Teod

 

Kärt Maran,

A-galerii kuraator, ehtekunstnik

 

Milline peaks olema kaasaegne ehte­galerii? Kas Eestis on see võimalik?

Head galeriid võivad olla väga erinevad. Kõik oleneb sellest, mida oluliseks pidada. Ehtegaleriid kipuvad ikka näitusetegevuse kõrvalt (või koos) müügiga tegelema. Ühelt poolt on see kindlasti seotud ehte olemusega olla inimesega seotud ning faktiga, et tegemist on tarbekunstiga ? seega on võimaluse tekitamine ehet kanda möödapääsmatu ja loomulik. Teine aspekt on, et kõik ehtegaleriid baseeruvad erakapitalil ning sealt tuleb ka vajadus ennast ise majandada. Ideaalvariandis toimib ehtegalerii näitusepinnana, mille sisu ehk näidatav-pakutav ehe mahub kaasaegse ehte mõiste alla.

Eestis on arenguruumi kõvasti just galeriide struktuurilise töö mõttes ning  ehte tarbija koolitamises, sest kuigi eestlased kannavad ehet suhteliselt palju, on tavaline, et ehte ja käsitsi tehtud hõbeehte vahel käib võrdusmärk. Plastik, kumm, paber, alumiinium jms kaasaegse ehte materjalina kandja silmis veel ei toimi.

Samas on uuem eesti ehtekunst just tänu kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti kateedrile maailma mastaabis täiesti arvestatav ja hinnatud.  

Mis on A-galeriis teie kureerimise ajal muutunud? Edasised plaanid?

Praegu on konkretiseerumas nii mõnedki muutused, mille järele vajadus ja soov on olnud juba mõnda aega. Kõige märkimisväärsem on vahest, et A-galerii kolib. Kuna galeriis näitab ja müüb oma töid peaaegu 60 kunstnikku ning noori kasvab peale, on ruumipuudus olnud probleemiks juba tükk aega. Ka on praegune sisekujundus iganenud. Hiljemalt detsembris loodame avada uksed Hobusepea ja Pika tänava nurgal, mis asub praegusest kohast vaid paarikümne meetri kaugusel. Ka saab galerii uue sisekujunduse, paranevad nii müügiekspositsiooni kui näitusepinna tingimused.

Samuti on plaanis hakata regulaarselt tutvustama töid ja inimesi, kes nii meil kui mujal on suurt tähelepanu pälvinud, eesmärgiks just kaasaegse ehte mõiste selgitamine. Ka väärivad kõik need tublid ehtekunstnikud rohkem tähelepanu kui lehenupud seda tihtipeale võimaldavad. A-galerii on ka müügisalong (või eelkõige?). Kuidas on ehtekunsti turuga Eestis lood?

Praegu võib küll öelda, et A-galerii on pigem tuntud müügisalongina, kuigi juba kuus aastat vahetub iga kolme nädala tagant ka näitus. Selle põhjuseks võib pidada näituse- ja ekspositsioonipinna eraldusvõimaluse puudumist, mis küll õnneks nüüd muutub. Paljud näitused on oma sisult rohkem väärt kui tingimused lubavad. Ka on infolevik olnud tagasihoidlik ning näitusi on võetud pigem kui ühe või teise kunstniku põgusat tutvustamist.

Mis puutub aga turgu, siis on kümne toimimisaasta jooksul tekkinud kindel klientuur, kes on saanud ka aasta-aastalt teadlikumaks. Nii peetakse eesti kunstniku originaalloomingut väärtuseks omaette ning õnneks masstootega võrreldamatuks.

Ka tegeleb A-galerii kunstniku ja ehtekandja kokkuviimisega, kui juba teatakse, millise kunstniku tööd endale soovitakse.

Kuidas kirjeldaksite Eesti ehteostjat? Millist ehet ta soovib?

Kuna ehe on väga isiklik, on ehted, mida otsitakse, sama erinevad kui inimesed, kes neid otsivad. Mingit üldistust siinkohal teha ei anna. Küll aga annab töö galeriis võimaluse kõigi nende erinevate seisukohtadega kokku puutuda ning mõnes mõttes neutraalselt positsioonilt jälgida, kuidas üks või teine inimene ?oma ehteni? jõuab ning mis kriteeriumide järgi seda otsitakse. Ning enamasti on see pigem positiivne ja üllatusi pakkuv kogemus.