Terapeut või kunstnik? Armastaja!

Tiit Pääsuke on üks teraapilisemaid, tuju tõstvamaid eesti kunstnikke. Üldse mitte naljakate süžeede, vaid kasutatud värvikõlade tõttu.

JAAN MALIN

Igasuguse isikliku – aga looming on ülimalt isiklik! – arvustamine on paratamatult isiklik, objektiivset tõde pole olemas. Või siis: määratav on värvikihi paksus pildi pinnal, aga sellel pole pisimatki tähtsust, sest kunsti kohta ei ütle see midagi.

Tiit Pääsuke on öelnud: „Kõik, mis on hea, on valgustatud. Kõik, mis on huvitav, on varjus.“ Ma ei vaidle sellele vastu, aga lisan kõrvale, et Pääsuke on igasuguse elusa tarvis äärmiselt tänuväärne olend, sest tema looming ja ellusuhtumine on kantud armastusest ja lõpmatust hoolimisest. Kord hoolib ta eeskätt kolleegidest („Pildid“ 1979, „Neli naist ja värvid“, 1981–1982, jt), siis lindudest („Suur valge lind ja suudlevad kalad“, 1989, „Läänemere pildid III“, 1995, „Luigevaip“, 1991).

Ega see just teaduslik ega ka kunstnikule endale eriti meelepärane ole, aga minu meelest on Pääsuke üks teraapilisemaid, tuju tõstvamaid eesti kunstnikke. Ja üldsegi mitte naljakate süžeede, vaid kasutatud värvikõlade poolest. Millegipärast arvatakse üldiselt, et tuju saab tõsta vaid anekdootlike lugude ja naljasõnadega, kas siis kirjalikult või suusõnal. Pääsuke aga näitab, et värviga saab inimest mõjutada sama intensiivselt. Olen kindel, et oma argitoimetuste tõttu rõhutud meeleolus näitusele tulija silm lööb särama, kui ta jõuab mõne Pääsukese maali ette (hästi näitlikustavad „Valgus ja vari“, 2012, „Enesekeskne“, 2000, „Puudutab kollast“, 1997).

Tartu kunstimuuseumi näitus kinnitab mu vargsi kujunenud veendumust, et Tiit Pääsuke ei ole abielus maalikunstiga, vaid ta ise ongi maalikunst. Teistsugune inimene ei saa öelda: „Samas, ma tean praegu, et värvid on loodud ka naudinguks; maalimises on mingi emotsionaalne ja naiselik alge. Ka naudingutesse tuleb tõsiselt suhtuda.“ Teisal: „Mulle meeldib maalida inimese ihu pintsliga libistades ja iseäranis käega, ma maalin hästi palju sõrmedega. Eks see kõik õrnus ole.“ Inimest, kes suhtub oma tegevusse sellise pühendumuse ja andumusega, saab üksnes austada ja armastada.

Loen seinalt, et „mulle on kunst ja elu siiski kaks eri asja. See on paha, kui kunsti hakatakse eluga võrdlema, kunsti kallale minema elu abil. Need võivad olla läbi põimunud, kuid kunst on omaette elu.“

Katkestan ülevaatenäitusest kõnelemise, et panna kirja paar mälupilti. 1967. aasta paiku olime perega Lõuna-Eestis Ähijärve ääres suvitamas. Maja tahtis ülevärvimist, arvas meie peremees Mihkel. Abiks tulid ka peremehe sugulane koos oma peikaga. Need olid Vaike ja Tiit Pääsuke, sain hiljem aru. Tähendab, isa ütles, et see ilus heledapäine noormees õppis kunagi Tartu kunsti­koolis. Maja värviti laevale mõeldud Rootsi punasega. Minu tarvis on sellel detailil märgiline tähendus. Toonane värv on nüansikas (midagi punase ja pruuni vahepealset), kuid ka soe ja ülimalt vastupidav. Nagu meie kunstis Tiit Pääsuke. Aukartus elu ees.

Ei tea, mis mul hakkas, aga aastakümneid hiljem sain korraks sellest imetluskangestusest üle ja võtsin Pääsukesega ühendust. Küsisin, kas ta oleks nõus esinema festivalil „Hullunud Tartu“. Too festival kujunes ülieriliseks, sest samal aastal tulid esinema minu kolm iidolit: Tiit Pääsuke, Kaarel Kurismaa ja Laurentsius. Toona toimus kogu värk Genklubis. Pääsukese „Tükk taevast“ on paras tükk ning selle trepimademe siledale ja täiskritseldatud seinale vedamine polnud just tavapärane. Tulemust küllap ei kahetsenud keegi: maal valitses vastupunnivat seina, nagu oleks alati nii olnudki. Täpselt sama oli Laurentsiusega vastasseinas. Sain aru, et olgu kontekst kui tahes kriipiv – südamest, hingega ja ausalt tehtut see pisendada ei suuda.