Sisalik ja silikoon

Ilu ja õõva võib kujutada kümnel viisil, Loora Kaubi on selle peegeldamiseks valinud looduse ja see mõjub iseenesestmõistetavana. 

MIA MARIA ROHUMAA

Loora Kaubi näitus „Inimene ei näe kunagi unes päikest“ galeriis Uus Rada kuni 26. I, kuraator Laura De Jaeger.

Keset sügavat talve tõmban kasuka selga, et sõita linna teise serva näitusele. Väljas hakkab juba hämarduma, galerii Uus Rada on ainult pisut valgem, kuid sõbraliku moega. Hiljem selgub, et hämarus on taotluslik – Loora Kaubi isikunäitus „Inimene ei näe kunagi unes päikest“ vajab hämarust, kui pole enam hommik ega hilissügis, aga ka mitte veel õhtu ega varakevad. Galeriis on koos jahedus ja lahkus, lähedus ja õudus. Kaubi on loonud oma teostega tunde, nagu seisaksin lauka serval, sammal on väga pehme, aga vesi väga külm.

Olen sattunud kellegi isiklikku ruumi. Seal on olendid, keda ma ei tunne. Mis mängu mängivad fossiilhiired, kes üksteist siidkangaste vahel varitsevad? Või vaatavad nad igatsevalt altari poole, kus lebab kõige väiksem sisalik, keda kunagi näinud olen? Ta on surnud ja väga ilus. Eemalt vaadates paistab, et altar on habras ja võib ümber kukkuda. Ometi on see massiivne ja ohtlik, teravaks ihutud armatuur betoonist välja turritamas. Pisike sisalik ja terav metall, hõrk surm ja jõhker elu, hööveldamata pruss ja selle ümber väänlev silikoon, roosteplekid ja tume vesi. Näitus on väga taktiilne. Keset ruumi seisab silikoonpea, väga tahaksin panna nina tema nina vastu, aga ma ei tee seda. Kokku on galeriis kaks pead, aga vabalt oleks võinud olla viis-kuus, et unenäolisus oleks täielik.

Veepinnalt peegeldub video, kus kunstnik Loora Kauba päikesepaistelisel päeval
jääkülma laukasse hüppab.

 Elo Vahtrik

Teine pea valvab kummitusena väiksemas, veel hämaramas ruumis, mille põrandal on põhjatu kaev. Või on see hoopis rabalaugas? Veepinnalt peegeldub video, kus kunstnik Loora Kauba päikesepaistelisel päeval jääkülma laukasse hüppab. Kõrvalruumis on sisalik, talveund magav kahepaikne, videos naine, kes tahaks lauka põhjas talveunne jääda, aga keha hakkab vastu. Videos kordub sama vastuolu, mis on tunnetatav altari ümber. Kõik, mis on kaadris, on ilus – sügishommik, selge tume vesi, ilus inimene, rohelus. Ja ometi on see häiriv ja vastik, vesi on nii külm, et kunstnikul on raske hingata, pealegi on rabalaukasse viskumises midagi ophelialikku ja ärevust tekitavat.

„Inimene“ näituse pealkirjas mõnevõrra eksitab, sest Kaubi teostes näib inimene olevat teisejärguline. Ta küll on seal – vaatlejana, seoste loojana või suplejana, aga lugu jutustavad rabataimed ja sisalikud. Ilu ja õõva võib kujutada kümnel viisil, Loora Kaubi on selle peegeldamiseks valinud looduse ja see mõjub iseenesestmõistetavana.

Selguse huvides olgu ka öeldud, et külastasin näitust ajal, kui kunstnik ise tutvustas väljapanekut. Kuulsin sisalik Supsu kurvast lõpust ja sellest, kuidas Loora keevitajast vanaisa teda näituse tegemisel aitas, aga ka Julia Kristeva raamatust, mida Loora ikka ja jälle loeb, ning kust on pärit näituse pealkiri. Vahel on parem mitte teada, mida kunstnik on mõelnud, aga sellel näitusel jäävad teosed krüptiliseks, nii et lisaselgitused tulevad ainult kasuks.

Loora Kaubi ei taha vaatajat talveunest üles raputada. Küll aga kutsub ta hämaral talveõhtul jälgima hästi kaalutletud tunnete koreograafiat. Lauka­serval kõõlumine on esimene julge samm.