Peegelduv heli

Soome-ugri püsinäituse audiovisuaalsete lahenduste mängulisus on ankurdatud antropoloogilise teooriaga, nii et sisu ja vorm moodustavad sugestiivse terviku. Seda võiks Eesti muuseumides rohkemgi näha olla.

ELO-HANNA SELJAMAA

Soome-ugri püsinäitus „Uurali kaja“ ERMis. Kontseptsiooni autor Art Leete (TÜ), juhtkuraator Svetlana Karm, kuraatorid Piret Koosa, Indrek Jääts, Nikolai Kuznetsov (TÜ) ja Madis Arukask (TÜ). Arhitektuuri autor Janken Wisespace (Jan Graps, Anne Määrmann ja Ken Kristjan Ruut) ja disaini autor Velvet (Kristian Kirsfeldt, Kaarel Vahtramäe, Martin Kenkmaa, Siim Tikk). Multimeedia autorid Keijo Kraus, Pärtel Vurma ja Reimo Unt, produtsent Mart Lankots, fotopanoraamide autor Peeter Laurits, helikujundus Taavi Tulev, valgusjõe autor Marko Erlach.

Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ja avanäituste kohta kirjutatut sirvides jäävad silma käsitused ERMist kui eestlaste või laiemalt Eesti inimeste lugude jutustajast ning seda raamistavad arutelud rahvusmuuseumi võimalikkusest, võimalustest ja väljakutsetest tänapäeva maailmas. Soome-ugri keelesuguluse ideega kokku köidetud rahvastel on selles mudelis oma kindel roll. Nende iseolemine on nüüdseks juba rohkem kui saja aasta vältel toiminud eestlastele omamoodi peeglina, kuhu vaatamine on kinnitanud usku omaenda eksistentsi ja toitnud rahvuslikku müüdiloomet.

ERMi soome-ugri püsinäitusel „Uurali kaja“ ei saa keelesuguluse teesist üle ega ümber ja ometi ei dikteeri see ekspositsiooni ülesehituse loogikat.¹ Näituse kuraatorid on teinud ja koostöös arhitektide, disainerite ja kunstnikega vaatajateni toonud rea põhimõttelisi valikuid, mille kaudu avaneb soome-ugri temaatika ning Teise representeerimise problemaatika mitmetahulisus. Siinkohal käsitlen mõningaid neist valikutest ning selle kaudu arhitektide, kujundajate ja kuraatorite sisulise koostöö olulisust ja võimalikkust muuseumipraktikas.

Ideoloogiline eeskoda. „Uurali kaja“ kujundus näib jaotavat püsinäituse kaheks osaks. Esimeses osas, mida võiks nimetada ideoloogiliseks eeskojaks, selgitatakse teadlaste ja teiste väljaspool seisjate soome-ugri kultuuri puudutavaid üldistavaid teooriaid ja tõlgendusi. Teises pooles, inimeste maailma esituses, on lähtutud kultuurisisesest ehk eemilisest vaatepunktist, süüvitud soome-ugri rahvaste elukorraldusse nii, nagu see avaneb nende rahvaste liikmete tegude, ainelise ja vaimse kultuuri kaudu. Jaotus on kooskõlas antropoloogilises teoorias olulise kultuurile väljast- ja seestpoolt lähenemise eristamisega.

Näituse esimeste saalide minimalistlik esteetika erineb silmatorkavalt soome-ugri püsinäituse ülejäänud ruumidest, kus vaataja uputatakse meelelistesse stseenidesse uurali rahvaste elust. Ideoloogilises eeskojas näib eesmärgiks olevat aga kriitilise distantsi loomine. Külastaja leiab end esimesena heledast linnulauluga täidetud saalist, mille ühel seinal kõrgub keelte sugulussuhteid kujutav uurali keelepuu ning teisel neid keeli kõnelevate (mõnel juhul ka kõnelenud) rahvaste kaart.

Samast laskub kõrge trepp järgmisesse, tumedates toonides ruumi. Selle üksikud väljavalgustatud vitriinid, seinatekstid ja ekraanid võtavad kokku soome-ugri mõtteloo, alates esimestest põhjarahvaste kirjeldustest (V sajand) ja keelesarnasuste märkamisest (XVIII sajand) etnofuturismini (1980ndate lõpp). Eraldi ekraanidel saab tutvuda geneetikute leidudega, mis ei toeta teooriat soomeugrilaste Uurali algkodust, ning videomaterjalidega ERMi töötajate viimaste aastate ekspeditsioonidelt.

Ideoloogilises eeskojas laotatakse külastaja ette erinevad, isegi vastandlikud vaated soome-ugri keelesugulusele ning nende kütked ühiskondlik-poliitiliste oludega. Napp kujundus ja sõnalise informatsiooni ülekaal näivad edastavat sõnumit, et keelepuu mudel, selle ülekanded teistesse eluvaldkondadesse, aga niisamuti ka etnogeneesi kaardid esindavad analüütilist vaatepunkti kultuurile. Soomeugrilasteks kutsutud inimesed ja rahvad on olemas ja elavad oma elu sellest hoolimata, kuidas keeleteadlased ja geneetikud neid kategoriseerivad või soomeugrilaste rahvusriikides hõimuideesse suhtutakse.

Siit koorub välja seegi, et soome­ugrilaste keele- ja meelesuguluse teesist on tänapäeval saanud tööriist individuaalses ja kollektiivses identiteediloomes, teadlik ellujäämisstrateegia ning loomemeetod. Soomeugrilased ei ole pelgalt teadlaste uurimisobjekt, vaid ka ise teadlased ja teoreetikud, pärimuskultuurist inspireeritud ning seda mõtestavad ja kasutavad kunstnikud ja praktikud. Sestap on näitusel kõrvuti eksponeeritud XVIII–XIX sajandi vahetusest pärinev pihtkasukas Ungarist ning praeguse komi kunstniku Juri Lissovski etnofuturistlik pesulaud ja pesukurikas.

Vaatepunktide paljususele viitab ka soome-ugri püsinäituse pealkiri „Uurali kaja“. Kaja on peegelduv heli, mis eristub allikast ja jõuab selle juurde tagasi. Kui allikas on ühtaegu nii müütiline kui ka teaduslik, nagu näituse saatetekstis tabavalt märgitakse soomeugrilaste Uurali algkodu kohta, kutsub see eri diskursustega mängima.

Inimeste maailm. Ideoloogilisest eeskojast, soome-ugri mõtteloo ja geneetika vahelt, viib sinine valgusjõgi inimeste maailma, permi, volga, läänemeresoome ja põhjarahvaste juurde. Ruume ühendavad labürintjad koridorid kulgevad otsekui maastikureljeefi pidi üles ja alla, võimaldades vaadata näitust mitmelt tasapinnalt. Kontseptuaalselt seovad väljapaneku osi põhimised antropoloogilised kategooriad: eelkõige sugupool, (siirde)riitused, vahetustegevus, sugulus- ja hõimusuhted ning kultuurikontaktid. Esemete ümber loodud keskkond on ühtaegu totaalne ja kultuuritundlikult sopiline. Peeter Lauritsa fotopanoraamid ja Taavi Tulevi heliinstallatsioon seovad kokku näitusesaali mahutatud rahvad ning mähivad külastaja endasse, kandes ta metsast külatänavale, mere äärde ja Arktika valgetele väljadele.

Komi tare või karjala sauna rekonstruktsioonis on järgitud etnograafilist muuseumitraditsiooni. Nende kombineerimine praeguste tehniliste võimalustega on andnud tulemuseks multisensoorse ruumi, kus helid ja pildid äratavad soovi nuusutada, haista ja maitsta. Komi tares, kus ahjus hõõguvad söed ja kostab tuttavaid köögis talitamise hääli, tahtsin instinktiivselt käed soojale ahjule asetada. Peaaegu kõigisse ehitistesse saab sisse astuda, sest seal ei toimeta elutud mannekeenid. Permi rahvaste juurest viib sild volga rahvaste saali ning silla ühes otsas seisab udmurdi pruut, teises mari peig, et tähistada ajaloolisi sidemeid nende rahvaste vahel. Kujundusega on rõhutatud, et kultuurid ei ole hermeetilised saarekesed, ning toodud välja argikultuuris nii olulised detailid: rohkem abielusidemeid on aegade jooksul sõlmitud just udmurdi naiste ja mari meeste, mitte aga udmurdi meeste ja mari naiste vahel.

Põhimõttelise valikuna näib seegi, et vanemad esemed on eksponeeritud kõrvuti uuematega ning uus on äratuntavalt uus, tööstuslikult toodetud või tehismaterjalidest valmistatud. Võime kohaneda ja uut vanaga lõimida kõneleb praegusest ajast ja elujõust. Elu jätkumise teema sisaldub vaikimisi ka meeste ja naiste rollile ja suhetele keskendumises ning abielu institutsiooni põhjalikus käsitlemises. Handi metsalaagris ripuvad päevahäll ja ööhäll, mis tõid meelde inuiti ja indiaani filmitegijad, kes vastanduvad valgete loodud kujutelmale viimasest mohikaanlasest muu hulgas selle kaudu, et kujutavad oma teostes lapsi ja laste läbikäimist vanavanematega.²

„Uurali kaja“ kõneleb aga ka põlisrahvaste eksistentsi haprusest. Soomeugrilaste kujutamist neile ajalooliselt omastes elupaikades saab pidada romantiseerivaks ja kritiseerida, sest see jätab tähelepanuta ning võib-olla isegi välistab soome-ugri iseolemise jätkumise linnakeskkonnas. Selles võib aga näha osutust sellesama elukeskkonna mattumisele laienevate sadamate, nafta- ja gaasimaardlate alla. Näitusel kasvab ohu ja ohustatuse tunne volga rahvaste juurest läänemeresoomlasteni jõudes ning kulmineerub hämaras põhjarahvaste saalis, kus uluvad hundid ja teispoolsus on käegakatsutav. Näib, et jällegi mitte juhuslikult on viimaseks läänemeresoome rahvaks enne põhjarahvaid nüüdseks peaaegu kadunud liivlased.

ERMi soome-ugri püsinäitusele valitud rahvaid ühendab oma riigi puudumine. Eestlasi väljapanekult ei leia ning ungarlastele ja soomlastele on viidatud möödaminnes. Omariikluseta rahvastele pühendumisega võtab „Uurali kaja“ endale tahes-tahtmata eestkõneleja rolli. See muudab suhte hõimlastega hierarhiliseks, aga kasvatab ka näitusetegijate vastutust representeerivate soome-ugri rahvaste ees. Soome-ugri püsinäituse õnnestumise üheks indikaatoriks võibki pidada seda, kas näitusel kujutatud rahvaste esindajad tunnevad end väljapanekus ära. Oleks huvitav teada, kas tunnevad.

Animeeritud Teine. ERMi Eesti püsinäitus ja „Uurali kaja“ erinevadki üksteisest põhimõtteliselt selle poolest, et kui esimesel kujutavad Eesti elanikud iseendid ning tõlgendavad oma maa ja rahva minevikku, siis soome-ugri näitusel eksponeeritakse teisi maid ja rahvaid. Teise representeerimisega käib kaasas rida erisusi. Näiteks leiab Eesti püsinäituselt lavastuslikke filme (režissöör Marko Raat), kus näitlejad annavad ajalooallikatele inimese keha ja hääle (nt kehastuvad XVII sajandil toimunud nõiaprotsessi osalisteks).³ Lavastuslike filmide formaadi kasutamisel soome-ugri näituse kontekstis tõstatuks teravalt autentsuse ja stereotüüpide küsimus: kes keda esitab või mängib ja kuidas, milliste atribuutide toel?

Just Teise representeerimise eetiliste dilemmade taustal on huvitav „Uurali kaja“ tegijate otsus kasutada dokumentaalfilmide kõrval animafilme, mis põhinevad soome-ugri rahvaste rahvajuttudel. Filme on kokku üheksa, igaüks isesuguse käekirjaga ja eri autori tehtud (Heiki Ernits, Kristjan Holm, Martinus Klemet, Mait Laas, Mattias Mälk, Ülo Pikkov, Olga Pärn, Priit Pärn, Priit Tender, Valter Uusberg). Ühtsuse loovad ülesehitus, hillitsetud värvigamma ja eksponeerimisviis. Filmid on projitseeritud läbikumavatele klaasseintele, mistõttu need peegelduvad ka seintele ja põrandale ning saavad nii kujunduse osaks. Liikuvat pilti täiendab jutustaja hääl selle rahva keeles, kelle rahvajutuga on tegemist, ning võimalusel ka vastav rahvamuusika. Alles filmi lõpus esitatakse süžee kokkuvõtlikult eesti, inglise ja vene keeles. Vaataja on seega pildi ja heli meelevallas, mis ärgitab tähelepanelikult kuulama ja tuttava kõlaga sõnu otsima.

Animafilm, nagu küll igasugune kunstiteos, on samaaegselt subjektiivne ja üldistav. See ei tähenda, nagu ei peaks Teisest animafilmi tehes püüdlema kultuuritundlikkuse poole, kuid mänguruumi on kindlasti rohkem. Erinevalt fotost või videost ei saa animatsioon kiretule dokumenteerimisele isegi mitte pretendeerida, vaid selle suhe reaalsusega on alati silmatorkavalt nihkes. Animatsiooni nõtkus on vanade rahvajuttude sageli isevärki loogikale vääriline vastane ja nii saab välja sõeluda ajatu iva. Ekspositsiooni struktureerivast sugupoole temaatikast lähtuvalt keskenduvad ka filmimiseks valitud rahvajutud meestele ja naistele. Õige kaaslase valimine, üksindus, kooselu, leppimise võimalikkus ja võimatus, kohustused ja valikud on teemad, mis võiksid kõnetada vaatajat ka siin ja praegu. Esindades konkreetse rahva keelt ja pärimust, kõlavad filmid ka üksteisega kokku ning astuvad teiste eksponaatidega sisulisse ja kujunduslikku dialoogi. Eriti efektne visuaalne tulemus on saavutatud valguse ja varju mängudest täidetud põhjarahvaste ruumis.

Kaamoslikust põhjarahvaste saalist välja astudes leiab külastaja end üllataval kombel uuesti algusest, heledast, linnulaulu ja keelepuuga täidetud eeskojast. Ring võib otsast alata ning soome-ugri mõtteloo mõtestamine jätkuda. Nüüdsest osaleb selles protsessis ka ERMi püsinäitus „Uurali kaja“, mis analüüsib, aga ka kasutab ja loob kujutelmi soomeugrilastest ning pakub välja oma versioonid edasiseks tõlgendamiseks. Eelkõige näituse audiovisuaalsetes lahendustes avalduv mängulisus on ankurdatud antropoloogilise teooriaga ning sisu ja vorm moodustavad sugestiivse terviku, mida võiks Eesti muuseumimaastikul rohkemgi näha olla.

Elo-Hanna Seljamaa on Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna teadur.

1 Folklorist Kristi Salve on nt välja toonud, et „Uurali kaja“ ei alga eestlastele keeleliselt ja kultuuriliselt lähedaste läänemeresoome rahvaste, vaid hoopis permi rahvaste ja täpsemalt komide juurest. Keelepuu varjus. – Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb 20. X 2016. http://blog.erm.ee/?p=8691

2 Joanna Hearne, Telling and Retelling in the ‘Ink of Light’: Documentary Cinema, Oral Narratives, and Indigenous Identities. – Screen 2006, nr 47 (3), lk 307–326.

3 Vt nt Marko Raadi intervjuu „Inimestest, ilma draamata“ Tristan Priimäele, Sirp 30. IX 2016.