Raamat on köidetud kogu teksti või piltidega lehti …

Kui eelnevatel aastatel on probleeme olnud, et illustratsioonid on oivalised, aga kujundus ei tule järele, siis sel aastal on võitjad kõik ühtlaselt tugevad.

PIIA PÕLDMAA

Näitus „25 kaunimat raamatut“ ja „5 kaunimat lasteraamatut“ rahvusraamatukogu trepigaleriis kuni 29. II.

Igal aastal veebruaris toimub üks üritus, kus meie üha ekraani­kesk­­se(ma)s maailmas saab korraks tähelepanu ajastuülene lihtne paberist asi – raamat. Nimelt kuulutatakse kindla järje­pidevusega välja eelmise aasta „Eesti 25 kaunimat raamatut“ konkursi võitjad. Konkurss on juba aastakümneid vana, seda korraldavad Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Kujundusgraafikute Liit ja Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liit. Võistluse eesmärk on väärtustada raamatuid kui vaimse kultuuri nähtust, pöörata tähelepanu nende kunstilisele vormile ning vormi ja sisu kooskõlale.

Kui tavaliselt kõneldakse ainult raamatute sisust, siis sedakorda peetakse silmas raamatu kujundust ja vormistust. Ka kujundus väärib tähelepanu, kuigi näiteks raamatututvustuste juures kujundajat üldiselt ei mainita. Kujundajat ei ole olemas ka meie raamatupoodide veebilehtedel. Kui hästi läheb, siis on ära toodud illustraatori nimi. Seetõttu andku mulle siin toodud raamatute sisu autorid andeks, aga selles artiklis mainin raamatute juures ainult kujundajaid.

Kui raamatu sisu on meisterlik, siis peab seda ka olema vorm ja kujundus. Halva vormi ja kujundusega raamatut on raske ja ebameeldiv lugeda-vaadata. Võib ka juhtuda, et potentsiaalne lugeja ei leia halva kujunduse tõttu head sisu üles. (Tean lugejaid, kes halvale raamatu­kujundusele ümbrispaberi ümber panevad, sest muidu ei kannata käes hoida.)

Õnneks on konkursi tase aasta-aastalt tõusnud ja tulemused teevad aina rohkem rõõmu. Kaheldava väärtusega kujundusi, elementaarsete küljendus- ja tootmisvigadega raamatuid on aina vähem. Kirjastuste nõudlikkus ja enesekriitika areneb.

Kui nüüd vaadata selle aasta tulemusi, siis meeldivalt üllatab väljavalitute kujunduskeele mitmekesisus. Kui tavapäraselt on skaala ühes otsas rasked, luksuslikud ja mahukad kunsti­albumid, siis teises otsas võib leida täielikku minimalismi, visuaalset ekstsentrilisust. Mõlemas otsas valitseb sisu ja vormi tasakaal ja nüüd saab arutleda ka kujunduse detailide ja finesside üle. Eesti raamatukujunduse kõrgeim tase on otsaga jõudnud järele maailmatasemele ning oma parimate tulemustega saavutanud meisterliku küpsuse. Seda sõltumata kasutatud kujunduskeelest ja -võttes­tikust.

Viktor Gurovi kujundatud kataloog „Kunstnikud kogudes“.

Kunstiraamatud. Konkreetsemalt olen jaganud kujundused rühmadesse. Kõige suurema rühma moodustavad kunstiraamatud. Kunstist ja sellega piirnevatelt aladelt pärit teoseid oli kahekümne viie kaunima hulgas koguni üksteist! Kui siia juurde tinglikult liita ka laste- ja muidu ohtrate illustratsioonidega raamatud, siis saame kokku lausa kuusteist. Tundub, et auväärt žürii kas armastab väga kunsti või väärtustavadki kunstiraamatute esteetilise maitsega kirjastajad kujundust rohkem.

Selle väite tõestuseks on äramärgitud kunstiraamatute hulgas eraldi tähelepanu väärt kirjastus Lugemik, mis kuulub kujundajatele. Lugemiku raamatud on üldiselt nüüdiskunsti valdkonnast. Lugemiku eestvedaja Indrek Sirkli kujundajakätt on tunda saanud koguni kolm raamatut kahekümne viiest. Eraldi märgiksin ära raamatu „Functinality and Fiction“, millele on vormiks valitud klassikaline prantsuse köide, sisu on aga peenelt läbi mängitud mitmesuguste materjalide, efektide ja kauni värvipaletiga tervik. Selle raamatu puhul väärtustab kujundus sisu niivõrd, et neid ei saagi enam lahutada.

Kui Lugemiku kujunduskeel lähtub moodsast uusnaivismist ja Hollandi koolkonnast, siis neile vastukaaluks oli väljavalitute seas ka kaks väga klassikalist kunstialbumit: „Ars Academica Tartu Ülikooli 100 kunstiteost“ Angelika Schneideri ja „Johann Köler“ Külli Kaatsi kujunduses. Mõlemad raamatud esindavad vana head kujunduskeelt. Isegi sellises kujundusvõttestikus suudab Angelika Schneideri küljendus üllatada ning tüpograafiliselt mänguline olla.

JKülli Kaatsi kujundus on aga meeldivalt diskreetne. Eraldi tuleb esile tõsta mõlema raamatu trükitehnilist taset ja reproduktsioonide kvaliteeti.

Kunstiraamatute seas on teised üllatajad Viktor Gurovi kujundatud „Kunstnikud kogudes“ ja Aadam Kaarma ilmselgelt suure lustiga vormistatud Kris Lemsalu kataloog „Birth V – Hi and Buy“. Esimese raamatu puhul võlub paberi kasutus. Paber on tavaliselt vaeslapse osas, sest tellimusraamatute puhul ei pruugi kujundaja selle marki ise valida. Selle raamatu aga struktureerib ja kujundabki värviline paber. Aadam Kaarma kujundus on aga just nii psühhedeelne ja meeldivalt hull, nagu on käsitletava kunstniku loomingki. Mõningaid valitud kirjatüüpe ei kujuta ma ette üheski teises raamatus, aga siia need sobivad.

Hullu tüpograafiaga paistab silma „Lugusid kuulumisest. Kaasaegne kunst Rootsist“, mille kujundajad on Norman Orro ja Ott Metusala. Selle raamatu kujundus on tõesti veider, aga kuna ka sisu on veider, siis on taas kooskõlaga tegemist.

Vastukaaluks uusbarokile on esindatud ka üks täiesti minimalistlik kunstiraamat: „Andres Koort Paintings and Digital Prints“ Elisabeth Klementi vormistuses. Kujundus, mille puhul kujundust nagu ei olegi, aga tegemist on kunstniku isikupära ülimalt peenetundelise rõhutamisega.

Pildirohked raamatud. Kui kunstiraamatute juurest edasi liikuda, siis teise väikse rühma moodustavad rikkaliku pildimaterjaliga, poolenisti teatmeteose mõõdu välja andvad ajaloomaterjalil põhinevad raamatud. Uurimuse „Eesti parlament 1917–1940. Poliitiline ajalugu“ on kujundanud vanameister Andres Tali ja Eesti rahvusatlase Mait Luidalepp, Regio ja Brand Manual. Mõlema raamatu taga on aimata tohutut tööd algmaterjaliga, mis lõpptulemuses võib lugejale märkamata jääda. Seega on tegu täielike õnnestumistega.

Ajaloolisest materjalist on lähtunud ka üks konkursi pilkupüüdvamaid kujundusi – raamat „Minu trükikoda“. See on rikkalikult illustreeritud eluloojutustus. Tarvo Puusepp on kujundajana selle juures mänginud peaaegu kõigega, millega mängida annab, aga libastumata. Raamatul on kolme värvi kaaned, eriline köide ja taas omapärane kirjatüüpide valik. Tuleb tõdeda, et ka see raamat on tervik. Pärast põgusat vaatlust tekkis kohe isu see raamat läbi lugeda.

Maitseka kaane ja vormistusega on ka Katre Rohumaa käe alt tulnud „Vesiroos ja Paas“, mis kõneleb linnateatri Tammsaare-lavastustest. Taas on palju pildimaterjali, mis on elegantselt ja hästi läbi töötatud.

Peaaegu kunstiraamatuteks võiks lugeda ka paremate hulka jõudnud lasteraamatuid. Neiski on palju pildimaterjali. Madis Katzi ja Marja-Liisa Platsi kujundatud „Klotsinurgajutud“ ning Angelika Schneideri ja Ulla Saare kujundatud-illustreeritud „Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised“ moodustavad kauni paariku. Mõlemad raamatud on ainult kahevärvitrükis, aga lustliku, väga hästi illustratsioonide ja sisuga haakuva tüpograafiaga. See tõestab veel kord, et lasteraamat ei pea olema luksuslik täisvärvides kunstialbum. Väga hästi saab ka teisiti.

Samas grupis tuleb veel esile tõsta illustraator-kujundaja Kertu Sillaste autoriraamatut „Kõige ilusam seelik“. See on ainus raamat, kus punane tekst on loetav ja sobib kujundusse ideaalselt – julge ja õigustatud valik.

StuudioStuudio kujundatud ja Marko Mäetamme illustreeritud „Hakitud kalamari“.

Lugemisraamatud. Valiku lõpugruppi jäävad mahuka tekstiga lugemisraamatud. Ka siin on märgata kujundusvõimaluste mitmekesisust. Ühes otsas on StuudioStuudio kujundatud ja Marko Mäetamme illustratsioonidega „Hakitud kalamari“, mis on lasteraamatute võttestiku piiri peal, selle vaimukas servas. Teises otsas on rafineeritud klassikalise minimalismiga küljendatud Mari Ainso „Kirjastaja jälg“. Vahepeal on Rahva Raamatu eripreemia saanud Eiko Ojala kujundatud „Vernon Subutex 1“. Selle teeb põnevaks paberivalik. Kirjastajad, palun ärge mõelge paberile ainult hinnapakkumise juures! Paber on tähtis.

Kõige viimane grupp on sedakorda luuleraamatud. Asko Künnapi autoriraamat „Keravälk koputab tulles“ on kujundatud tuntud headuses. Sedakorda on kaanel ootamatu käsitsi põletatud auk. Seepärast on iga eksemplar unikaalne ja raamatu autori poolt topelt signeeritud. Olen näinud rebitud ja ükskõik millisel viisil töödeldud raamatukaasi, aga sellist veel mitte.

Marja-Liisa Plats näitab peale lasteraamatute kujundamise oskuse luuleraamatutega hakkama saamist. „Linn seitsme tiivaga raudhobuse seljas. Mansi rahvaluulet“ on nii oskuslikult illustreeritud-kujundatud tervik, et kade hakkab. Eraldi toon välja ümbrispaberi: väike, ent elegantne ja väga õigustatud detail.

Ka viis kaunimat lasteraamatud on rikkalikult ja professionaalselt illustreeritud tervikud. Selliste raamatute ilmumine ei tee häbi ühelegi suurele rahvusvahelisele kirjastusele. Kui eelnevatel aastatel on meil olnud probleeme, et illustratsioonid on oivalised, aga kujundus ei tule järele, siis sel aastal on võitjad kõik ühtlaselt tugevad. Hea aasta oli.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht