Siil udus

Et kunsti- ja teatrimaailma organiseerimine on suuresti kriitikute ja kuraatorite käes, võiks vahealade hallide toonide asemel rääkida hoopis ühendavatest täiendvärvidest.

URMAS LÜÜS

Eesti kunstiteadlaste ja kuraatorite ühingu ning Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse esimene ühiskonverents „Performatiivsed vahealad visuaal- ja etenduskunstides“ Viljandi kultuuriakadeemias 6. ja 7. XII.

Detsembri alul ühendasid teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse ning kunstiteadlaste ja kuraatorite ühingu liikmed Viljandi kultuuriakadeemias jõu ja nõu, et koos vaadelda kahe välja vahealale jäävat performatiivset tegevust. Keskmes olid need kunstnikud, kes on neli korda aastas kõige rohkem kimpus kultuur­kapitali stipendiumitaotluse alustamisel sihtkapitali ette linnukese panemisega. Arvatavasti on paljud oma kehaga töötavad kunstnikud nõutult ekraani vaadates arutlenud, et „kujutav ja rakenduskunst“ ju ei ole, aga „näitekunst“ ka mitte. Ebamäärane tegevus, mida teatriinimesed oma piiridesse ei lase ja kunstikriitikute valvetornist korralikult välja ei valgustata, jõudis lõpuks teadlaste rambivalgusse.

 

Praktiku lapsesuu. Ühiskonverentsile läksin põhjusel, et kunsti tegemisel huvitab mind eelkõige see, mis toimub kindlalt piiritletud alade vahel. Nimetan siinkohal ennast praktikuks. Ega isegi tea, mida praktik endast täpselt kujutab, aga üldiselt sõnastaksin nii, et praktikuna huvitab mind tegevus ja teoste loomine, tekstilise vahendusega liigselt pead murdmata. Ennekõike köidab sisu, ja ka vorm. Sukeldun raamidest välja pilti ja pilditusse. Seetõttu võtab alati muigama, kui keegi lõõmava kirega üritab kunstis midagi määratleda.

Ühiskonverentsi viimases loengus „Mida on õpetanud meile Alissija?“ andis teatriuurija Hedi-Liis Toome ülevaate Kinoteatri projekti „Aasta täis draamat“ käigus üle kahesaja professionaalse teatri uuslavastuse ära vaadanud Alissija tähelepanekutest. Noorele Valgast pärit teatrivõhikule Alissija-Elisabet Jevtjukovale anti aasta jooksul etenduskunstide üledoos, et tema n-ö süütu pilgu läbi vaadelda meie lavadel toimuvat. Seetõttu oli tal privileeg ütelda välja palju naiivseid mõtteteri, mis kultuuriinimestel keelel kripeldavad, aga enesetsensuuri taha pidama jäävad. Võtame näiteks Alissija arvamuse Urmas Lennuki kirjutatud Rakvere teatri „Paunvere poiste igavesest kevadest“: „Tavaline komöödia vist. Väga naljakas polnud, väga huvitav ka mitte. Alguses oli mõnus vaadata, sest laval oli umbes viis täispikka rida kollaseid lilli. Vaatamata sellele, et nad olid plastikust, tõid nad saali nii palju kevadist värskust, et korraks jäin uskuma, et päike paistab ja ka õues on soe.“ Küsimuse peale, kas midagi jäi arusaamatuks, vastas ta: „Et miks (nagu ikka …)“. No täpselt. Mille paganama pärast peab see kaasaegne kunst nii kuramuse igav olema? Seda küsimust olen sõnatult lalisenud enamiku kultuurikogemiste ajal. Seetõttu tunnen end ka Sirbi soovil kultuuriteoreetikute konverentsi kajastades omamoodi Alissijana, sest praktikuna jäävad teadlaste ponnistused mulle mõistmatuks ja ebavajalikuks. Seetõttu andke mulle andeks, kallid kriitikud ja kuraatorid, kui lapsesuiselt teie mõnele mõtteavaldusele siin kirjutades liiga teen. Selle taga on vaid naiivne asjatundmatus.

 

Täpne teadus, ebamäärane kultuur. Esimese päeva lõpuks oli selge, et kõige üleskütvama teemana oli üles kerkinud performatiivsete nähtuste defineerimine ning suure tõenäosusega pühendatakse sellele ka teise konverentsipäeva arutelud. Kas räägime nüüdisteatrist/kunstist, performance’i-kunstist, etenduskunstist, interdistsiplinaarsest kunstist, kaasaegsest teatrist/kunstist, moodsast teatrist/kunstist? Kultuuriuuringud on juba ise teadusmaailma vaheala, teaduse ja kunsti sild. Minu arvates avas selle poleemika hästi semiootiku Mihhail Lotmani ja astrofüüsiku Piret Kuuse kunagine arutelu Edmund Burke’i seltsi usutluses.* Üks teaduse ja kultuuri erinevusi on nende ajas kulgemise ja tajumise viis. Teadusmaailm on progressiivne. Iseennast ületav. Pidev eesliinil olek. Uus neelab vana teadmise alla ja saab selle osaks. Tänane teadmine on parem kui eilne ja homne saab olema parem kui tänane. Liikumine toimub lineaarselt. Einstein seisab Newtonist kõrgemal ning enam ei huvita kedagi, kuidas nad oma teooriad lõid ja neid tõestasid, sest need on nüüd nüüdisteaduse uurimistulemuste sidus osa. Newton on muutunud lihast ja luust, armastavast ja vihkavast inimesest reegli nimetuseks, mille abil tuleb mõista kõne all olevaid füüsikanähtusi. Aga Platon on endiselt Platon. Kunst ei eksisteeri lineaarselt, kõik aja ja mõtteloos toimunu on pidevalt kohal. Kultuur on. Defineerimatu, hoomamatu, üldistamatu … Kunstide muusad ei vanane. Keegi ei ületa varasemat. Tehakse vaid lisandusi. Kõik ettekantud helid eksisteerivad üheaegselt nendega, mis vaikides ootavad oma hetke. Ega ilmaasjata pane sadu aastaid vanad lavalauad jalad aukartusest värisema, nagu ka kirikute keelatud altaritagused. Loodusteadused vajavad mõisteid ja pidevat ümberdefineerimist, et kõik teadlased mõistaksid teiste öeldut ühtmoodi. Kultuur on aga ka teaduse sfääris endiselt subjektiivne. Erinevalt loodusteaduste mõõtmistulemusest on kunstikriitiku mõõdupuuks treenitud kõhutunne ja teritatud nina. Hea teatrikriitiku hinnangud ja järeldused tuginevad teatrivälja sadadele kogemuslikele toetuspunktidele. Kui loodusteadlane loob mudeleid ja nende põhjal definitsioone, mida järgmine teadlane ümber, suuremaks või komplekssemaks püüab mudeldada ning uuritavad nähtused, nt gravitatsioon, geenid või keemilised reaktsioonid, on oma olemuselt püsivad väärtused, siis kunsti/teatriteadlaste ja nende uuritava vahel on armastuse-vihkamise suhe. Kultuuri vallas on teoreetikute definitsioonid kunstnike tule all. Mida kunstiteadlane ehitab, seda mässumeelne kunstnik teisest otsast lammutab.

 

Üks kaart, mitu maailmapilti. Teatriuurijate ja kunstikriitikute ühisuuringut jälgides tundus, et ühte püütakse sobitada mitut erinevat maailmapilti. Kes nägi seda tähekaardina, kus asuvad üksteisest tühjusega eraldatud omanäolised, klassifitseeritavad ja eraldi nimetatavad taevakehad. Kes lapikmaana, kus külg külje kõrval eksisteerivate nähtuste vahel on ranged piirid ja neid eraldavale eikellegimaale polnud ekslejad teretulnud end pressima, sest vastasel juhul võis mõni traditsiooniline originaalasukas kitsikuses üle ääre unustusse ja kulka alarahastusse kukkuda. Nii mõnigi aga tunnistas kaarti, mille iga vaatamise puhul teerajad end muutnud olid.

Muutuvatel radadel rännates peab olema valmis kohtumiseks tundmatuga. Selline siil udus ekslemine. Üldiselt paistsid teatriuurijad silma konservatiivsusega ning ihalesid sisemisi piire, mille abil sõeluda üht või teist performatiivset tegevust kas teatri või kunsti poolele. Kui siilikesele udus sattus tundmatu performer-öökull uhhuu! hõikama, siis sattusid nad kunstiteadlastest märksa suuremasse ärevusse. Üheks näiteks võikski pidada Anneli Saro ettekannet „Kahepaikse Semperi tajuoperatsioonid“, kus ta lahkas Ene-Liis Semperi lavastust „Tüdruk, kes otsis oma vendi“ ning tõi näitena etenduse esimese osa, kus laval ei toimu „mitte midagi“. Vaid paari etendaja sõnatud tegemised ja olemised. Teatraalne osa saab alguse mitukümmend minutit hiljem, kui stseeni lisandunud näitlejad teksti andma hakkavad.

Mulle ja, nagu hiljem vestlustes selgus, ka mitmele teisele kunstivälja esindajale, jäi see eraldus võõristavaks, sest kultuuritarbija seisukohast oli tunne, et kui olen teatris, siis on seal veel inimesi – laval on näitlejad, kes teevad seal midagi, järgmisel nädalal on uus etendus, kus samad näitlejad teevad täpselt samu asju – ning see ongi juba teater. Teater on ka märksa äärmuslikumatel juhtudel.

 

Kui siilikesele udus sattus tundmatu performer-öökull uhhuu! hõikama, siis sattusid teatriteadlased kunstiteadlastest märksa suuremasse ärevusse. Üheks näiteks võikski pidada Anneli Saro ettekannet „Kahepaikse Semperi tajuoperatsioonid“, kus ta lahkas Ene-Liis Semperi lavastust „Tüdruk, kes otsis oma vendi“.

Tiit Ojasoo

Hallalad. Juri Noršteini multifilm sobib ka seetõttu heaks paralleeliks, et selliseid probleemseid piirkondi kultuurikaartidel tavatsetakse nimetada hallaladeks. Hall on kahe vastandi, musta ja valge, vaheala. Öösel olevat kõik kassid hallid. Definitsioonide paika ajamine peaks pimeduses olevatele žanrimääratlustest välja jäävatele kunstilistele tegevusaladele valgust heitma, kuid nagu Anders Härm esimese õhtu arutlusringis tõdes, siis see definitsioonide rägastik on niivõrd läbimatu, et seda ei seedi ära ükski komisjon. Eriti olukorras, kus kunstnike taotlused hoopis vastupidises suunas triivivad. Kui Madli Pesti küsis kuu aega varem Sõltumatu Tantsu Lava korraldatud loengus publikult, millised võiksid olla etenduskunstide tulevikusuundumused, pakkus kadrinoormets välja, et suure tõenäosusega devalveeruvad eksperimentaalses teatris peale žanrimääratluste ka ametinimetused, sest juba ammu pole projektilavastuste puhul võimalik eristada kunstniku, lavastaja, dramaturgi, koreograafi, valgustaja, helikunstniku ja etendaja rolli. Need on justkui amorfne ühisloominguline kooslus. Performatiivsetel vahealadel on definitsioonide peamiseks probleemiks see, et nähtused, mida defineerida üritatakse, on defineerimatud. Seetõttu need ongi hallid alad.

Kuigi kunstnikud ja eksperimentaalsed lavastajad näevad end pioneeridena, kellele uurijad ja teadlased järgnevad, on paradoksina nende looming suures sõltuvuses kriitikute ja kuraatorite suvast. Performance on kaduv kunst. Leiab aset ning seejärel ununeb. Ainsana säilib jäädvustatud foto, video, lindistus või kirjeldus.

Liis Kibuspuu tõi ettekandes „Millal toimub kunst?“ välja dokumentatsiooniga kaasneva arhiivide võimu. Füüsilist teost või märki jätmata on just arhiividel võim otsustada, kes salvestatakse tulevaste põlvede mällu ning kes ununeb. Seda väidet oli huvitav vaagida Maria Arusoo ja Anu Allase ettekande „Call for action: Eesti performance’i kunsti võtmehetked“ toel. Esimest korda kuulsin Leonhard Lapini kuulsast klaveri­lõhkumise aktsioonist ja Eesti esimesest häppeningist „Paberid õhus“ varateismelisena Haapsalu kunstikoolis, see­järel gümnasistina kunstiajaloo tunnis ja hiljem kunstiakadeemias. Mustvalged fotojäädvustused Pirita rannast kulusid pähe ja muutusid eesti performance’i sümboliks. Allase ja Arusoo esitlus avas vaatenurga, kuidas Lapin ise on kirjutanud omal ajal suhteliselt vähetähtsad sündmused ajalukku. Varastest võtme­figuuridest olid välja toodud ka Jüri Okas, Raoul Kurvitz koos Rühm T-ga ja Hanno Soans. 1990ndad jäeti omasõnul „paratamatu liigategemisega“ vahele, kuna pea igaüks tegi toona performance’it ja valdavalt oli see läänes tehtavast mõjutatud. Ning pärast suurt ajahüpet toodi Kristina Normani kõrval esile Kris Lemsalu, Anu Vahtra, Flo Kasearu ja Maria Metsalu, kellega koos tutvustasid Allas ja Arusoo eesti performance’i-kunsti Soomes Eesti kaasaegse (performance’i-)kunsti festivalil Helsingis ja „Performa“ biennaali Eesti paviljonis New Yorgis.

Ei taha alahinnata Normani, Lemsalu, Vahtra, Kasearu ja Metsalu loomingut, aga paratamatult puges sisse kahtluse­uss: ega’s sarnaselt Lapiniga ole Allase ja Arusooga seotud ürituste ja kunstnike võtmehetkedeks tituleerimine seotud enese ajalukku kirjutamisega?

 

Esinejate endi kaardistamine. Performatiivsete vahealade kaardistamine muutus kahe Viljandis veedetud päeva jooksul teatriuurijate ja kunstiteadlaste kaardistamiseks. Käsitletavatest teemadest enam pakkusid mulle huvi esinejate käsitlusviis ja mõttemaailm. Olin üllatunud, kuidas joonistus välja teatrikriitikute valdavalt konservatiivsem ja žanrimääratlustest kinnihoidvam meele­laad ning neile vastandunud kunstiteadlaste subjektiivsus ja määratluslõtk hinnangute andmisel. Mihkel Ilus on maalikunstnik. Hoolimata sellest, et ta on maalimise asemel keskendunud rohkem maalikunsti kolmemõõtmelisele installatiivsele lahkamisele, on ta ikka maalikunstnik ja Kanuti gildi saali laval jääb ta maalikunstnikuks. Žanripiirid ei tulene meediumikeskselt, vaid esitatava sisust ja mentaalsusest.

On igati tänuväärne, et must ja valge hallid toonid ühiselt vaatluse alla võtsid ning tõstatasid nende kuuluvuse teema. Ja veel toredam oli näha, et nad selle kuuluvuse määratlemisel enamasti omadega kokku jooksid. Juba vahealadest rääkiminegi on veider raamistus, sest liigne eraldatus võib ässitada teatrit ja kunstivälja raskesti defineeritavat performatiivset loometööd üksteise kaela lükkama, nagu Tatikas ja Vesipruul koera. Arvestades, et kunsti- ja teatrimaailma organiseerimine on suuresti kriitikute ja kuraatorite käes, oleks kahju, kui visuaalkunst ja teater kunstlikult eraldatakse, terviklik kultuurinähtus jupitatakse ja jagatakse. Võib-olla peaks vahealade hallide toonide asemel rääkima hoopis ühendavatest täiend­värvidest?

* Piret Kuusk, Mihhail Lotman, Füüsikud ja margi­kogujad. 4. III 2018; https://www.youtube.com/watch?time_continue=6&v=oX1z7sD4f2o&feature=emb_title

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht