Tõnis Saadoja elava faktuuriga maalid tekitavad peaaegu taktiilse aistingu

Märkmeid Saadoja metamaalide kohta

ELNARA TAIDRE

Tõnis Saadoja näitus „Paberist linn. Ümbrikus taevas“ Draakoni galeriis kuni 2. XI.

Tõnis Saadoja loomingulises meetodis on ühendatud kaks lähenemisviisi maalikunstile: kontseptuaalne ja tehnika­keskne. Intellektuaalne analüütiline hoiak, enese, oma kunsti ja selle meediumi, aga ka kunstimeediumi vahendite kõrvaltvaatamise tõttu on tema tööd omamoodi metamaalid – maali kui sellise käsitlus, seda põhjalikult vaagiv uurimus. Saadoja ei ole aga kunagi jäänud ainult ideetasandile, vaid on pühendunud ka selle veenvale teostusele, kusjuures aina täiustuva maalimisoskusega. Viimane kipub praegu nii mõnelgi maalikunstnikul tagaplaanile jääma või hoopiski kaduma. Teisisõnu, vorm ja sisu on Saadoja töödes tasavägised ning esil on üks keskne küsimus, maali võimalused praeguses kunstis ja maailmas.

Saadoja maalid on alati maalid, värvi ja lõuendi arhetüüpne kahekõne, mitte kolmemõõtmeliseks pürgivad objektid või kontseptuaalne mäng ideede ja materjalidega. Tema maalivahendid on üpriski traditsioonilised. Ta ei püüagi neid laiendada, vaid keskendub tugevate ja aktiivsete kujundite loomisele. Saadoja kujundistu on küll võrdlemisi lihtne, kuid näilise lihtsuse abil toob ta esile tavalises peituva erilise ja puudutab sügavamaid teemasid. Tema üsna napp kujundimaailm toimib sageli põhimotiivi kordamise ja selle eri nurkade alt näitamise kaudu. Saadoja maalid ei toimi omaette, vaid osana sarjast või kontseptuaalsest kooslusest, mis avaneb ruumis lahti rulludes ja on sageli kavandatud kohaspetsiifilisena. Jääkuubiku sulamise või puitaia fragmendi maalimise faasid, Gerhard Richteri portree metamorfoosid, mitmes vaates klaver või poisi poseerimine hoone kõrval toimivad küll üksikpildinagi, kuid tähenduslikuks saavad need just suuremas tervikus – protsessis või narratiivis.

Akvarelliseerias „Kodulinn Tallinn“ (2007–2008) on Tõnis Saadoja käsitlenud linnaruumi ja selle maamärke ehk psühhogeograafiat. Näitusega „Saabumine paberist linna“ (2018, Hobusepea galerii) ja selle jätkuna praegu Draakoni galeriis eksponeeritud väljapanekuga „Paberist linn. Ümbrikus taevas“ on ta seevastu liikunud avalikust isiklikku ruumi. Viimastes maaliseeriates on kunstniku huviorbiidis vanale diapositiivile jäänud hoone ehk mitte tegelik linn, vaid linna fragmentidega seotud mälestused ja (une)fantaasiad. Enamik näituse maalide kujutistest (vaatleva tegelase käsi, hoonete fragmendid) saab kokku suures diptühhonis, mis meenutab galerii nurka asetatuna avatud raamatut. Samalaadse kujundina mõjub ka maal surnud väikelinnuga, kelle tiivad on pooleldi lahti.

Enamik Tõnis Saadoja näituse maalide kujutistest saab kokku suures diptühhonis, mis meenutab galerii nurka asetatuna avatud raamatut.

Sirja-Liisa Eelma

Saadoja tööd sisaldavad maalimise eri faase joonistusest valgel lõuendil poolläbipaistva monokroomse (alus)maalinguni ja kas pintsli või aerograafiga viimistletud maalipinnani justkui näitamaks, et praegusel ajal võib olla iseseisev kunstiteos maalimisprotsessi iga etapp. Siiski tundub, et Saadoja huvitab rohkem maali elementide esiletoomine, maali koostisosadeks lahtivõtmine ja uuesti kokkupanemine – maali samaaegne de- ja rekonstrueerimine. Tõnis Saadoja on realistliku illusoorse maali meister, seda tänu aerograafi kasutamisele või hoolikale pintslitööle. Tema teosed pole hüperrealistlikult külmad, vaid elava faktuuriga maalid, mis tekitavad pea vahetu kontaktiga võrreldava taktiilse aistingu.

Maalimistöö kõrgest kvaliteedist ja elegantsetest visuaalsetest lahendustest saadud esteetiline elamus kasvab üle intellektuaalseks kummastuseks, aga ka psühholoogiliseks kogemuseks. Fragmentidest selge tervikpildi kokkupanek on vaid osaliselt õnnestunud, väljapanek on enigmaatiline ning mõnedki seosed ja küsimused jäävad õhku.

Maalidel kolm korda eri suuruses ja täpsusega kujutatud vaatleva inimese kujutis tekitab vaatajas tunde, et vaadeldakse teda, aga ka aimduse, et see tegelane näeb midagi, mida vaataja ei näe. Korduvale avatud raamatu motiivile vaatamata toimib näitus pigem suletud raamatuna või pitseeritud kirjana (ühes kompositsioonis kohtuvad üllatuslikult realistlikult läbi maalitud taevas ja tinglik geomeetriline struktuur, tulemuseks ümbrikku meenutav kujund), salapärase mõistukõnena, nii et otsest vastust polegi võimalik anda või leida.

Teos, kus on kujutatud realistlikult maalitud väikelindu, tuletab meelde Donna Tartti Pulitzeri auhinna pälvinud romaanis „Ohakalind“ (2013) kirjeldatud kirglikku suhtumist maalikunsti – üks maal on vaata et kõige kallim asi (või olend) maailmas. Saadoja suhtumine maali, vaatamata sellele, et juba tema teine näitus on seotud üheainsa algpildiga, pole ehk siiski nii obsessiivne kui Tartti peategelasel, kuid kindlasti on see järjekindel ja järeleandmatu, kirglik ja vaoshoitud korraga. Linnumaali sarnasus hollandi realismi teostega paneb mõtlema Saadoja panusele praegu Kumus eksponeeritavasse näitusesse „Eesti Kunstimuuseum 100. Avatud kollektsioonid. Sõna saab kunstnik“, tema kaalukale dialoogile Paul Raua (1865–1930) teostega. Düsseldorfi kunstiakadeemias õppinud Paul Raud on tugev akadeemilise realismi esindaja, kes saavutas oma etüüdides kui mitte impressionistliku, siis vähemalt barbizonliku vabaduse. Kas praeguses maalikunstis on selline läbimurre enam võimalik, aga ka vajalik? Saadoja huvi teise düsseldorflase, Eugen Dückeri maali vastu näitusel „Stuudio“ (2018) näitab, et maalikunsti potentsiaal peitub ka praegu oskuses luua uusi kujundeid ja tähendusi maali­traditsiooni toel.