Suvepäeva magus õudusuni

Näituse alateema „Unenägu“ on juba iseenesest nii tugeva ja mitmekesise laenguga, et ajakohastamiseks ei ole seda vaja siduda sõja ega koroonaga.

TRIINU SOIKMETS

Näitus „Mees ja naine: unenägu“ Pärnu uue kunsti muuseumis kuni 28. VIII, kunstnikud Jüri Arrak, Jaak Arro, Merike Estna, Rūta Jusionytė (Leedu), Erki Kannus, Eve Kruuse, Leonhard Lapin (1947–2022), Johanna Mudist, Lemming Nagel (1948–2016), Odd Nerdrum (Norra), Rafal Olbinski (Poola-USA), Alina Orav, Jaan Paavle (1940–2010), Pusa, Christoffer Relander (Soome), Mykolas Sauka (Leedu, Šarūnas Sauka (Leedu), Francisco Sepulveda (Tšiili), Marina Škarupa (Ukraina), Berit Talpsepp-Jaanisoo, Anatoli Varvarov (Ukraina) ja Anton Vill.

Pärnu uue kunsti muuseumi suvenäitus „Mees ja naine“ on traditsiooniliselt serveeritud aktivõtmes, mis on juba iseenesest polaarne lähtepunkt. Alastuses on alati midagi intiimset ja privaatset, millega seatakse piire enda ja teiste vahele ning väljendatakse valmisolekut läheduse jagamiseks. Samas on aga tegu ka naturaalsuse kategooriaga, kus ei tunta piiri mõistet ja millega tähistatakse seda, mille poolest oleme nagunii lähedased ehk eristamatud, universaalsuse väikesed kehastused. Alastust käsitletakse tihti ka seksuaalse signaali või isegi vulgaarsusena, kuid seksuaalne signaal ega ka vulgaarsus ei ole alastusele reserveeritud sotsiaalne kommunikatsioon: kehakeeles kõneldakse ka lahti riietumata ja sobimatuks käitumiseks piisab lünkadest emotsionaalses intelligentsuses.

Meisterlikkuse lakmuspaber

Küll aga täiendab alastuse vastuolulist sümboolsust selle vormilis-tehniline funktsioon. Kujutavas kunstis, sõltumata meediumist, on aktižanri valdamine meisterlikkuse lakmuspaber, mille elementaarseks aluseks on omakorda loendamatu hulk tunde anatoomilist joonistamist ehk nn vana hea akadeemilise kunstihariduse raudvara. Kes ei suuda tabada lihaseid, luid ja kõõluseid, aimata nende vahel vibreerivaid närve ja tukslevaid sooni, ei suuda veenvalt esitada ka seda masinavärki katvat nahapinda, selle sära või tuhmust, pingsust või lõtvust, rääkimata sellest, et tõlgendada sellest lähtuvalt modelli siseilma. Kahtlemata on akt vahend, millega pühendada oode nii inimlikule ilule kui ka inetusele, kuid kui see piirdub sõna otseses ja kaudses mõttes pinnapealse objektistamisega, on tulemuseks lameda­võitu lauluke, kus viisist mööda ehk proportsioonist väljas pole mitte üksnes keha, vaid ka hing ja vaim.

See omakorda ei tähenda, et ideaalne akt on üksnes puhas lihastemäng või et proportsionaalsus oleks eesmärk omaette, kui mõelda kas või klišeelikult Picasso „Avignoni neidude“ peale. Kuid ka materjali stiliseerimine ja nihestamine eeldab, et esmalt on seda tundma õpitud; kõverpeegel on ikkagi peegel, lihtsalt kõver. Sellises tehnilises perspektiivis võib tõdeda, et käesoleval näitusel drastiliste painutuste ega moonutustega ei tegeleta, laad on pigem klassikaline. Merike Estna hüperrealistlikus võtmes poolakti saadavad küll üleelusuuruses koolibrid, kuid need on ikkagi nagu bioloogiaõpiku fotodelt. Anton Villi meesratsaniku lõhkirebitud kõhus peitub sündimata laps, kuid võigast stseeni õilistab selle akademistlik laad. Rafal Olbinski (Poola) muusade juustest võib küll tõusta leeke ja langeda vihma, kuid need teeb veetlevalt usutavaks sürrealistidele omane juuksekarva lõhkiajamine ehk detailitruudus. Rūta Jusionytė (Leedu) naiiv-ekspressionistlikel maalidel läbisegi väänlevad inimloomad ja lihtsalt loomad on küll kohati omavahel ka kehaosi vahetanud, kuid kuna muinasjuturaamatud on selliseid elukaid täis, ei ole siingi välisel vaatlusel justkui midagi uudiskünnist ületavat.

Ambivalentsus ja sürreaalne tuum

Peegli teeb siin kõveraks mitte niivõrd vorm, kuivõrd sisu – näituse alapealkirjas nimetatud uni või unenägu, mida kõige üldisemas tähenduses võib mõista lihtsalt kui magamist ja teadvuse muutunud seisundit, spetsiifilisemalt võttes samuti kui nihestatud reaalsust või koguni teisele orbiidile suundumist. Päise päeva ajal teadlikult veedetud hetkedel kogutud materjalist ehitatakse öö varjus alateadvuse keerdkäikudes üles uusi tähendusi, esitatakse küsimusi ja saadakse vastuseid, külastatakse paradiise, põrguid ja teisi teadvusi, elatakse läbi realiseerumata unistusi, lastakse hirmudel luusid painata, töödeldakse läbi minevikku ning – kui selleks silmi on antud – nähakse läbi olevikku ja ette tulevikku. Uni, mis ei eelda magama jäämist, on seegi, kui päevast päeva ehitada üles ja uskuda oma võltsi enesekuvandit, millel ei pruugi reaalsusega palju pistmist olla. Jättes siinkohal laskumata heietustesse selle üle, mis reaalsus üldse on, saab siiski möönda, et piiri vedamine une ja ilmsiolu vahel võib osutuda sama komplitseerituks, kui eristada üksikut üldisest üksnes alastuse kriteeriumi alusel.

Kui eelloetletud nelik moodustab näituse peasaalis justkui sissejuhatava raamistiku, siis selle kese koosneb võimsast kolmikust, mis jõuab lähemale ka uneilma ambivalentsele ja sürreaalsele tuumale. Berit Talpsepp-Jaanisoo kuldses segatehnikas skulptuuris „Kleopatra“ ehk lõgismao peaga lopsakas naisekehas on materialiseerunud inimese ja looma ühinemine elusuuruses, suursuguselt ja kurjakuulutavalt. Mykolas Sauka (Leedu) polüestervaigust ja fiiberklaasist skulptuuritrio „Kazimieras, Antanas, Spartakas“ – kängus ja kõhnad mehikesed – sekundeerib sellele jõuetuse ja armetusega. See on efektne viis, kuidas anda edasi materjalide eripära vastandamise baasilt. Selline viis aitab võimendada ka üldmuljet ja mõjujõudu. Nende teoste taga altarina kõrguva Šarūnas Sauka (Leedu) maaliga demonstreeritakse, mis juhtub siis, kui „Vastik teismeline laenab naabrite auto“: pidu ja pillerkaar, ahvatlevad puuviljad ja kreemitordid, ojadena voolav alkohol ja kehasekreedid, villis vulvad ja seaninaga lapsenäod, Jeesus Kristusest ja tema pruudiparaadist rääkimata. Õndsad on need, kes pole pidanud sellistel ööreisidel käima?

Pole juhus, et näitusekülastuse ajal oli mul käsil J. G. Ballardi „Unenägude täisühing“, mida kogu eelkirjeldatu ideaalselt illustreerib. Ballardi peategelane Blake ei laena küll autot, kuid ärandab lennuki ja jääb õnnetuse järel lõksu enda loodud linna, kus ta ei tee vahet unel ja ärkvelolekul ega saa aru, on ta elus või surnud. Paganlikuks jumaluseks peetuna januneb tema näljane nahk rohkema kui elu järele, ta teeb vägistamis- ja lämmatamiskatseid, ravib imeväel väeteid ja vigaseid, lendab koos roiskuvate kondoritega ja hiilgavate aaradega, ujub hõbedaste vikerforellidega ja kuldsete karpkaladega, külvab seemnepurskest erkrohelisi aasasid surevate puude alla keset orhideesid ja magnooliaid, istutab oma elupäästjast südamedaami üska kärbsepüünise, paaritub tema emaga ja hirvedega ja šimpansidega ning heidab ühte üldse kõige liikuvaga, et kõik üheks olendiks kokku sulatada. „Ma võtsin nad kõik endasse ja muutusin kimääriks, kõigi nende olendite korrutiseks, kes läbi mu keha värava kõrgemasse maailma läksid. [—] Tundsin end lahustumas nende ühinevate ja lahknevate vormide seas, põksudes ühise pulsiga selle suure linnu lõputute kodadega südames, mille osad me kõik olime.“

Liikideülene ühekssaamine, elava ja surnu sulandumine keset psühhedeelseid värve ja lopsakaid vorme on peasaalis selgelt tajutav ja ei saa öelda, et see oleks tingimata õudne ja õõvastav. Seda enam, et väljajuhatava raami moodustavad siin sümpaatselt minimalistlikud ja dekoratiivsed antiaktid ehk Francisco Sepulveda (Tšiili) mustrilistesse ürpidesse rõivastatud daamid ja Christoffer Relanderi (Soome) taimornamentidega kaetud fotoportreed, sekka Jaan Paavle ja Johanna Mudisti sinikollased rahumeelsed figuratiivsed maalid. Ballardi Blake’il ei olnud moraalseid dilemmasid, kellelgi teisel polnud tema puhul ka seda laadi ootusi ning samasugune hinnanguvaba õhustik valitseb ka peasaalis. Kui ärkvelolekul ja unel üldse kuidagi vahet teha, siis muu hulgas just selle järgi, kui varmalt oleme valmis iseend ja teisi nahutama selle eest, mida me teeme või ütleme rohkem või vähem teadlikult, võrreldes sellega, kui pahaaimamatult suhtume alateadvuse hoovustesse, kus toimub enamasti küll tungide turvaline maandus, kuid kus võivad peituda ka kõige kavalamad küünised.

Uni on tugev metafoor

„Elame maailmas, kus õudusunenäod on muutunud reaalsuseks,“ sedastab ka näituse saalitekst, viidates otsapidi käesolevale sõjale ja justkui unustades, et sõda on ju kuskil alati konstantselt kellegi argipäev ja kellegi luupainaja. Kuna see nüüd aga on juhtumisi käsil just meie regioonis ja tõstab tuhast meie isiklikud kogemused, siis on tõenäoliselt iga sotsiaalselt vastutustundliku ja ajakohasena näida sooviva näituse kontseptuaalses tööriistakohvris mõnda aega meeldetuletav sedelike „seo kuidagi sõjaga“, just nagu veel viimati oli seal „seo kuidagi koroonaga“. Olen ilmselt korraga naiivne ja nahaalne, kui leian, et selline sedelimajandus võib mõnel puhul tuua kaasa rohkem kahju kui kasu, eriti siis, kui tegu on otsitud seostega. Kui näituse märksõna „uni“ oli väidetavalt paigas juba enne sõja algust, siis sellest piisanukski, seda enam, et näitus kannab sõjatagi kenasti välja.

Kas Marina Škarupa (Ukraina) oli autorina näituse nimekirja lisatud enne või pärast sõda, pole täpselt teada, kuid kindlasti vastandub ta tehnilises kontekstis figuraalsuse klassikalisematele käsitlustele. Kui välja arvata tema otsest tulistamist kujutav ettekuulutav ja kummituslik stseen – juba aastast 2010, UKM kollektsioonist –, siis teised Škarupa maalid eristuvad just lahustumuslikkuse poolest, motiivide piirid pole selgelt tajutavad, pinnad pole nii intensiivselt kaetud. Kübeke kummituslikkust lisab siia saali ka Lemming Nageli müstiline naiseportree vikerkaare taustal – väidetavalt Marju Kuut, kes hiljuti lendaski teisele poole vikerkaart. Selle värvigammaga haakub omakorda Pusa lillelapselik lilleseade. Anatoli Varvarovi (Ukraina) sinikollane õhulendur kordab eelmise saali rahumeelseid meeleolusid ning Leonhard Lapini ammuse ümbertöötlusega tundmatu autori hoolikalt maalitud häärberist tõstetakse taas üles reaalse ja mittereaalse suhte küsimus. Pole ilmselt võimalik koostada aktinäitust Jüri Arrakuta, nii et temagi on kohal, lisaks mõned maalikunstnike liidu äsjasel näitusel juba nähtud teosed.

Segaste ambitsioonidega popurriile selles saalis pannakse konkreetsem ja veenvam punkti Jaak Arro paarisaktiga paadis, sügavkollasega segatud umbraga, kus on põimunud joobumus ja ahastus, lahus- ja koosolek. Samas toonis ja võtmes peegelduvad sellele vastu Odd Nerdrumi (Norra) õrnad, ent intensiivsed litod sünnist ja armastusest, kust õhkub korraga maalähedust ja ebamaisust, uneilma sumedat hälli, mida võib vabalt võrrelda Klimti „Filosoofiaga“. Nerdrum ise peab oma eeskujudeks muu hulgas Rembrandti ja Cara­vaggiot ning seegi on aimatav. Tema poeg Bork, isateemalise dokumentaalfilmi autor, arutleb eeskujude teemal ka näituse kataloogis: „Tänapäeval oodatakse sinult originaalsust ja eneseväljendust; jäljendamine on rangelt keelatud. Aga mis juhtuks, kui nõuaksime kõigilt pilootidelt, et nad käituksid kui kaasaegsed kunstnikud? Lasta neil lennukit omal viisil juhtida või olla lendu tõustes „loovad“ ja „spontaansed“? Lennuki taevas hoidmiseks on vaja palju teadmisi ja sama kehtib maalimise kohta.“

Nerdrum juuniori hüpotees on igati õigustatud, arvestades seda, mida äsja ise selgitasin aktižanri valdamise kohta. Ballard pakub tema küsimusele ka ühe vastusevariandi, kui tema peategelane, Londoni lennujaama luululine puhastusteenindaja varastab valveta angaarist lennuki ja sellega Thamesi põhja põrutab. Mis sellele järgnes, sellest sai juba eespool räägitud. Nii et ilmselt juhtub Nerdrumi teoorias just midagi sellist, nagu juhtus ka Sauka stseenis naabrite auto laenanud vastikust teismelisest, tulemuseks segu Wiiralti „Põrgust“ ja Boschi „Maiste naudingute aiast“, mõlemad kõrgelt hinnatud teosed. On see siis nüüd inetus, mille vastu võidelda iluga, kurjus, mille vastu võidelda armastusega, hulluks läinud maailm, mille eest hoiatada, nagu käesolev näitus püüab teha? Või on see kõigest üks võimalik reaalsus, mille suhtes peaksime küll valvsad olema, kuid samas selle sarjamise ja salgamise asemel laskuma pisut sügavamale, umbrohujuure tasandile, et jälile saada ummistunud küünise­kanalitele? Reis ühisele universaalsele uneorbiidile võib anda sellele vastuse.