Suur laine, hiiglasuur laine

Pille Kivihall

Rahvusvaheline heategevuslik tsunami ohvrite mälestuseks korraldatud Okaeri projekt Iwate kunstimuuseumis 3. – 25. III ning Ofunato kultuurikeskuses 5. IV – 8. IV. On läinud aasta 11. märts, põldude vahel jookseb inimene. Tema pea kohal lendab helikopter ning filmib inimese ennastületavat tormamist. Esimesel pilgul paistab ta tavalise jaapanlasena: keskmist kasvu, tõenäoliselt on tal keskmine teadmine tuhande viiesaja kanji, seitsmekümne ühe hiragana ja samapalju katakana kirjamärgi kohta. See ei ole Hollywood, lennumasinast ei viska keegi päästvat nööri alla, siin kihutab silme ees reaalne elu. Jooksja selja taga ligineb talle 14 meetrit kõrge liikuv ning kõikeneelav sein, mille laius on silmale haaramatu. Kaamera liigub jooksvalt täpilt sujuvalt hiiglaslikule veemassile, mis on endasse haaranud kõik maismaa pinnalt ning mõned paadid merelt. Tsunami peatub 200 meetri kaugusel raamatuköitja Satoko Kinno majast. Maja taga hakkavad askeldama kohale saabunud päästemeeskonnad. Vaadatakse läbi, mida vesi on sinna kandnud ja mille võiks tagastada omanikule. Mudast libiseb välja lugematu arv ligunenud fotoalbumeid. Kiiresti hakkab kõik hallitama. Aeg loob sama tõtakalt uued sidemed: ühendab fotoalbumid ja raamatuköitja, lisab vabatahtlikud pildipuhastajad ning Ofunato linnavalitsuse, köidab vabatahtlikud albumite annetajad fotode päästmise projekti.

Okaeri projekti kodulehel kirjeldavad teiste seas kaks vabatahtlikku fotode puhastajat, jaapanlased Maki ja Miki oma emotsioone. Nad leotavad lahti kokkukleepunud fotod, igaüks on isemoodi viga saanud ning seetõttu vajab eraldi hoolt. Maki osaleb projektis, sest tahab anda võimalikult palju mälestusi tagasi kannatanud omanikele. Tema sõnul saaks õhukesele värvikihile talletatu abil tagastada lugematu hulga mälestusi. Miki käes on fotod pulmadest, perekondlikest koosviibimistest, laste sünnipäevadest. Ta nendib, et fotosid teevad jaapanlased vaid siis, kui nad on õnnelikud, ja peseb naeratavad näod mudast puhtaks.

Samal ajal kui Maki ja Miki usinasti pilte pesevad, saadab Prantsusmaal elav ungari päritolu raamatuköitja Sün Evrard, Tōkyō raamatuköitjate klubi liige, pöördumiskirja köitekunstnikele üle maailma, kutsudes neid annetama omaköidetud albumeid Okaeri projektile, et tagastada tsunamist kantud, puhastatud ning nende omanikele hindamatu väärtusega fotod kannatanutele esteetiliselt vormistatud kujul.

Üleskutsele vastas ligi 250 köitekunstnikku 14 riigist, sealhulgas 18 Eestist: Tiia Eikholm, Illu Erma, Külli Grünbach-Sein, Eve Kaaret, Pille Kivihall, Sirje Kriisa, Maila Käos, Kaia Lukats, Rutt Maantoa, Luule Maar, Lennart Mänd, Kaire Olt, Tiina Piisang, Jaana Päeva, Jane Rannamets, Maie Teivik, Tiiu Vijar ja Žanna Žuravel.

Sün Evrard rõõmustab, et Eestist on nii palju osalejaid. „Nii väike rahvas, aga nii avara hingega,” ütleb ta eestlaste kohta, kes tema sõnul elanikkonna suurust, õigemini väiksust arvestades on teinud kõige heldema annetuse per capita selles nn lootuse külvamise projektis.

Ükskõik millise keelega tutvumisel huvitab mind ikka selle loogika, mis virvendab kusagil teksti taga. See toimib nagu võti, mis avab keelekasutuspiirkonnas toimuva. Jaapani keel oma kihilisuses inspireerib, kirjamärke lugedes võib leida sinna peidetud loo ning seetõttu laiub selles keeles tõeline muinasjutuarmastajate paradiis. Esimene samm jaapani keele rajal on arvatavasti igale eestlasele üsna üllatav. Eestlane ütleb „jah”, jaapanlane jaatab „haj”. Eestlane ütleb „ei”, jaapanlane eitab „ie”. Eestlane ütleb „mina”, jaapanlane mõistab selle all igaüht. Tundub, nagu kohtuksid peegelpildis maailmad ning legend, et teispool maakera elavad inimesed, kes käivad ringi, pea alaspidi, ning mõtlevad alaspidi mõtteid, olekski justkui tõde. Hiljem see tunne hajub, alles jääb kaks täiesti erinevat kultuuri sidepunktidega, mis on aja jooksul mingite meist sõltumatute valikute tõttu kujunenud.

Mõtisklesin albumit tegema hakates nende pidepunktide üle ning otsustasin teha jaapani perele voldiku. See sealt kandi konstruktsioon on meie kandis kanda kinnitanud, loksunud ühelt kaldalt teisele. Voldikköide avaneb lõõtsana, nii et üheaegselt saab vaadata suurt hulka pilte nagu jutustust. Kaantel kujutan Eestimaa suvepäeva: roheline mets, küpses toonis põllud, põldude vahel tee, kaugel põllul seisab keegi, kes vaatab välja kuldsest päevast.

Mida peaks arvestama jaapanlasele albumit köites? Küsisin oma endiselt jaapani keele õpetajalt Hiroyuki Sonobelt nõu. Võib-olla number neli (shi) ja üheksa (ku) ei ole head, arvas Hiroyuki, sest jaapani keeles tähendab shi ka surma ning ku valu või raskust. Seetõttu puuduvad jaapani haiglates selliste numbritega palatid ning korrused. Küsisin tsunami täpse tähenduse järele jaapani keeles. Hiroyuki vastas, et see on algupärane jaapanikeelne sõna ning tähendab suurt lainet, nagu me kõik teame. Sõna „tsunami” kirjutatakse kahte kanji märki kasutades: „tsu” tähendus on laht või sadam ja „nami” märgib lainet.

Kui albumid saadetud said, küsisin veel mõnelt kolleegilt, miks nad vabatahtlikult oma päevatöö ära annavad? Raamatuköitja Sirje Kriisa vastas, et jaapanlastega on tekkinud hea kontakt, kuna nad on alati osalenud meie korraldatud üritustel. Kaia Lukats köitis kõhklemata albumi, kuna tundis esimest korda, et saab osaleda näitusel, mis ulatub otse kellegi ellu. Ta nimetas seda projekti lõpetatud ideeks. Meie abi kannatanutele on mõistagi ainult tolmukübe. Kui igaüks kübekese aitaks, siis on sellest ikka abi kokku küll, lõpetas Kaia Lukats optimistlikult. Tiia Eikholm meenutas positiivset kultuurišokki, kui ta paar aastat tagasi Jaapanit külastas. Jaapanlased jätsid väga meeldiva, diskreetse, viisaka ja organiseeritud mulje. See kõik oli hoopis teistmoodi, kui oleme lääne ühiskonnas harjunud nägema, meenutas ta.

Kõik fotoalbumid eksponeeritakse kahes kõige rohkem kannatada saanud piirkonnas Iwate kunstimuuseumis ning Ofunato kultuurikeskuses. Seejärel kingitakse albumid fotoomanikele.