Teavet ei ole kunagi liiga palju

Andra Orn: „Võib tunduda üllatavana, et Skandinaavias ollakse oma maa kesksed. Põhjamaades ei teata suurt midagi Baltimaadest, ja vastupidi.“

REET VARBLANE

Juba ligi viis aastat tegutsev Noar.eu on ainuke Balti- ja Põhjamaade professionaalse kunsti digitaalne galerii, veebikeskkonnas asuv müügipaik. Seal leiab ligi 500 kunstniku rohkem kui 6000 teost. See on valik, mida Noari tiim – Kadri Allaste, Egle Loor, Andra Orn ja Kelli Turmann – pidevalt täiendab. EAS on Noar.eu kunstimüügi keskkonna arendust loomemajanduse taristu ja tehnoloogilise võimekuse arendamise meetmest toetanud 67 620 euroga.

2016. aastal käivitas Noar koos Baltimaade kunstikõrgkoolidega äsja kunstikõrghariduse saanud noore kunstniku preemia. Nüüd on sellega liitunud ka Soome kunstikõrgkool. Järgmine võistlus on juba sel sügisel. 2016. aastast on Noar korraldanud ka Tallinna kunsti­nädalat. EV 100 rahvusvahelise programmi raames viis Noar Euroopa üheteistkümnesse pealinna saladusliku tänavakunstniku Edward von Lõnguse, kes jättis sinna oma teosed, mida sai mobiiliseadme abil elama panna.

28. augustil tutvustas Noar uut veebiprojekti – Balti- ja Põhjamaade näitusekalendrit –, et kunstihuvilised (nii asjaarmastajad kui professionaalid) saaksid kõik huvitava, mis parajasti Balti- ja Põhjamaade kunstielus toimub, ühest kohast hõlpsasti kätte.

28. augustil ei tutvustanud te ainult näitusekalendrit, vaid see oli ka teie soolaleivapidu. Kas sellest, et kolisite hiljaaegu Arsi – olete üks kunstilinnaku Ars majalistest –, võiks kasvada välja veelgi tugevam tugikeskkond kui Tallinna Kunstihoones, kus te varem asusite? Miks on veebikeskkonnas tegutseval ettevõtmisel oma kontorit vaja?

Noar peab asuma seal, kus tegutsevad kunstnikud. Arsis on ateljeed paljudel kunstnikel, kellega teeme tihedat koostööd. Soolaleivapidu oli hädavajalik, et kunstnikud ja kunstiinstitutsioonid ikka teaksid, kus me füüsiliselt asume. Ainult virtuaalse keskkonna peale ei saa lootma jääda. Ikka tuleb leida aeg, et kunstnike, institutsioonijuhtide ja ka potentsiaalsete kunstiostjatega näost-näkku suhelda.

Te alustasite viis aastat tagasi kunstnikke ühendava müügiplatvormina. Kõigepealt olid Eesti kunstnikud, siis tulid Läti ja Leedu omad, nüüd on ka Soome kunstnikud. Teie veebilehel on pidulikult kirjas, et teie kuraatorid valivad parimate kunstnike teoseid. Kui vaadata üles pandud teoseid, siis on need üsna ühest äärmusest teise. Väga kureeritud veebikeskkonnast ilmselt rääkida ei saa.

Kui võtta suured rahvusvahelised kunstimüügi platvormid nagu Saatchi Art või Artsy, siis ka nende puhul ei saa rääkida selgetest valikupõhimõtetest. Nende eesmärk on saada pidevalt uut materjali, sest nende käive on väga suur. Meie eesmärk ei ole hõlmata kõiki kunstnikke, aga me usaldame oma koostööpartnereid: kunstnike liitu, kunstimuuseumeid, professionaalseid galeriisid, kunstimaju ja -keskuseid, kes kunstnikke soovitavad. Meil on tohutu infopagas, kus klient saab kunstniku profiili põhjal juba otsustada, mida ta osta soovib.

Kuidas kunstnike tööd teie portaali jõuavad?

Meie keskkonnas on kaks sisendit: üks on seotud teoste müügi ja teabega kunstnike kohta, teine võimalikult põhjaliku teabega näituste kohta, aga see puudutab siiski vaid kaasaegset professionaalset kunsti.

Meie veebikeskkonnas on kaks suurt klastrit: lisa näituste teave või kunstnike töid müüki. Ristturundus töötab hästi, kunstihuvilised (nende seas ka kliendid) märkavad nii sündmusi kui uusi töid märksa hõlpsamini. Oleme suutnud galeriide lisatud teosed üsna hästi maha müüa. Näitused kestavad sageli vaid kolm nädalat, aga kallite maalide otsmisel tahetakse võtta mõtlemiseks rohkem aega. Meie tingimus on, et töö müügihind peab olema igal pool ühesugune, et poleks vahet, kas kunstnik müüb ateljeest, meie portaali või mõne teise galerii kaudu. See loob olukorra, kus ostja on kindel, et teda ei peteta. Kui rääkida näiteks graafikast, siis sama graafiline leht on mitmel pool müügis. Aga selle erinev hind tekitab segadust. Kui kunstnik tahab olla professionaalne ka selles vallas, siis ta peab seda ise kontrollima.

Teie veebimüügikeskkonnas erinevad graafiliste lehtede hinnad kohati ikka lausa drastiliselt. Näiteks Evi Tihemetsa graafika maksab paarsada, Vello Vinna oma aga paar tuhat eurot. Mõlemad on tunnustatud kunstnikud. Miks selline erinevus? Kas töö hinna määrab kunstnik ise?

Vello Vinn ei müü oma töid, iseäranis, mis puudutab tema varasemat loomingut. Neid ei saa kuskilt osta. Tema graafiliste lehtede tiraaž on hästi väike. Sellest siis hinnavahe. Kui keegi juba Vello Vinna töö ostab, siis on ta tema kunsti tõeline austaja. Kunstnik määrab ise oma töö hinna, aga meie soovitame.

Kui aga tõelisel austajal ei ole võimalik korraga küsitud hinda maksta, kas ta jääb siis tööst ilma?

Meil on järelmaksu võimalus. Mul on hea näide: ühel ja samal päeval ostis üks inimene 285 eurot maksnud teose järelmaksuga oma naisele sünnipäevakingituseks, siis tuli teine ostja ja võttis mitu maali – selle, selle ja veel selle – ning maksis sularahas. Inimesed on niivõrd erinevad, mõni teab tööde ja autorite tausta, mõtleb kaua ja võtab lõpuks järelmaksuga. Ta teab, mida tahab. Meie ostja saab aru, et see, mida me teeme, on töö: võrgukeskkonnas eksponeerimine, kunstnikega suhtlemine jne.

See on ju ühele teosele ja ka kunstnikule parim lahendus.

Hulk töid leiab tee uutesse korterisse ja majadesse, kus on suured seinapinnad ja sisekujundaja on andnud soovitusi.

Aastatepikkune kogemus on näidanud, et Noari klientuur on vägagi ustav – meie ostja tuleb meie juurde tagasi. Neile meeldib meie pakutav teenus. Me viime nad kunstnike ateljeedesse, nad saavad valitud teosest ja selle autorist rohkem teada; kui vaja, aitame ka raamimise ja koju kätte toimetamisega. Kui Eestis tahetakse osta Läti kunstniku teost, siis toome selle Tallinna. Kui ostja hüppab alt ära, siis on see meie risk. Kuid ega kallist teost niisama kohale ei tellita, pahatahtlikke kliente ei ole. Kui tellitakse, siis ka ostetakse. Loomulikult ei pane me müüki täiesti absurdseid asju.

Kas teil klientuuri ikka jätkub? Milline on Eesti kunstiturg?

Arusaam, et Eestis ostavad kunsti ainult kunstikogujad, ei pea paika. Kogujad ostavad otse kunstnikult. Meie kaudu ostavad inimesed, kes tahavad kunsti endale koju või kontorisse. Võibolla mõni aasta tagasi oli kunstiostmises auk, mõeldi muudele asjadele, kuid nüüd on elujärg kasvanud. Kunst on kultuuri osa ja kultuurne inimene tahab kunsti ka oma koju.

Kas saab öelda, et kunstiturg on täna parem kui eile, ja loota, et homme on veel parem?

Kindlasti saab.

Millist laadi kunsti teie ostja eelistab?

Tänu sellele, et meil on piisavalt lai valik tänavakunstist vanema põlve klassikuteni, on ka meie ostjaskond seinast seina. Ühine nimetaja on aga, et nad armastavad kunsti, kultuuri. Kunsti ei osta inimene, kes ei saa sellest aru. Meie valikus on rohkem kui kuus tuhat teost, enamus sellest on maal ja graafika. Kui keegi tahab kunsti osta, aga ei tea, mida täpselt, siis saab ta juba otsingumootori abil ennast väga hästi eesti kunstiga kurssi viia.

Oleme püüdnud oma veebi teha nii selge ja arusaadava kui vähegi võimalik. Pean tunnistama, et suur osa kunstiinstitutsioonide veebilehtedest on nii keerulised, et minulgi võtab aega, enne kui sotti saan. Neil, kes ei ole kunstis sees, ei ole lihtsalt aega, et sellisest veebist läbi närida. Kui võtta näiteks meie näitusekalender ja valida konkreetne linn, siis ilmuvad vaatajale kõigepealt näitusepaigad, nende asupaik, lahtioleku aeg ning mis seal parajasti väljas on. Meie kalender on hästi käepäraseks tehtud.

Kuidas uus teave näitusekalendrisse jõuab? Kas institutsioon peab selle ise sinna panema?

Praegu oleme meie seda teinud. Möödunud kolmapäevase kohtu­mise eesmärk oligi tutvustada institut­sioonidele meie kalendrit ja õpetada neid ise sinna oma näituste kohta teavet panema. Alustasime taas Eestist, aga järk-järgult tahame katta Baltimaad ja Skandinaavia. Teabejagamine on praeguse aja üks võtmesõnu. See võib tunduda üllatavana, et Põhjamaades ollakse oma maa kesksed, väga paljud Norra või Rootsi kunstiasutused ei saada isegi ingliskeelseid pressiteateid. Selles mõttes oleme nii suure regiooni ainulaadsed ühendajad. Põhjamaades ei teata suurt midagi Baltimaadest, ja vastupidi. Teist sellist veebikeskkonda, kus tutvustatakse järjepidevalt selle regiooni kunstisündmusi, ei ole. Norra, Soome, Eesti, Läti ja Leedu on meil juba praegu hästi kaetud.

Meie tiim on väike ja seetõttu on vajalik, et kunstiasutused panustaksid ise oma ürituste tutvustamisesse. Oleme kunstnikel ja ka institutsioonidel üksjagu kätt hoidnud. Vanema põlvkonna kunstnikega ei saagi teisiti: olen ise pildistanud nende töid üles, aidanud pildifailid meie portaali üles laadida. Kunsti vastu on tegelikult meeletu huvi, aga kunst ei ole alati kättesaadav.

Galeriid on avalikud, uksed on lahti, külastajate vastu ollakse lahked. Kuidas kunst ei ole kättesaadav?

Kui galerii on lahti tööpäeviti kella 11-18, siis tööinimesel on sinna raske jõuda, iseäranis, kui ta ei tööta just Tallinna kesklinnas. Meie kalendri peamine eesmärk on kunstihuvilise juhtimine kunsti juurde, näitustele, galeriisse. Veebist võib ju info kätte saada, aga kunst toimib siiski füüsilises keskkonnas. Kui kunstihuviline satub Pärnusse või Viljandisse, siis tahab ta ka sealsetest galeriidest läbi käia.

Kuidas jõuavad teie kalendrisse uued näitusepaigad? Eesti on väike ja info liigub, aga Läti, Leedu, Rootsi või Norraga pole see üldse nii iseenesestmõistetav.

Meie veebis on rubriik „Fookuses“ ja selle ingliskeelne versioon „Spotlight“, mis omakorda jaguneb alajaotusteks. Eestikeelne on suunatud meie, ingliskeelne rahvusvahelisele publikule. Eesmärk on leida igal maal kriitik, kes hoiab selle maa kunstielul, suurematel kunstisündmustel silma peal. Meil on juba oma kriitikud Norras, Lätis ja Eestis, kes siis laiemale publikule mõeldes kirjutavadki sellest, mis Norra, Läti või Eesti kunstielus toimub. Nad kirjutavad ka teistele väljaannetele, nende arvamust võib usaldada ja nad on oma maa kunstieluga tõesti hästi kursis. Võime ju ise arvata, et meie kunstist ja galeriidest teatakse kõike ja et Noar ei ole kellelegi uudis, aga ega see päriselt nii ei ole. Kunstiajakirjandust nagu näiteks Kunst.ee või Estonian Art või Sirp või Müürileht on meil üksjagu, laiale publikule suunatud kirjutisi aga märksa vähem. Oleme püüdnud teha ristturundust ka koduajakirjadega, et tuua kunsti juurde rohkem inimesi. Näitusekalendri rubriigis „Tulevased näitused“ saab juba ette plaane teha, kuhu ja millal minna. Kui info tuleb nii lihtsalt kätte, siis miks mitte sõita nädalavahetuseks Riiga või Stockholmi ja vaadata seal mitte ainult muuseumi- või kunstihoone näitusi, vaid saada kätte laiem pilt galeriides eksponeeritud kunstist. Kui inimesed käivad näitustel, siis nad saavad kunstist paremini aru.

Näitusekalendri ülesehitusse saame pidevalt muudatusi sisse viia, olemegi võtnud tagasisidet arvesse. Kui mõelda või meie klientide peale, siis nemad ei teadnud ka algul Kumu kõrval ühtegi teist näitusepaika.

Olete korraldanud ka Tallinna kunstinädalat (Tallinn Art Week). Tänavu jäi see vahele, kas ikka jätkate?

Juba möödunud aastal kuulutasime välja, et hakkame seda tegema üle aasta, sest Tallinna kunstinädala märk on juba piisavalt tugev. Järgmise aasta teema on „Universaalne keel“, taas tuleb suur kuraatorinäitus, Vabaduse väljaku päev, ringkäik galeriides ehk siis „Tallinna teisipäev“ ja veel palju üritusi.

Kuidas ise Tallinna kunstinädalaga rahul olete? Kes on olnud teie peamine publik?

Tallinna kunstinädalat oodatakse väga. Möödunud korra kuraatorinäitust Noblessneri endises laevatehases külastas nädala jooksul ligi kaks tuhat inimest. Publik on sõltunud üritusest. Kuna Eestis praegu teisi suuri kunstifestivale ei ole, siis oleme selle planeerinud samale ajale Riia biennaali Riboca ja Helsingi biennaaliga. Meiegi eesmärk on muutuda veelgi rahvusvahelisemaks.