Pressifoto – kas šampanjalõhnaline pillerkaar või kriitiline analüüs?

Anneli Porri

Eesti Pressifotograafide Liit jätkab ajakirjandusfotograafia arendamist ja tutvustamist konkursi, raamatu ning näitustega. Tänasest on Viru keskuse aatriumis väljas parimate pressifotode valik. Oma seisukohtadest räägivad EPFLi eestvedajad Erik Prozes ja Raul Mee Äripäevast, Birgit Püve Eesti Ekspressist ning Kristjan Lepp Ajakirjade Kirjastusest, küsitleb Anneli Porri. * Anneli Porri: Mis on pressifotograafia? Millist rolli mängivad EPFL ja aasta pressifoto võistlus ajakirjandusfoto mõiste ja tähenduse reguleerimisel? Erik Prozes: Pressifotograafia on fotovahenditega tehtav ajakirjandus. Kui kirjutava ajakirjaniku „relvaks” on sõna, siis fotoajakirjanik jälgib maailma läbi objektiivi. Pressifotograafi tegevust iseloomustab eetilisus, ühiskonna huvide eest seismine. Kuna ajakirjandus on isereguleeruv, siis eetikakoodeks on oluline teema. EPFLi ajendas meid looma vajadus rõhutada ajakirjandusfotograafide kõrgeid ametistandardeid ehk lihtsamalt öeldes püüame liidu tegevusega näidata, milline on hea foto. Muutuvas meediaruumis vajavad pressifotograafid oma ameti selgemat defineerimist, ka teisiti defineerimist. Liidu suur pluss on, et ühendame pressifotograafe väljaspool korporatiivhuve. Birgit Püve: Pressifotograafia on ajakirjanduses info esitamise viis, milleta praegune visuaalsust armastav maailm kahtlemata hakkama ei saa. EPFL on tõstnud oma kahe tegevusaastaga pressifotograafia prestiiži Eestis, seda mitte ainult professionaalide seas, vaid laiemalt. Kristjan Lepp: EPFLi üks väga oluline ülesanne näituste, raamatute ja muuga on näidata, et pressifoto ei ole vaid joobnud teismeliste jäädvustamine ööklubis (n-ö klubifotograafiat aetakse kogu aeg segamini pressifotograafiaga) ega ka mitte kaasinimese akende taga luuramine. Noore pressifotograafi unistuste töö ei tohi olla prominente täis kiilutud šampanjalõhnaline pillerkaar, kus jahtida poolläbipaistvates kleitides daamesid. Olen vähemalt ühe ennast nooreks pressifotograafiks pidava fotograafi jutus tabanud õrna unistust „pildistada veelgi tähtsamaid üritusi”.

Milline on hea pressifoto? Püüdkem osutada konkreetsetele omadustele, ärgem vingerdagem küsimusest välja!

E. P.: Üheselt ei oska defineerida. Hea pressifotograaf on ühiskondliku tunnetusega, hooliv, väldib stereotüüpe … Muu hulgas valdab kompositsiooni jt fotograafilisi käsitööoskusi. Hea pressifoto kõnetab vaatajat tõepoolest olulistel teemadel, avab uusi vaatenurki, tungib läbi fassaadide, uurib, analüüsib. Paljude ajakirjandusfotograafide püüdluseks on viia oma töödes kokku ajakirjandus ja kunst – ka nii võib mõõta pressifoto headust. Ma ei liigitaks pressifotograafiaks seda, mis jääb välja ühiskonna huvist: meelelahutusmeedia produktid, sh paparatsondus, massilised pildid presidendiga kätlejatest jne. Sellist ballasti toodetakse tohutult ja see pakub ka auditooriumile sageli suurt huvi.

B. P.: Heale pressifotole kehtivad hea ajakirjanduse standardid. Ühelt poolt on pressifotod mõeldud illustreerima ajakirjanduslikku teksti, teiselt poolt võiksid need ideaalis jutustada loo, anda reaalsuse edasi minimaalsete tekstiliste lisandustega. Viimane on muidugi fotograafi meisterlikkuse küsimus. Eriti hea on, kui ühes fotos saavad kokku fotograafi uudishimu, julgus omada ootamatut vaatenurka teemale, tasemel tehniline ning kunstiline eneseväljendus. Nii et foto ei ole n-ö rabeda informatsiooni kandja, vaid sellel on ka esteetiline lisaväärtus. Lisaks on pressifotograafia ülesanne olla tunnistajaks ja teha nähtavaks ka need sündmused, mida muidu kas varjata püütakse või mis varju jääksid.

K. L.: Hea foto räägib lugeja-vaatajaga ise, ka pildiallkirjata. Samuti kutsub selline foto lugema kõrval olevat juttu. Hea pilt on ka hariv, ei alahinda seejuures lugejat. Puude taga metsa nägemine ning näitamine.

Raul Mee: Hea pressifoto on eelkõige naturaalne. Igasugune lavastamine või manipulatsioon on headust vähendavad tegurid. Lavastamiseks pean ka korraldatud üritusi ja manipulatsiooniks ka liigset optikaga mängimist. Ideaalvariandis on see elu saatuslik hetk. Just õige sajandiksekund. Loomulikult on see arusaam idealistlik, elus esineb idealistlike olukordi haruharva.

Millise riigi pressifotograafia mudelit oleks meil kõige käepärasem järgida? Kas teil on liidu juhtimisel mingeid eeskujusid?

E. P.: Riigiti ei oska ma pressifotograafia mudeleid nimetada. Eks meidki mõjutab lääne kultuuriruum, samuti asjaolu, et oleme ajakirjandusvabaduselt üks maailma esiriike. Majanduslikust vaatenurgast võiks meil kujuneda välja vabakutseliste pressifotograafide turg, nagu see toimib näiteks Põhjamaadel. Jälgime soomlaste liidu tegemisi, oleme head sõbrad tugevate fototraditsioonidega leedukate erialaliiduga.

Kaks aastat on EPFL korraldanud võistlust, kirjastanud saatetekstidega aastaraamatu ning korraldanud näitusi. Kas kahe mõõduvõtmise vahel on silmatorkavaid muutusi? Mulle jäi mulje, et fotolood olid sel aastal läbivalt paremini toimetatud ja omapärasemate vaatenurkadega.

K. L.: Usun küll. Aastanäitus on fotoajakirjanikul üks väheseid väljundeid oma tööd korralikult eksponeerituna näidata. Ma ei arva, et fotograafi aastaringi kannustab mõte pressifoto näitusele jõudmisest, kuid see on kindlasti tõuge kas või oma parimaid pilte paremini ja suurema formaadiga säilitada. Eriti meeldis Annika Haasi moslemite-lugu. Seal on tajuda, et fotograaf polnud inimestest kümne minutiga üle sõitnud ning et ta oli olnud asja sees ja lähedal.

E. P.: Mõtestatust ja autoripositsiooni oli seekord rohkem.

B. P.: Usun, et nii EPFLi loomise kui ka toimetuste üldmeelsuse tõttu väärtustatakse head fotot enam, mis innustab omakorda ambitsioonikamaid pressifotograafe endale ise kõrgemaid latte seadma ja mitmekesisemaid väljendusviise otsima. Kindlasti on EPFL loodud õigel ajal. Mis puudutab viimast aastaraamatut, siis aasta 2011 oli meedias suurte sündmuste rohke, mis kajastub ka pressifoto raamatus.

R. M.: Raamat tuli parem, aga nominendid tundusid tuimemad. Eriti kurvastasid uudisfotod. Need ei ole fotograafiliselt halvad, pigem häiris fakt, et kõik on tehtud vähem või rohkem pressikonverentsi õhkkonnas. Täpsemalt üritustel, kus fotograafidel piisab pressiteadet järgides kohale minna ja oma tehniliste oskustega hiilata. Fotodel kajastatud uudis ise oli juhtunud kuskil mujal ja millalgi varem. Fotolugude puhul minul kahjuks sellist positiivset muljet ei jäänud, toimetamine oli olematu ja väga juhuslik. Õnneks olid tõesti mõned huvitavad vaatenurgad. Eesti pressifotograafidel kahjuks puudub täpsem ettekujutus fotoloo olemusest ja struktuurist. Esitatakse mingi kogus paremaid või halvemaid pilte. Ja tavaliselt liiga palju pilte. Enda pilte on vist raske valida. Konkursižürii ei pea fotograafi eest parimad pildid välja valima ja fototoimetaja tööd tegema. Tavapäraselt ei olnud fotograafid fotoallkirjadele väga suurt tähelepanu osutanud. Erandiks on parimaks olemusfotoks tunnistatud Erik Prozese fototöö jõulutoidust, see eristus teistest oma läbimõeldud idee ja hästi vormistatud tervikuga.

Kas see, et pressifoto aastakonkursile laekus nii vähe kultuuripilte, on kivi kultuuripealinna või ajakirjanduse korralduse kapsaaeda?

B. P.: Väga raske on kivi konkreetsesse kapsaaeda visata. Kui vaadata päevalehti, siis puudub Eesti igapäevameedias suurte mahukate kultuurikülgede, -lisade traditsioon nagu näiteks sakslaste Die Zeitis, brittide The Guardianis, soomlaste Helsingin Sanomates jt. See omakorda on ühe pisikese riigi võimaluste küsimus. Mis puudutab kultuuripealinna, siis mu meelest käitus ajakirjandus selles osas nagu teiste sündmustegi puhul: kui midagi saab liiga palju, siis ei reageerita. Ja seetõttu on kannatanud ka kultuuripildid.

E. P.: Ajalehtede kultuurikülgede maht on aastatega järjepidevalt kahanenud. Onlinemeedias käsitletakse kultuuritegelasi kurioosumite, mitte nende loomingu kaudu. Mulle näib, et kultuuriinimesed ei räägi tänapäeval ühiskondlikes protsessides piisavalt jõuliselt kaasa. Kas neile ei anta sõna või napib neil endil sõnumeid? Ma ei tea, miks on pildil rohkem insenere kui poeete.

R. M.: Kultuuripiltidele väga sobivat kategooriat kahjuks võistlusel pole. Uudisfoto seisukohalt on kultuuripealinna tuhanded üritused liiga laialivalguvad. Väga häid kultuuriteemalisi olemusfotosid kahjuks eriti ei laekunud. Portreekategooria oli ainus, kus kultuur sai ennast vabana tunda, seal oli kultuuriinimesi küll ja küll. Kahjuks pressifotos ongi kultuur jäänud portreefoto tasemele: ilus pilt lehes kultuuriküljel avaldamiseks. Väga sügavale kultuuri ja kunsti olemusse fotograafid ja ajalehed ennast ei kaeva.

K. L.: Kultuuriajakirjanikud on tihtilugu liiga kinni oma tekstis ja mulle tundub, et mõtlevad vähem foto peale kui näiteks uudiste osakond. Kultuuri- ja spordiosakond on toimetuses tihti „riik riigis”: kui spordiosakonnas on pildimaterjal suhteliselt paigas, siis kultuuriosakonnas on pilt üks raskemaid väljakutseid fotograafile, julgen öelda. Spordis on lihtsam: on tulemus ja kindlasti ka pingutus selle nimel. Kui need saadakse pildile, siis väga mööda panna ei saa. Dirigendi tipphetke jäädvustama kontrabasside vahelt ei pääse, kunstniku loominguline tuli ei lahvata kindlasti eredaimalt näituse avamisel. Kultuuri, kui see pole just sündmus, on raske jäädvustada.

Kuidas aidata pressifotograafi teema leidmisel? Eriti kurb tundub maakonnalehtede fotograafide olukord – nende arvates tähendab sündmus poliitiku visiiti –, samas teeb näiteks Annika Haas Eesti Ekspressis suurepäraseid ja huvitavaid n-ö väikeste teemade sarju.

E. P.: Eeskätt peab pressifotograaf end ise aitama, aga kui otsida kõrvalisi aitajaid, siis just kodutoimetustest peaks see abi tulema. Aitab ka EPFL aastaseminaridega. Paraku napib liidul vahendeid, et fotograafidele stipendiume maksta või siia välismaiseid tippkoolitajaid kutsuda.

R. M.: Eelkõige peab fotograafil huvi ja tahtmist olema. Pigem on selline ideede ootamine probleem. Kardan, et enamik Eesti pressifotograafe tahabki, et nende eest kõik ära mõeldakse ja nemad vaid n-ö vormistavad. Kui pakud välja hea asja, küll siis ka avaldatakse. Annika Haas on väga hea näide, vaevalt et talle keegi teemad ette annab. Maakonnalehe fotod on täiesti omaette teema. Ma ei taha uskuda, et nende tase on nii halb, kui võistlusele laekunud fotodest mulje jäi. Pigem kardan, et viga on maakonnalehtede fotograafide peas: nad üritavad jäljendada n-ö linnafotosid. Maakonnalehe fotograafid peaksid rõhuma oma tugevale küljele. Minu arvates peaks maakonnalehe fotograafidel olema raske uudiste kategoorias, aga linnafotograafidel peaks olema keeruline olemusfotos maameestele vastu saada. Samas oli just maal mitu olulist ja kahjuks ka traagilist sündmust, millest ühtegi fotot võistlusele ei laekunud. Annan muidugi endale aru, et olla kogu aeg ainuke fotograaf ühel ja samal kinnisel territooriumil on keeruline. Värsked ja uudsed mõtted on kergemad tekkima fotograafide kollektiivis.

B. P.: Aidata saavad kolleegid, fototoimetaja, terve toimetus, kui mõeldakse tekstiraamidest väljapoole. Teinekord peab fototoimetus üheskoos jõudma pildiloo fookuse viimistlemiseni. Eesti Ekspressis on tekkinud mitmed väikeste teemade sarjad ühiste arutelude käigus ja hoopis mõne teise teema jätkuna või hea kontakti (allika) leidmise tagajärjel. Või kasvab mõnest teemast fotopõhine lugu välja koos ajakirjanikuga n-ö traditsioonilist lugu tegema minnes, kui kohapeal selgub loo tegelik visuaalne potentsiaal.

Elame maailmas, kus info, huvitavad-inspireerivadinnustavad fotolood ja -ideed tulevad koju kätte, eelkõige on vaja soovi ise areneda ja kas või võrgupõhiseid välismaiseid fotoajakirju järjepidevalt lugeda. Internet on täis vapustavalt head (pressi)fotograafiat, kui natuke süveneda ja otsida. Ka fotopõhised kunstiprojektid võivad olla inspiratsiooniallikaks, kui neile ajakirjanduslik mõõde lisada või sotsiaalset konteksti laiendada. Fotolugude puhul ei ole vaja leiutada jalgratast: kõik algab ikkagi fotograafi enda avatusest, tundlate erksana hoidmisest, maailmas toimuva tähelepanemisest, kaasamõtlemise soovist ning lõpuks soovist seda ka teistele näidata. Viimase eeldus on teatav mõnus egoism, enesekindlus ja ambitsioonikus parimas tähenduses.

K. L.: Arvan, et maakonnalehes on ka fotograafil vähem infot loo sisu kohta, kui ta pildistama läheb. Ma pakuksin välja vahetuse: maakonnalehe fotograaf pealinna ja vastupidi. Nii saab üks pildistada nõrkemiseni riigimehi, kuni need enam atraktiivsed ei tundu, ja teine möllata maakonnas. Kindlasti tuleksid kasuks igat sorti seminarid, mida ka EPFL jõudumööda korraldada võtab.

Milline on teie suhtumine nn uude demokraatiasse pressifotos, juhuslike pealtnägijate dokumentatsiooni kasvavasse kasutamisse ajakirjanduses?

E. P.: Suhtun sellesse kui rikastavasse võimalusse, mitte kui kutselisi pressifotograafe ohustavasse nähtusesse. Nn uues demokraatias lasub toimetustel tavapärasest suurem vastutus informatsiooni kontrollida, süstematiseerida, kontekstualiseerida.

K. L.: Kuni väljaandja suudab kontrollida rahvaajakirjanduse toodetu tõele vastavust, siis miks mitte. Pealtnägijate pildid on tavaliselt õnnetustest ja katastroofidest, kust nad kas ise eluga pääsenud või mida sattunud pealt nägema. Verejanulisem online-meedia kindlasti kasutab neid, trükki jõuavad neist ka edaspidi üksikud. Fotograafil on vastutus oma töö eest, mida juhuslikul klõpsijal pole, seega usun, et ka väljaanded on pigem ettevaatlikud pilte tiražeerima.

B. P.: See on kahtlemata visuaalne informatsioon, aga meisterliku pressifotograafiaga – v.a juhud, kui tegu on erakordse sündmusega, mis kaalub üles tehnilised vajakajäämised ja muud heale ajakirjandusfotole esitatavad nõuded – pole sellel tihti kahjuks palju pistmist.

R. M.: Minu seisukoht on ettevaatlik. Sellest on räägitud juba aastaid, et selline rahva panus ongi nüüd tulevik. Pigem suundub rahvafotograafia kindlatesse ja kitsastesse niššidesse: tulekahjud, autoavariid, juhuslikud kohtumised kuulsate inimestega jms.

Mida taunite Eesti tänases fotoajakirjanduses peale eetikakoodeksi eiramise?

E. P.: Taunin fotode muutmist tapeediks. Taunin seda, kui fotograafid ja toimetajad paiskavad üldsusele täiesti toimetamata fotomaterjale. See näitab lugupidamatust nii vaatajate kui iseenda vastu. Taunin ka sellist pressifotograafi mentaliteeti, kui ei püütagi oma fotodega midagi öelda.

K. L.: Ei meeldi tehniliselt halb ja „laisa vaatega” foto: kui liiga palju mõeldakse püssi tulejõule, mitte sellele, kuhu ja miks sihtida. Fotograafidel on omaalgatust vähe, suure töömahu tõttu on see ka arusaadav. Kuna ka suured päevalehed kasutavad klikke mõjusa reklaamimüügi argumendina, siis tundub, et fotograafidel on ka käsk igast „objektil käigust” pirakas galerii üles visata. Oleks loomulik, kui fotograaf reportaažina esitab neli-viis hästi valitud fotot, trükis portreeloo juurde aga mõne rohkem.

R. M.: Väga hullu eetikakoodeksi eiramist ei ole täheldanud. Pigem on eiramised majanduslikku laadi, tehakse ajakirjanikutöö kõrvalt sobimatut haltuurat.

Mis lähiajal EPFLil veel plaanis on? Kuhu arenete?

E. P.: Kuna EPFLi asju ajab väike seltskond oma põhitöö kõrvalt, siis ei saa ajapuuduse tõttu midagi suurt ette võtta. Suurematest asjadest on kaks peamist valupunkti hariduslikud küsimused ja vabakutseliste toimetulek. Liidu liikmed ootavad, et ka nende huve kaitstaks, kuid siin oleme tõmmanud piiri. Me ei sekku töövaidlustesse, küll aga oleme valmis reageerima pressifotograafe või pressifotograafiat ohustavate ilmingute puhul. Mõtlen eelkõige pressivabaduse küsimust: me seisame ligipääsu eest avalikkuse õigustatud huvi pälvivatele sündmustele, me ei kiida heaks manipuleerimist (sündmustesse sekkumisest kuni manipulatsioonideni fototöötlus-programmides), seisame poliitilistest ja ärilistest teguritest sõltumatu fotoajakirjanduse eest. Need on kolm esmalt meenuvat ilmingut, millega viimasel ajal pressifotograafina otse või kaudselt kokku olen puutunud.