Polegi midagi sotsiaalsemat kui seintel rippuv kunst

Tänavune kevadnäitus on nagu päris näitus. Nagu igal nii suurel näitusel, on ka seal kaost ja dissonantsi, kuid valik on täpsem, suunatum, selgem ja otsusekindlam.

JÜRGEN ROOSTE

Kevadnäitus Tallinna Kunstihoones kuni 30. V. Valiku tegi žürii kooseisus Vano Allsalu (Eesti Kunstnike Liidu asepresident), Corina Apostol (Tallinna Kunstihoone kuraator), Siim Preiman (Tallinna Kunstihoone kuraator), Aivar Berzin (kunstitoetaja) ja Hanna-Liis Kont (vabakutseline kuraator) ning kujundas Neeme Külm.

Näitus „Väljas/Sees“ Tallinna Linnagaleriis kuni 30. V, kuraator Corina Apostol.

Näitus „Pealaest jalatallani“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 30. V, kuraator Siim Preimann.

Esindatud on kunstigaleriid Vaal, Positiiv, Haus ja Okapi.

Möödunud suvel läksin pärast pikemat teatripõuda enam-vähem otse „Baltoscandalile“, kogu programm oli, nagu saaks näljane korraga liiga palju ja veidraid roogi läbisegi, või janune – või koguni alkohoolik – äkki üle pika aja palju veidraid šnapse ning veidraid tooste. Umbes sama pädeb nüüd korraga, pääle justkui mingit kunstipõuda (vana aasta sees jõudsin veel näha ja kaasa lüüa Paldrokkide rokenrollimises, siis jäi kuidagi paus sisse) korraga läbi tormata terve kevadnäitus.

***

Üht peab ütlema: ma mäletan kevadnäitusi, mis on kõige kaunimad kaoseparaadid, kus suppi serveeritakse stripparikingadest ning raamatuid loetakse kõrre kaudu läbi nina. Tänavune kevadnäitus on selles mõttes … nagu päris näitus, nagu keegi oleks selle teadlikult kokku pannud, isegi hoolega valinud. Nagu igal nii suurel näitusel, on ka muidugi kaost, tillukest dissonantsi, nagu üks kuraatoreist Corina Apostol mulle ütles: kuraatoritöö toimus nii-öelda teadliku protsessina ikka takkajärele, valitud materjali põhjal. Aga seekord on mul tunne, et valik oli kuidagi täpsem, suunatum, selgem, otsusekindlam.

See võib olla petlik, sest nägin näitust tühjades saalides, tunda oli veel värvilõhna ning kõik oli kuidagi selge-helge, ma muidugi kujutan ette, et ideaalses maailmas saamegi kunsti nii vaadata, üksi või peaaegu üksi, et ei sagita, ei segata. Aga kevadnäituste puhul peab meeles pidama, et need on kõige-kõige populaarsemad näitused just kaose, kogupildi pärast: saab üle vaadata ja imestada, kes ikka veel elus on, justkui kohtuks vanade tuttavatega kohvikus. Vaatad: mõni pole üldse muutunud, sama loll nagu alati, teisel on mõni uus põnev idee ja kes need noored sääl nurgas passivad. See on sotsiaalne sündmus, seda esmalt, Aga polegi ju midagi sotsiaalsemat kui kunst!

***

Tallinna Kunstihoone trepil võtab meid vastu Laura Kuuse liitolend (mingi rõiva- või pesumadu), noid olevusi võinuks trepil olla muidugi plejaad, aga nii on ka hää: on keegi valvur, keegi uksehoidja. Sest armu ei anta. Jüri Arraku „Karu ja imelind“ ning Rein Mägari „Ootaja aeg on pikk“ loovad kõrvuti mõnusa ruumi, nende kompositsioonis on midagi sarnast, mingit vana kooli kunstiheerose kõnet, samas ka koreograafiat. Jah, koreograafia on sõna, mille juurde ma mõnel korral veel tagasi tulen, sest mõni kunstnik on seekord lavastanud teatavat kineetikat, teatavat tantsulist teatrit.

Tallinna Kunstihoone suures saalis tekkis mul sügavuse illusioon, metafüüsiline tunne, religioosne kogemus või otsing, aga ei, see ei tekkinud, see tekitati, see on kureeritud, loodud maailm – nagu tarokaartidest saab kokku laduda loogilise loo, nõnda muidugi ka heast materjalist (Evi Tihemetsa „Peatu hetkeks“ tõmbas mind sisse). Mul ei ole võimalik öelda kõigi kunstnike kohta midagi, ma pole enam isegi kindel, kas ma nägin kõiki töid, mõnest ei suutnud ma leida lugu, mõni sai selle teiste tööde vahel. Ma ei peatu saatigi kõigel ega kõigil … Maailm on ebaõiglane, mina olen ebaõiglane. Maailm on umbes säärane paik, nagu Katariin Mudisti töödel „Hästi, mul on tänud“ kus põlevate majade ees poseeritakse perekonna- või koguni suguvõsafotodeks. Maailm on umbes säärane paik, nagu Elle Kannikese objektid „Inimene vs. loodus“ ja „Loodus vs. inimene“, millest sa pärast ei suuda meelde tuletada või välja mõelda, kumb on kumb. Või siis Jaanika Arumi „Echo. Vaikuses“, õõva tekitav ala keset näitusesaali, nagu omaette väike saar, millel saad kõndida …

Tundub, et selles religioosses kogemuses sääl – peamiselt ühe saali valikus – kohtusid peamiselt kurbus ja õõv, Ove Maidla „Hästi külma kõhuga lillemüüja“ on kurb ja kõle, isegi kui pealkiri saab selles valguses humoorika tähenduse – sarkastilise siis pigem. Vassa Ponomarjova „Mälestused vanaemast, keda pole kunagi tundnud“ – mulle meeldib, kui kunstiteosel on pealkiri, mis loob akna ja kontakti (nt Toomas Vindi „Sammaldunud nõlvakul“ tekitab ju juba aimduse, millega kohtud, aga siiski mitte lõpuni).

Koreograafia juurde naastes – jõulised on Hannah Harkesi „Performance’id mitteinimestele“, olen neid varem kuskil näinud, aga ei saa aru, ei suuda meenutada, kus – naisfiguur, tantsija, ja teoste võti on antud selliselt, et me peame teda nägema objektina ning loodusjõude ja maastikku tegutsejana.

Edasi juhtub midagi kummalist, see on võib-olla põhjus, miks mõned religioonid ei luba jumalusi/jumalaid kujutada ja teised teevad seda üsna võikalt. Nt Brenda Purtsaki „Meie näod on tema nägudeks“ seisab koos hoopis organitest, sisikonnast. Olev Kuma „Jumal lõi inimese oma näo järgi“ on üks võikam, hirmutavam töö, mida olen näinud, selles on lapsepõlve hologrammpiltide õõva ning vastasseinast vaatab vastu Jüri Kassi „Isa“, kes mõjub ennemini külma, hirmsa jumalana. Lisaks Mari Roosvaldi ekspressiivne „Medusa hoiatus“, Erinn M. Coxi rasked rippuvad kaelaehted sarjast „Surematu“ (ma võin mõne päälkirjaga oma mälu või käekirja kohutavuse pärast eksida, andke mulle andeks) … Isegi Aet Ollisaare „7 maa ja mere taga on võlumets“ saab nende tööde taustal tumedama tähenduse, kuigi Anne Türni valgusinstallatsioonid toovad natuke leevendust, loovad meresügavuse­meeleolu.

Mõned riimid hakkavad silma ka üle saali: Maarit Murka „Loomalik instinkt“ ning Erki Kasemetsa „Sebra ja silmapiir” liiguvad tehniliselt ja sisuliselt kuskil samas kandis, aga ainult suures plaanis … Samas kandis.

Kõik tekstikesksed asjad pakuvad poeedile ikka põnevust: Triin Kerge tekste pole klaasilt küll kerge lugeda ning Sten Saaritsa „Kümne kilomeetri kõrgused unistused“ on vaid valge paberileht, aga Nele Tiidelepa luuletusest-teosest „(Üks ja) Kolm hetke“ jäi miski­pärast meelde viimane rida: „kollane ja loll volask“, siuke, kes püstigi ei tõuse, nagu veider kass. Nagu mina.

Kuigi kevadnäitus on palju-palju terviklikum, on siin siiski mõned tööd, mis on kuidagi teiste vahele ära eksinud. Aga mõned eksimised on õnnestunud, head äraeksimised, nagu nt Alvar Reisneri „Pulmad“, mis kujutab vahest nõukogudeaegset pulmarongi … Teised eksimised mõjuvad ka veidi riivavalt, aga ma jätan need seekord …

Põnev on arhitektuuriliste struktuuride sari Tallinna Kunstihoone Vabaduse väljaku poolses osas: Britta Benno „Ruin­elust Lasnamäel“ (suurepärane pealkiri ja imeline sõna: kas see on ruinelu, nagu oleks ruinelus tegevus!), Andres Sütevaka ja Vilen Künnapu sarjad, sinna veel juurde Kadri Toomi „Pakendatud linnad“ ning siia vahele passib kuidagi täpselt Toomas Kuusingu „Tartu kodutud hakid“ (tegelikult on seegi koos Reisneriga siia kuidagi ära eksinud, aga äge töö) – juba tühipaljalt viis, kuidas kunstnikud säärasena me eluruumi näevad, kuidas üldistab nende pilk täisehitatud ruumi kui sellist …

Siin tuleb jälle kahes eri ruumis vahva riim: Viive Väljaotsa „Natüürmort. Asjade seis“ ning Ulvi Haagenseni „Laudlina“ on täielikud vastandid, aga kujutavad mõlemad asju täis lauda. Üks näib kui asjade haud, sünge ja ilus, kunsti lõpp, teine kui värvikirev kaos ja nali, et mida kõike ka kunstiks ei peeta!

***

Ühest ruumist teise minnes peab läbima Evi Pärna „Võimu koridori“, kus kunstiajaloost kadunud pildid ning sõnad virvendavad silme ees nagu (võikad) ajaloosündmused. Sellise tööga on nii, et ma uuriks ja puuriks teda igaviku, aga ei anta ju … Selle töö mõjul märkad kohe poliitilist popkunsti. Õnnestunud asjad on Mihkel Maripuu „Et leida tee, et tunda tõde“ (neagesauron) ning Mihkel Ilusa plakatid „Tarbemaal, pikett“, suurepärane performance’i-materjal (ma ei mäleta, kas ta on neid kusagil nõnda kasutanud).

Äge on kõrvuti näha veidraid kohtumisi, näiteks Lola Liivati (1928) „Õhtulaul“ ning Liisa Jugapuu (1990) „Hobuse pea“ on kõrvuti lihtsalt nii ilusad.

Muide, ilust rääkides: mitmel korral on kevadnäituse mõjusaima objekti loonud Terje Ojaver ning seekord on selleks kolmejalgne, veidi hirmutav, veidi muserdund ingel „Hüpates üle varju“ – jälle suur teos, ma ei mõtle ainult mõõtmeid … Sääl ligidal seisab ka Liisi Eelmaa suur „ABRAKADABRA“, mis mõjub nagu teatrikunst, nagu oleks lavastus kohe algamas.

Juss Piho „Värviravi” lugesin alguses valesti – „Vähiravi”. Uurisin seda eriti põhjalikult, siis lugesin uuesti ja mõtlesin, mis teekonna ma oma pääs küll täheeksituse pärast ära olin käinud! Selle kõrval Mari Männa „Nagu homset ei olekski“ kaks objekti – punk ja rokk, see vist on näituse muhe nali …

Laurentsiuse „Võsa meie vahel“ – esiteks Laurentsius, teiseks mul on tunne, et ma saan aru, mida ta räägib. Võib-olla ma petan end. Põhinäituse kõige ohtlikum töö on Lembe Rubeni ja Kaupo Kanguri „Looming“ – installatsioon, mida igaüks saab näperdada ja sättida, ainult et … seda ei saa paika, plaadid ei lähe kohakuti, see ajab hulluks – seda pole võimalik korda teha!

***

Galeriidest leiab kureeritud satelliitnäitused, mis täiendavad üldväljapanekut teistlaadi vaatenurkadega. Tallinna Kunstihoone galeriis on Siim Preimani koostatud „Pealaest jalatallani“ ja Tallinna Linnagaleriis eksponeeritakse Corina Apostoli kureeritud „Väljas/Sees“.

„Väljas/Sees“ on kogu kevadnäituse kõige tundlikum osa, täiesti iseseisev näitus, mille oleks võinud nii ehk naa avada ja teha, sõltumata ülevaatest. Ma ise ei kogenud seda niivõrd siis ehk sees-väljas maailmana institutsionaalses mõttes, vaid et need tööd vastandusid, mängisid sissepoole pilgu ning väljapööratusega, olemata vastuolus – Liis-Marleen Verilaskja „Cielle“ – sissepoole pööratud, sedavõrd, et teosesse peab piiluma. Lilli-Krõõt Repnau „Feministlikud utoopiad“ – väljapoole pööratud, lisaks oleks see sari haakinud arhitektuurilise tsükliga Kunstihoones, aga võib-olla on hää, et see on siin eraldi. Aksel Haagenseni „Vanaemale külla“, isiklik, sissepoole viiv töö, Ann Mirjam Vaikla ja Szymon Kula – oh, juudas, see nägu pöörav Lenin haagib tegelikult liigagi Olev Kuma jumalaga … Muide, Aleksandr Osvald August von Turro-Lebardovi „1.“ on suurepärane töö.

Mulle meeldib äge sotsiaalne kunst – see on sari postkaarte, kus kujutatud naisi, kes olid oma vallas esimesed Eestis, külalised võivad postkaarte kaasa võtta – ma näpsasin muidugi esimese naisraskejõustiklase Linga Bellingi pildi!

Siiri Jürise ja Jaanika Peerna sotsiaalset performance’i-videot „Liustike eleegia“ kogesin ka väljapoole pööratusena, aga Evelyn ja John Grizinichi Moksi laegas pidi avanema alles näituse viimasel päeval, mai lõpus … See võib kõik olla üks müsteerium.

***

Siim Preimani kureeritud väljapanekut „Pealaest jalatallani“ tajusin mina ikkagi esmalt naise keha käsitleva näitusena. Muidugi on tähtis, et see on esmalt inimkeha, aga millegipärast tundsin end spetsiifiliselt ruumis, mis räägib … saladusest kujundikeeles, metafoorselt, mõistukõnena. Jah, siin on konkreetsust: Cloe Jancise „Sobituv ihu“ kuulub jälle koreograafia valda, sest kunstnik rõivastab enese lahti ja rüütab uuesti tohutu hulga trimmivate-toonivate aksessuaaridega (ta on ise näitusesaalis ka installatiivselt esitet). Sarnaseid võtteid olen ma näinud perfokates, olen seda nimetanud teatavaks destriptiisiks, rõivast lahtivõtmise „lahtivõtmiseks“ siis. Aga see on selge, tugev, jõuliselt esitet perfokas/video.

Tegelikult on suur jagu näitusest palju õrnema alatooniga. Solveig Lille „Membraanide vahel“ on poeetiline, õrnade toonidega rakumaalijada ning Mari Volensi „Võtab kuju“ on vineertahvlitele paigutet fotodel ärkavad taim­inimesed (nii ma neid nägin), see maailm on õrnem, hapram. Julmema esteetikaga sõidavad vahele Brit Kikas oma „Corpora prima“ sarjaga ning Kelli Gedvili tööd „Mitte nagu teised tüdrukud“. Autorite keelte, mõtterütmide, väljendusviiside täielik erinevus ja samas midagi, mis – jah, ütleme nii, et keegi ei oleks seda nimetanud feministlikuks rühmanäituseks, aga kui see oleks nii nimetatud, siis oleks too üks parim feministlik rühmanäitus, mida näinud olen. Ainult siis, et rühm vist ei sündinud orgaaniliselt, vaid on nii-öelda tehisliselt loodud, kokku pandud, lisaks veel mehe käega …

Ja kogu kevadnäituse üks parim töö üldse: Hanna Piksarve „Emaraev“, ristpisted valmisobjektil – tagil, mille sisse- või pääletikandit peate ise minema lugema! Ma ei ütle, et see oli kogu näituse nael, see on pigem säärane töö, mida märgates oleksin muhelenud ja kurvastanud korraga igas mõeldavas ruumis. Midagi nii ilmselget, lihtsat ja pöörast, et ma arvan, et midagi säärast peab kindlasti olema varem tehtud, ma pean olema seda näinud, aga ei meenu, mitte ei meenu.

***

Ei-jaah! Tuleb öelda, et mulle jättis see mulje. Parema mulje kui varasematel aastatel, kuigi pean tunnistama, et mürgel, segadus ja põrguköök meeldivad ka mulle väga. Neil hetkil, kui seda lugu siin, tunnistades sügavat kaost oma peas, kus kogu materjal on muutumas üheks virvarriks, lõpetama asun, kõnelesin kiiresti sõbraga, kes uuris, kas ma käisin sääl näitusel – tema kogemus, vägagi kunstilähedase, kriitilise ja taipliku inimesena – oli risti vastupidine minu omale. Sain ta häälest aru, et see oli lausa pettumus. Et tema ei leidnud sellest kaosest oma iva.

Jah, väikeste galeriide näitused mõjusid mulle kummastavalt värskete-terviklikena, üleüldse on see formaat meeldivalt võimatu. Aga siin, andes oma arutut lööktöölise ülevaadet, leian, et pean veel tagasi minema mööda pildiridasid rändama, võib-olla kirjutan enne näituse sulgemist sootuks teistsuguse loo.