Tagasi tulevikku

Anna Virtanen: „Minu töömeetod eeldab teemaga seotud sidususpunkte loovate kunstiteoste kaasamist.“

EVA-ERLE LILLEAED

Eesti väikelinnade vabaõhufestival „Kilomeeter skulptuuri (KmS)“ naaseb sel suvel Rakverre. Selle programm koosneb ka tänavu külaliskuraatori projektist ja avatud konkursi töödest. Seekordne kuraator on Anna Virtanen Helsingist.

Anna Virtanen on õppinud kunstiajalugu ja kureerimist Helsingi ja Aalto ülikoolis. 2015. aastal oli ta Veneetsia biennaali Alvar Aalto Soome paviljoni kuraatori assistent.

Millised olid sinu esimesed kuraa­tori­­mõtted seoses sellise avaliku ruumi projektiga, nagu on „Kilomeeter skulptuuri“?

Mõte kureerida näitust uues kontekstis on ikka põnev, seda enam, et tegemist on vabaõhunäitusega. Valge kuubiga võrreldes nõuab see teistsugust lähenemist. Võõras linnaruumis tuleb aga arvestada sealset spetsiifikat. Kuidas kommenteerida midagi või reageerida millelegi, mida täpselt ei tea? Olen selle küsimuse lisanud näituse teemakäsitlusse, et seda kogu protsessi vältel teadvustada.

Räägi pisut lähemalt oma eelmistest avaliku ruumi projektidest.

Minu üks olulisemaid linnaruumiga töötamise kogemusi on kaks nüüdiskunstifestivali „Ihme“ ehk „Ime“ organiseeritud projekti Helsingis. Need andsid mulle ettekujutuse sellest, mida tähendab kunstiteoste eksponeerimine avalikes paikades. Uues kontekstis töötamine eeldab siiski täiesti erisuguste küsimustega arvestamist. Näiteks on Rakvere linnaruumis tunduvalt raskem tõlgendada juba olemas märke või mõista lugusid, kombeid, ajalugu ning muljeid, mis käivad kaasas igasuguse paigaga.

Mida arvad Rakverest kui praegusaegse skulptuurinäituse toimumiskohast?

Esimesel, senini ainukesel külaskäigul Rakverre köitsid mind eelkõige linnaruumi ajalookihistused. Seal on palju mõtlemisainet pakkuvat materjali, millega suhestuda.

KmS koosneb kureeritud sektsioonist ja avatud konkursist. Kuidas plaanid duaalset kontseptsiooni esitada?

Kasutan avatud konkurssi otsingumootorina, et leida kunstnikke ja teoseid, mille olemasolust ma midagi ei tea. Näitusel aga ei jaota ma teoseid kureeritud ja avaliku võistluse töödeks. Pärast selektsiooni ei paku selline liigendus mulle enam huvi, see ei ole tähtis.

Seda näitust näeb palju rohkem inimesi kui vaid kaasaegse kunsti huvilised. Kuidas see teadmine sinu kuraatoripilku mõjutab?

Raamistik hõlmab kui mitte uut publikut, siis vähemalt teistsuguseid viise ja tingimusi kunstiteoste vaatamiseks. Töödega põrgatakse kokku ka juhuslikult, oma igapäevast teekonda läbides. Sellega tuleb teoseid paigutades ja asukohti valides arvestada ehk isegi rohkem kui kunstiteoste valikuga.

Käsitledes skulptuuri avalikus ruumis, räägitakse palju ka monumentidest. Millises suhtes on sinu meelest skulptuur ja monument?

See, et valisin temaatiliseks tuumikelemendiks monumendid, ei ole otseselt tingitud minu huvist monumentide vastu. Fookuse määras pigem soov lahendada võõra koha mõistmise küsimus. Ma käsitlen monumente kui silmaga mittenähtava ehk valitsevate ideoloogiate, reglementide ja väärtuste manifestatsiooni. Tegemist on selgete signaalidega, mis on mõistetavad punktini, mil need asuvad teenima propagandat.

Näitusel osalevad rahvusvahelise taustaga kunstnikud. Võttes arvesse, et tänavuse näituse fookus on Soome, siis milline tõotab tulla projektis osalevate Eesti ja rahvusvaheliste kunstnike vahekord?

See sõltub paljuski võistluse kaudu kandideerinud kunstnike taotlustest. Kunstnikud, keda olen kutsunud osalema konkursiväliselt, on peamiselt Soomest, sest tunnen Soome kunsti paremini, aga ka Eestist. Soovin õppida tundma siinset kunstivälja, aga olen kutsunud kunstnikke ka mujalt.

Milliste kunstnikega koostööst oled huvitatud? Kas oled formaalse, poliitilise või sotsiaalse agenda otsingul?

Ma ei pane rõhku ühelegi meediumile või kunstipraktikale. Minu töömeetod eeldab, vähemalt esialgu, laiahaardeliselt teemaga seotud lähenemisviise ja sidususpunkte loovate kunstiteoste kaasamist. Mõned neist ühenduskohtadest on konkreetsemad ja selgemini näha, teised jällegi pisut varjul. Sellise seadistusega üritan kokku panna näituse, mille teostel ja sisul on piisavalt oma ruumi. Sealjuures toimib näitus loodetavasti ka kui platvorm, mis ühendab kunstiteosed ning teema, näituse raamistiku ja konteksti, samuti osaleva publiku.