Omaette olemise kunst

Kunstnike ja kuraatori koostöö tulem on võrsunud tunnete viljakal pinnasel, intellektuaalseid üleskutseid ülespanekus ei esitata, ka ühiskondlikult tundlikel teemadel ei võeta selgeid seisukohti.

URMO METS

Eike Epliku, Art Allmäe, Edith Karlsoni, Anna Mari Liivranna ja Johannes Luige näitus „Heade mõtete kodu“ Kogo galeriis kuni 30. I, kuraator Rael Artel.

Elu ollakse harjunud liigendama eri ulatuses pausidega, nagu seda on kohvi­paus ja uinak, nädala- ja aastavahetus. Pausi üldisem eesmärk on peatada korraline rütm ja tegeleda inimliigile omaselt mineviku ja tuleviku suhete kaalumisega. Kroonviirus tõi meie pea kohale Magalhãesi Pilve mõõtmetega puhangu, kus põimuvad isiklik ja ühiskondlik, lokaalne ja globaalne. Rael Artel taotleb näitusega „Heade mõtete kodu“ teoseid ja tehnikaid ühendades tabada muutuste ajas midagi üldistavat ja resümeerivat. Seda tüüne tundetooniga mõtisklust toetab hästi valitud aeg – näitus kulgeb vanast aastast uude, asetsedes kokkuvõtete ja uute sihtide ristteel.

Näitusesaali sisenenu ees avaneb esteetiliselt helge vaatepilt, väikesele galeriipinnale on õhuliselt ja harmooniliselt hajutatud mitmesuguses tehnikas tööd. Domineerivad heledad ja pastelsed toonid, kergele õhulisele sekundeerib mõni raske ja tume toon või objekt. Kunstnike kujundid on lihtsad ja hõlpsasti äratuntavad, võimaldades ka kesisema keskendumisvõimega külastajal näitusega sina peale saada. Kui tegemist oleks muusikažanriga, oleks see põhjamaiselt karge ja nõtke džäss. Galerii akna taga varitsevate kaamosenootide kiuste valitseb näitusel hoopis enesekindel ja söakas meelelaad. Väljapaneku kõlaregister on hoolimata meid ümbritsevatest ohtudest tasakaalukas ja mänguline, unistav ja vaatlev, ehk unelevgi.

Mis on aga see essents, mis kunstnikke ja kuraatorit selles erakordses ajas huvitab?

Omaette olemise kunst. Isolatsiooniaeg on esile toonud, kui palju sõltume normaalseks funktsioneerimiseks inimsuhetest, ühiskondlikest teenustest ja muudest väliskeskkonna pakutavatest stiimulitest. Puudujäägi korvamiseks tuleb leida asendustegevusi ja olla loov. Omaette olemises on teatavasti nii enesemääramise luksust kui isolatsioonihirmu. On selge, et moodsas ühiskonnas tuleb tegeleda pigem isoleerituse hirmuga – harjutada omaette hakkamasaamise kunsti.

Näitusel pakuvad selleteemalisi juhiseid Eike Eplik ja Anna Mari Liivrand. Eplikult leiab mõtiskleva näputöö voolitud ja maalitud vormidest, mis vaikeluna meenutavad toidulauale kuuluvaid objekte. Objektide plastika osutab pooleliolevale protsessile.

Liivrand on välja pannud kolm varasemat käekirja jätkavat graafikatööd ja ühe ruumilise objekti. Tõenäoliselt Mare Vindist mõjutusi saanud kauni käekirja pastelne graafika kujutab orgaanilisi ja skulpturaalseid vorme, mille puhul jääb sageli mõistatuslikuks kujutatud objektide mõõtkava, mis võib olla niihästi mikroskoopiline kui ka monumentaalne.

Mõlema kunstniku tööde karakter on koondatud sisekaemusele, kunstnikud on vaadelnud kulgemise protsessi. Liivranna töödest õhkub rahu ja enesekindlust. See toon kestab kogu näituse vältel.

Igavus kui privileeg. Isolatsioonist koduseinte vahel tekkinud igavus on muidugi privilegeeritute valuuta. Mitte kõik ei saa jätkata mahakäinud tempos tööd või selle teesklemist, ilma et peaks kartma tõsiseid tagajärgi. Mõistagi vaatavad paljud selles olukorras tõtt rusuva ebakindlusega, mille tõsidus on kohale jõudmas alkoholismi, suitsiidi, vägivalla ja muu probleemkäitumise sagenemise kaudu möödunud aasta statistika kokkuvõtteisse.

Johannes Luik on näitusele välja pannud joonistused tasakaalu otsivatest hapravõitu olenditest ning vorminud ühe neist kolmemõõtmelisse ruumi. Raske kivist pea ja roostekarva terasest peente jalgadega olend põrnitseb enda ette. Teda vastu põrnitsedes võib sattuda zen-meditatsiooni laadsesse ajavaakumisse, sensori kaudu käivitunud helind elustab muidu liikumatu objekti liikumispotentsiaali ja paiskab näitusekülastaja intensiivsesse olevikuhetke. Kontsentreeritud hetkes viibides taandub kriitiline meel ja ümbritsevas võib avastada uusi tahke.

Äralõigatud keskkonnad. Näitusetöödest kõige ambivalentsem on Edith Karlsoni kujundirikas seeria polüestervaigust pilvedega. Pilved ei ole mitte laest alla riputatud, vaid õõtsuvad nagu Johannes Luige loodud olendid tasakaalu otsivalt peene metallridva otsas. Pilvede sombune tonaalsus murrab valgust ja elustab eri toonides jutustusi rõõmu ja nukruse teineteist toetavast kooselust. Vihmased, kuid ometi kaunist värvilaiku sisaldavad pilvemaailmad viirastuvad meile piinarikka aeglusega, justkui pea kohal täituvad kliima- ja keskkonnadebati raskused.

Üldiselt helgevõitu pilvede hulgast ei puudu ka sõna otseses mõttes tõrvatilk – must pilv, mis kurjuse manifestatsioonina meenutab möödunud aastal meediaruumi täitnud poliitilisi kirgi, olgu need seotud salakavala viiruse ja maski kandmise, liikumise Black Lives Matter või abielureferendumi ümber käivaga. Must pilv töötab kui universaalne kujund teistsugususest ja elustab automaatselt kogu meenuva problemaatika.

Poliitilisest isolatsioonist kõneleb ka Art Allmäe musta värvi büst, mille näojooned laveerivad Putini ja A. H. Tammsaare vahel. Allmäe teos paistab esmapilgul näitusetöödest kõige juhuslikum, kuid kunstnik teab, et tõejärgsuse ja poliitika diskursus on liim, mille omadustele võib alati loota. Seegi kord läheb õnneks ja näitusekülastaja saab kätte võtme tundmaks muret Venemaal aina süvenevast lõhest kodanikuühiskonna ja võimu vahel. Seda illustreerivad ilmekalt näituse toimumise ajal saabunud välisuudised Venemaal võõragendiks tembeldamise uuest seadusest ning jätkuvalt võimu poolt edukalt kontrollitavast meediaruumist, mille järgi vaid 15% Venemaa elanikkonnast usub, et Navalnõi mürgitamise taga on FSB.

Isiklikust ruumist linnaruumi. Kuraator Rael Artel on näituse saatetekstis selgitanud soovi suunata isolatsioonitemaatika privaatse interjööri ja avaliku linnaruumi võrdlusesse, andes nii interjööri liigendavatele objektidele skulpturaalne tähendus ja võimaldades neid vaadata mingil moel kõrgemas vääringus kui pelk olmeline ese. Selline võte on ehk lihtsustanud kunstnike fookuse seadmist, kuid ei lisa näitusele intellektuaalses plaanis juurde midagi peale mänguliselt literatuurse analoogia. Kuraator on küll julgustanud vaatajat oma isiklikke ruume loovamalt kasutama ja kutsunud üles flanööri kombel unustatud sisetänavatel kolama, kuid linnaruumi ja isolatsiooni iseäralikumad suhted jäävad näitusel välja arendamata. Siin saanuks esitada küsimus ja püüda ka vastata, mil moel muutis isolatsioonikogemus ootusi avalikule või isiklikule ruumile.

Ükskõik missuguste suuremate sündmuste järel on esialgne reaktsioon jälgida muutuste väliseid tunnuseid ja alles seejärel, piisava aja möödudes asuda neid analüüsima. Näitusel „Heade mõtete kodu“ tegeletakse eelkõige tunnustega, pakkudes meeleolukaid äratundmisi möödunud aastast, esteetilist naudingut ja suurepärast platvormi meditatiivseks sisekaemuseks.

Kunstnike ja kuraatori koostöö tulem võrsub peaasjalikult tunnete viljakal pinnasel, olles suunatud üksikisiku sisemaailma poole. Ilmselt pakub näitus paljudele ka lohutust. Intellektuaalseid üleskutseid ülespanek ei esita, samuti ei võeta ühiskondlikult tundlikel teemadel selgeid seisukohti.