Surma ajatud tantsud

Marju Kõivupuu

Näitus „Ars moriendi. Suremise kunst” Niguliste muuseumis kuni 2. VI. Kuraator Merike Kurisoo, kujundanud Liina Siib, haridusprogrammi autorid Külli Kaus ja Lola Annabel Kass. Vaata http://www.nigulistemuuseum.ee/et/naitused/hetkel/ars-moriendi-suremise-kunst. Elu ainus traagika seisneb selles, et kõik on määratud hävima juba selsamal hetkel, kui tekib; sest see on elu olemus, sest see niisugune elu on ainus, mis kunagi saab meie päralt olla. Ricarda Huch1. Niguliste muuseumis või kirik-kontserdisaalis, kuidas kellelegi rohkem meeldib, saab lisaks tavapärasele ajaliku ja ajatu üle mõtisklemisele tutvuda mitmetähenduslikult pealkirjastatud näitusega, millega käivad kaasas ka loengusari ning filmiprogramm. Pealkirja sõnastus annab võimaluse surmakultuuri üsnagi intrigeerivalt tõlgendada ka näituse tutvustust lugemata ning ärgitab küsima, kas üldse ja kui, siis kuidas saab eksponeerida surma kui fenomeni, suremist kui traagilist või lunastavat rituaali? Kord aastas (kui uut ja vana kalendrit silmas pidada, siis isegi kaks korda ja suhtelist järjest) tuletab surm ennast Kristuse ristilöömist ja ülestõusmist tähistavate pühade aegu meelde. Kuivõrd surma võitmise üle lihavõttejänkude ja värviliste üllatusmunade kuhilate keskel mõtleme, on iseküsimus. Nüüdisühiskonnas surm müüb, pakub tööd, sest matuseäris liigub üsnagi palju raha. Ideaalne surm näikse olevat kiire (loomulik) surm seoses bioloogilise vananemisega ja soovitavalt loomulikus põlvkondade järjepidevuses. Surm on atraktiivne, hoolimata sellest, et meie kokkupuude reaalse surmaga üha väheneb ja kolib koos muude elutegevuse avaldustega virtuaalruumi, kus samuti leidub üksjagu palju kalmistuid ja mälestusportaale. Ja enam ammu ei lepi noorrahvas linnakalmistule või rohtunud kabeliaeda romantilisi kokkusaamisi kokku, nagu seda tegid Raja Teele ja Jaan Imelik XX sajandi alguses või 1970ndate algupoolel Meelik ja Kärt Eno Raua noorsoojutustuses „Lugu lendavate taldrikutega”. Praegu ei julge kalmistul käia ka vanemad inimesed ja õigusega, kui lugeda kriminaalkroonikat. Kalmistuhirmu (õigupoolest küll kalmistul liikuvate elavate pelguse) leebema variandi avaldumisviisidest võib lugeda Kiviräha verivärskest romaanist, aga see on teatavasti lugu heade inimeste elust. Praegusaja inimesed ei soovi oma lähedusse üldse kalmistuid – ka see on üks moodsa aja surma tõrjumise viise.

Vähemalt minu arvates on tähelepanuväärne, et uusasumite ehk nn põllukülade lähedusse pole (veel) kalmistuid planeeritud. Kui Katariina II korraldusega 1772. aastast maeti inimesed asumitest välja ning alevite ja linnade kasvades sai kalmistutest osa linnaruumist, siis praegu tundub, et asi on risti vastupidi: inimesed kolivad linnast välja, aga oma kallid kadunukesed toovad tagasi linnakalmistutele. Seesama Katariina II ukaas tähendas ka märkimisväärset pööret matuste ja mälestamisega seotud sakraalkunstis: sealtmaalt seati neid pühakodadesse üles vaid haruharva ning see rikkama rahva komme oli määratud tasahilju hääbumisele.

Kalmistuturism hiilib tasahilju ka siiamaile ning seniseid kalmistuid laiemaks planeerimisel arvestatakse sellegagi, et turismibussid mahuksid kalmistute juures parkima. Vanu kalmistuid võib vabalt võrrelda vabaõhu-kunstinäitustega, kuhu tasapisi lisandub uusi eksponaate. Esteetilisi elamusi pakuvad nii skulptoritelt tellitud maitseka kujundusega hauakivid ja -skulptuurid kui kalmude-kääbaste ja hauaplatside kujundus, hauakirjad ja mitmed muud hauatähised. Teiselt poolt kogub Euroopas populaarsust anonüümsete matusemetsade trend, kus kadunukese tuhk puistatakse selleks ette nähtud matusemetsa, kus pole viimse puhkepaiga tähistamist ega põlistamist ette nähtud – sest mullast/tuhast oled sa võetud ja tuhaks/mullaks pead sa saama.

Suremise kunst – realismist abstraktsionismini

Kunstis on surmafenomeni rakendamisega lihtsam: kunst kui selline näib mittekommertslik, see on pigem autori vaba eneseväljendus. Siinkohal on paslik meenutada Linnar Priimäe ettepanekut muuta Tallinna kultuurisündmuseks „Surmatants” eesmärgiga teadvustada Niguliste kirikus paiknevat unikaalset Bernt Notke kunstiteost. Käivitus elav diskussioon, kuid nimetatud kultuurifestivali siiski toimima ei saadud – liiga morbiidne.

Ometi keskajal surmatantsu etendati.² Surm oli „kodustatud”: suure sündimuse ja suremuse, aga ka epideemiate ja taudide tõttu, iseäranis pärast seda, kui 1340ndate lõpul katk ehk must surm Euroopasse jõudis ja siin ennast kehtestas, oli surm kogu aeg kohal, inimeste keskel. Suremine ja matusetalitused olid avalikud – kõik (naabrid) osalesid ja teadsid sellest. Ühiselu surmaga on inspireerinud ka Notket: surm kutsus ajatule tantsule nii rikka kui vaese, vana kui noore, surma palge ees olid kõik võrdsed. Prantsuse surmakultuuri uurijale Philippe Ariésile tuginedes võib XII–XV sajandist kõnelda kui „minu surma” ajast: inimesed teadvustasid oma surelikkuse, oma surma. Ainus küsimus oli hinge surematus: kuhu läheb minu surematu hing?

XX sajandist peale saame kõnelda surma eitamisest, kuigi surma on ühiskonnas jätkuvalt piisavalt palju. Ka meedia tagab meile surma püsiva kohaloleku ja seda „viiel erineval viisil”, kui parafraseerida reklaamikoostajaid ehk copywriter’eid. Selles avaldub meie ajastu kummaline paradoks: urbanistlikus keskkonnas võid sa ise ja su laps(ed) näha televiisoris õhtu jooksul kümneid ja kümneid surmasid ja suremisi (sama kehtib ka arvutimängude kohta), kuid kuvand, mille filmikunst ja televisioon surmast loovad, on abstraktne. Surm näib meile kui kellegi teise surm ja meid rahustab teadmine, et need inimesed on fiktsioon, nad jäävad meist kaugele ega puuduta meid ega meie lähedasi. „Normaalne” surm pakub meediale (ja meedia vahendusel omakorda ülejäänutele) vaid siis huvi, kui tegemist on kuulsate inimestega. Küllap seetõttu kõneldakse nüüdisühiskonnas palju surija üksildusest, kui osundada siinkohal kirjanik Mari Saadile. Seetõttu ei saa lähedased sageli teada, mis oli lahkunu viimane soov ja tahe, see, mis ajast aega on kuulunud tingimusteta täitmisele, et tagada nii siit ilmast mineja kui ka siia jääjate hingerahu.

Igavese lahkumise tarbekunst

Sofias viibides on köitnud minu tähelepanu pargipuudele – ja nimelt pargipuudele, mitte selleks kohandatud stendidele või alustele – kinnitatud arvukad A4 formaadis ja kileümbrisesse „pakitud” matusekutsed ja surnute mälestamisteated. Lahkunu fotoga ja kunstiliselt kujundatud leinakuulutuse valmistamise teenust – üks moodsa aja hüvastijätu ja mäle(s)-tamise tarbekunsti liike! – pakutakse firmade vahendusel ning see on kohalike sõnul väidetavalt igati esinduslik viis teavitada mälestusjumalateenistusest või matusetalitusest ka neid inimesi, keda lahkunu lähedased isiklikult ei tundnud, kuid kellel oli kadunukese elus oma roll täita. Üksiti on see meeleheitlik püüe iga hinna eest hoida elus kivilinna(de)s, kus kortermajade elanikud vaata et üksteist ei tereta, ei tunne ega pea vajalikukski tunda, (küla)kogukondlikkust, ühtekuuluvustunnet.

Vastupidiselt varematele aegadele, kus matusetalituseks valmistuti pikalt ja põhjalikult, rikkama rahva puhul tähendas see koguni poolt kuni tervet aastat, soovitakse nüüdisaegne matusetalitus sageli läbi viia „nii lühidalt kui võimalik ja nii pikalt, kui vajalik” ning peiedele rahakulutamist peetakse tarbetuks raiskamiseks. Moodsa aja surmakultuuri juurde kuulub seegi, et paljud meie kaaskodanikest sängitatakse mulda tundmatuna ja palju tagasihoidlikumalt kui näiteks Tallinna külje alla asuva Jõelähtme loomakalmistule mõni pere karvane või suleline lemmik. Uhkeid, lahkunu staatust sümboliseerivaid regaale, mis inimpõlvi tagasi kujundasid leinarongkäigust üleva ja meeldejääva protsessiooni kõigile, kes seda vaatama olid kogunenud, ning mis hiljem näiteks kirikuseinale kinnitati, saame näha näitusel kui mäle(s)tamise kõrgkunsti, mälestuse põlistamist hoolikalt läbimõeldud artefaktide vahendusel. Moodsa aja uusrikaste marmorist hauasammastel ilutsevad selle ilma ajaliku elu väärtused: luksusautod, mobiiltelefonid, sigaretid, kallis alkohol. Ja kirikule või kogudusele ei annetata enam ammu härga, lehma või vasikat, nagu sakste eeskujul talitasid ka meie esivanemad, sest hobuse kinkimine käis neil üle jõu. Või kui neil polnud vasikatki anda, siis matsid oma lähedasse külakalmesse, sest Püha Maria maa ju „kaikes paikas” ehk igal pool.

Surmaga silmitsi

Läbi aegade on selle ilma vägevad oma lahkumisest teinud rituaali. Kui 2005. aastal paavst Johannes Paulus II valmistus siit ilmast lahkuma, jälgisime meedia vahendusel pingsalt tema viimaseid elupäevi ning teleülekande vahendusel ka matusetseremooniat.

2008. aastal küpses saksa kunstniku Gregor Schneideri peas plaan panna kunstinäitusele välja surev inimene ja ta otsis selleks eksperimendiks võimalikku soovijat. Kunstniku sõnul võib surma Saksamaa kliinikutes, intensiivraviosakondades ja operatsioonisaalides pidada ebainimlikuks ja julmaks, teed surmani ja surma ise kannatuseks ja piinaks. Teatud mööndusega oli kunstnik nõus eksponeerima ka äsja surnud inimest. Selline lähenemine tekitas Saksamaal elava poleemika. Poliitikud pidasid tema plaani maitsetuks ja lubamatuks ning kunstnik ise sai hulgaliselt mõrvaähvardusi. Briti kunstiajakirjale Art Newspaper väitis Schneider, et soovib oma eksperimendiga näidata surma ilu: „Võib-olla suudame surma tabutsoonist vabastada ja muuta positiivseks elamuseks, nagu on näiteks lapse sünd”.³ On ju läbi aegade olnud inimkonna suurimateks mõistatusteks sünd ja surm – hinge saamine ning hinge lahkumine kehast ning nagu sünd, pole ka surm pelgalt füsioloogiline, vaid ka sotsiaalne akt, mis organiseerib ümber senised perekonna- ja sotsiaalsed suhted.

Aastajagu hiljem avanes kõigil soovijatel võimalus näha interneti vahendusel reaalajas vähki suremist. Jade Goody⁴ otsustas sel šokeerival moel juhtida noorte naiste tähelepanu emakakaelavähile, naistehaigusele, millesse tuleb väga tõsiselt suhtuda. Popikoon lahkus siit ilmast lähedaste keskel, kuid kogu maailma silme ees elavate hulgast 2009. aasta 22. märtsil, päeval, mil Inglismaal tähistati emadepäeva. Selline kuupäevade kokkulangevus andis toimunule eriti traagilise tähenduse – Jade Goodyt jäid leinama kaks väikest poega, üks nelja-, teine viieaastane, kes ei jõudnud enam oma emale kingituseks valminud emadepäeva kaarti üle anda.⁵

Oodake, ma tulen varsti! (Vergilius)

Paljude rahvaste jutupärimuses on tuntud Kiviräha stiilis lugu Vikatimehest, isikustatud surmast, kes ammustel aegadel elas surelikega sõbralikult ühes, jalutas, vikat õlal, külavahel või linnauulitsal, puhus ühe või teisega juttu ja andis muu hulgas teada, millal ta kellelegi neist järele tuleb, et too saaks pikaks teekonnaks ennast igakülgselt ette valmistada. Inimesed aga läksid surmaga sõbralikult seltsis elades laisaks ja mugavaks, jätsid argitoimetused ripakile ja vedelesid niisama tühja või võtsid elult viimast, mis veel vähegi võtta andis, selmet täita oma kohustusi selle ilma ees kuni oma ajalike elupäevade lõpuni. Lõpuks otsustas surm, et sedasi ikka enam kohe kuidagi edasi ei saa – inimkond läheb lootusetult hukka, käib alla –, ning jättis inimesed igavesest ajast igavesti ennast ootama. Küllap sealtmaalt püüavad inimesed mitmesuguste märkide järgi arvata, kas ja millal on surma saabumist oodata, sest küll ta ükskord ikka tuleb, ega ta tulemata jää, kui parafraseerida siinkohal „Kevade” ühte kesksest tegelast Joosep Tootsi.

Nii on ka surmaended ja teadlik surmaks valmistumine saanud lahutamatuks osaks surmakultuurist, surmaga seotud uskumustest ja kommetest. Surmaendeid on pandud tähele juba sellest hetkest, kui inimene sünnib siia ilma: kellel on sündides kooljakindad käes, sellele pole usutavasti antud kuigi kaua elust rõõmu tunda. Ning kui surmatsirgukene tihase või mõne muu metsalinnu kujul lendab ja koputab aknale või seinapalgile, annab ta märku, et kellelgi on aeg minna ja jätta oma kepp ja piip nooremale mehele, nii nagu Tammsaare „Vanaisa surmas”. Ka moodsa aja surmaended ja ennustuspraktika on kolinud internetti. Kui paar aastat tagasi tekkis mul tarvidus oma algkoolis käiva lapse kooli kodulehelt uurida pisut õppekorralduslikku infot, vaatas sealt vastu aktiivne tööriba, millel mustvalgesse hõlsti mähkunud virtuaalne Vikatimees nõudis kategooriliselt: „Vasta kümnele küsimusele ja saa teada, kui kaua sul veel elada on jäänud! Võtke arvesse enda harjumused ja tervis … elu on lühike!”.⁶

Usuisa Martin Luther rõhutab oma jutluses⁷ surmaks valmistumisel, et kuna surm on igavene hüvastijätt selle maailma ja kõigi tema tegemistega, siis tuleb inimesel selleks valmistuda nii vaimselt kui ka ihulikult ehk välispidiselt. Vaimse hüvastijätu all peab Luther silmas siira ja sõbraliku andestuse palumist nii nendelt, kellele oleme ise võlgu jäänud oma halva eeskujuga või liiga väheste heategudega, kuid ka nendelt, kes meile on ükskõik kui palju kurja teinud – muidu jääksid meie hinged maa peale vangistusse, ekslema nagu igavene juut Ahasveerus.

Juhised, kuidas käituda kellegi surma puhul, on kirja pandud XIX ja XX sajandi vahetuse kombeõpetuse õpikutes. Kõige vanem eesti keeles ilmunud selline õpik ehk seltskondlik käsiraamat ilmus 1894. aastal Peeter Grünfeldtilt.⁸ Praegusel ajal sellekohast kirjandust eneseabiõpikute lõppematutest lademetest juba ei leia, küll aga peame hoolt kandma, et saaks tehtud meie digitaalne testament, mille abil saab kasutaja kuuldavasti ise otsustada, mis saab tema üles riputatud fotodest, videotest ja e-kirjadest, kui ta surma tõttu või mõnel muul põhjusel ei saa enam internetti kasutada. Kasutaja määrata jääb seegi, kas ta andmebaas hävitatakse kolm, kuus või 12 kuud pärast seda, kui ta viimati on teenust kasutanud. Teine võimalus on kõik pärandada pärandi saajale.

Ars moriendi = ars longa!

Isikustatud surm on ilmselt läbi aegade üks ekspluateeritumaid modelle kujutavas kunstis, kuid ta on ka kõikide teiste loojate ammendamatu muusa, kelle minekud ja tulekud ei allu surelike tahtele, kuid kelle kutsele tuleb meil varem või hiljem järgneda.

Osa surma ja teispoolsusega seonduvat meie ümber mõjub rahustavalt, olgu selleks siis lahkunud esivanematelt päranduseks saadud mälestusesemed ja/või nipsasjakesed kodukujunduses, fotod perekonnaarhiivis jms või kujutava kunsti ja muusika sümbolkeele kaudu edastatud hauataguse elu võlud. Surma võib käsitleda kui vabanemist ja lunastust: haiguste ja kannatuste tõttu maapealses elus pälvime me parema elujärje teispoolsuses. Teine osa surmaga seotud kujundeid mõjub elavatele aga häirivalt ja rõhub surmahirmule: surm on karistus ja kannatus, piin ja igavene lahkumine.

Näitust „Ars moriendi” tasub igal juhul julgesti külastada: lahkunud, kelle leinamise ja mälestamise abtribuutikat ning teispoolsuse topograafiat saab sel näitusel ligemalt uurida, ei puuduta meist enamikku ammu enam isiklikult. Aga nad on mõjutanud ja kujundanud meie arusaamu ning väärtushinnanguid ajalikust ja ajatust ning üldinimlikust soovist saada igavesti mäletatud.

---

1 Ricarda Huch, Viimane suvi. Loomingu Raamatukogu 2010, nr 14-15 lk 75.

2 Tiina Hiob, Reklaamid, kus mängitakse surmaga. http://est.best-marketing.com/blog/2010/01/12/reklaamid-kus-mangitakse-surmaga/, 10. V 2010.

3 http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=276863, 20. V 2010.

4 Jade Cerisa Lorraine Goody (5. VI 1981 – 22. III 2009) oli Inglismaa meediastaar, kes sai tuntuks tõsieluseriaalis „Big Brother”.

5 Vt ka http://www.elu24.ee/?id=97250, 20. V 2010.

6 http://www.surmatest.com/, 9. V 2010.

7 Martin Luther, Jutlus surmast valmistumisest. Rmt: Martin Luther, Valitud tööd. Koost U. Petti. Ilmamaa, 2012, lk 63–81.

8 Peeter Grünfeldt, Uus mõistlik seltsiline. J. Mäesepp, Tartu 1894, VII tr 1915.