiimseks muuta, nagu on lugeda kogumiku essees „Reval Tallinn. Üks linn, kaks saatust“: „1998. aasta ilusal kesksuvisel ööl sai kahe juristidiplomit omava isiku kohalviibimisel üles laotud oraakelväljad linnadele nimega REVAL ja TALLINN“ (lk 265). Vint vihjab selles essees ka otsesõnu „kogenud alkeemikule“, ilmselgelt endale, ning üritab foneetilise kabala alusel lahendada Tallinna linnanime mõistatust – toob näiteid linnanime muutuste kohta ajaloos jne.

Fulcanelli ja Canseliet on lähenenud oma objektidele samamoodi. Ka neil on aluseks konkreetsed katsed ning nad kirjeldavad neid esseede vormis, peatudes sageli foneetilise ja visuaalse kabala üksikjuhtumitel. Nii soovitab Fulcanelli 1926. aastal oma esmateoses2 sõnade etümoloogia puhul kohe alguses otsida kabalistlikku alust, mitte grammatilisi põhjusi.

Ta võtab näiteks sõna „art gothique“ (gooti kunst) ja avab selle hoopis erinevalt kunstiteaduslikust kujunemisest-tõlgendamisest. Ta jõuab lõpuks järelduseni, et gooti katedraal on ehitis, mis on ehitatud mingis argoos (argot) ehk siis erilises keeles neile, kes tahavad vahetada omavahel mõtteid „vaikselt“. Fulcanelli enda nimi on tuletatud ka foneetilise kabala abil ehk kokku on pandud Vulcanus ja Helios.

Fulcanelli ja ka Canseliet’ arvates on kunagi eksisteerinud universaalne hermeetiline kabala keeles ja sümboolikas. Näite võib tuua ka François Rabelais’ „Pantagruelist“, kus hiiglase Pantagrueli kelmist sõber Panurge peab maha dispuudi ühe õpetatud inglasega. Kuna Pantagrueli teadmiste tase oli põhjustanud tema üleeuroopalise kuulsuse, saabus kohale üks inglasest õpetlane, et pidada temaga tolleaegse kombe kohaselt avalik dispuut filosoofiast, kabalast ja geomantiast. Kõigepealt aga alustas inglane mõttevahetust hiiglase teenriga, kelmi ja suli Panurge’iga. Tähelepanuväärne on, et kogu nende vestlus leiab aset kehakeeles, see tähendab märkide keeles. Panurge’i ja inglase kehakeelne kahekõne on pealtnäha päris ropp, ometi on tegemist sügava sümboolikaga, eriti kasutatakse dispuudis alkeemilist sümboolikat: „Panurge tõstis siis sõnalausumata käed üles ning tegi säherduse märgi: ta pani vasaku käe nimetissõrme ja pöidla küüned vastamisi, nii et tekkis justkui sõõr, seejärel pigistas ta rusikasse kõik parema käe sõrmed peale nimetissõrme, mille ta palju kordi läbi selle sõõri torkas.“3

Iga sõrmede konfiguratsioon tähistab tegelikult arvu, tähte, planeeti, elementi, metalli ja operatsiooni. Žestid on loomulikult mitmeti tõlgendatavad. Vene alkeemiauurija Jevgeni Golovin on interpreteerinud seda sõrmedest loodud ringi heebrea tähe memiga, mis tähistab aktiviseeritud algmateeriat, parema käe sõrm aga, mis seda ringi läbib, on šini märk ehk tõlgendatav salajase tulena. Kui inglane pooldab traditsioonilist alkeemilist arusaama, mis puudutab salajast tuld, siis kelm Panurge peab salajase tule fiktsiooni lootusetuks. Niisiis käib tõsine tumm dispuut, mille võidab teener ja mille põhjal inglane kirjutab hiljem paksu raamatu. Tuleb välja, et kõik žestid olid asjaosalistele arusaadavad. Rabelais demonstreerib esiteks seda, kuidas kunagi toimis väga võimas universaalne hermeetiline keel, ja teiseks seda, et isikud, kes seda keelt valdasid, olid oma olemuselt terviklikud: nendes olid koos ülev ja madal, psüühiline ja füüsiline, materiaalne ja ideaalne.4

Fulcanelli arvates oli selline keel, lindude keel, hermeetiline kabala, levinud üle maailma, kasutusel nii Egiptuses kui ka Peruus, see oli suhtluses diplomaatiline keel. Nüüd jõuan ka Vindi juurde. Nii Fulcanelli kui ka Canseliet on oma raamatutes kasutanud palju nn vindilikku visuaalset lugemist: neid ei huvita eriti, mida on näiteks vappide või reljeefide ja kaunistuste kohta kirjutatud, vaid nad loevad neid visuaalselt. Sellise visuaalilugemise vajalikkuse näide on alkeemia ajaloos „Mutus liber“ ehk „Tumm raamat“, kus on ainult pildid ja tekstid üldse puuduvad. Väga kuulsad on ka Canseliet’ kommentaarid sellele raamatule.

Ka Vint on rõhutanud just visuaalse lugemise ja kõrvutamise olulisust, seda, et tekstid – need on kas hilisemad või tihti puuduvad üldse – on sekundaarsed. Kui Vint võrdleb Peruu paari tuhande aasta vanust tekstiili (essee „Peruu vaibast ja müstilisest shou märgist“, lk 147-148) ja jõuab seal Platoni kerakujuliste inimesteni või mõnes teises essees kapsaraual kujutatu juurest Kreeka ja Jaapani samalaadsete visuaalideni, mõjub see eelkõige visuaalsete mõistatuste lahendamisena – üsna Fulcanelli ja Canseliet’ vaimus.

Mäletan 1998. aasta külaskäigust Tõnis Vindi juurde, kuidas ta otsis sarnaseid sõnu hollandi ja eesti keeles või rääkis eesti kohanimede etümoloogiast üsna samamoodi nagu praegused foneetilisele kabalale toetuvad maausulised, kes otsivad ka tuttavatele sõnadele oma spetsiifilist etümoloogilist lähenemist. Vint on toonud mängu hiina hieroglüüfide mitmed tähendused (vt essee „Centrum“, lk 305), kus „fu“ on nii „õnn“ kui ka „nahkhiir“ taldrikul. Hiina kirjamärgid kõrvutatuna liivi vöömustritega seovad foneetilise ja visuaalse kabala.

Tõnis Vindi esseed sobituvad päris hästi XX sajandi esseistliku alkeemia traditsiooni, kus foneetilist ja visuaalset kabalat kasutatakse laialdaselt ja mille on defineerinud eelkõige Fulcanelli ja Canseliet. Hermeetiline kabalism nende tähenduses viib kokkupuutesse kunagi valitsenud universaalse keelega. Selle olemasolu on Vint alati läbivalt oma esseedes rõhutanud ja sümboolikas otsinud. Nii sedastab ta kokkuvõtlikult enda ja oma koolkonna (Rühm 22) eesmärgi: „Muistsed TARGAD oskasid lugeda sõnumit pilvedest taevas ning tuulest sasitud kõrkjatelt rannas. Ja säilitasid oma teadmisi märkide keeles. Keeles, mille alged peituvad igaühe alateadvuses ja mille seadused väljuvad aja ning ruumi piiridest. HERMETRIA on üks võimalusi väljuda kaasaegse kunsti vaimsest kriisist“ (lk 170). Kuna Fulcanelli ja Canseliet’id Eestis õigupoolest laiemalt ei tunta, tekitasid ka Vindi hermeetilisele kabalale toetuvad esseed mõnikord kahtlusi ja eelarvamusi, kuigi need on oma žanri ilusad esindajad. Vindi alkeemiline praktika on kasvanud välja etümoloogiat puudutavate hüpoteeside, ida ja lääne oraaklisüsteemide, sümboolika võrdlemise ja eelkõige kujutava kunsti vahendite igapäevase professionaalse kasutamise vallast, mis annab ta töödele täieliku alkeemilise veenvuse. Raamatu koostajad ja kirjastus ;paranoia väärivad tugevat aplausi.

1 Nt Vadim Rabinovitši mahukas uurimus „Alkeemia kui keskaegse kultuuri fenomen“, mis ilmus raamatu kujul 1979. aastal, oli koostatud teaduste akadeemia keemia- ja üldajaloo sektori koostöös.

2 Fulcanelli, Les Mystères des Cathedrales, 1926, viimane väljaanne Hades éditions, 2017.

3 François Rabelais, Pantagruel. Tlk Ilotar Aavisto. Perioodika, 1998, lk 93.

4 Vt pikemalt Jevgeni Golovinist: Paavo Matsin, Kirjandus idee kandjana. – Sirp 27. IV 2007.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht