Olge valvsad, tsensuur hiilib taas!

Ida-Euroopa tsensuur ei sekku otseselt, vaid tegutseb keerulise riikliku järelevalve ja suunamissüsteemina.

REET VARBLANE

Minu küsimuse peale, kas riiklik tsensuur on viimastel aastatel kunstis tugevnenud, vastasid head kolleegid – kunstiteadlased, ülikoolide õppejõud, professorid, kuraatorid, aga ka kunstnikud üksmeelselt, et jah. Lisasid ka selgituse, et enamasti ei ole tegemist traditsioonilise tsensuuriga, kus mingid teemad, motiivid, detailid, värvikombinatsioonid või sõnad on keelatud, vaid märksa keerulisema riikliku järelevalve- ja suunamissüsteemiga.

„Praegusaegne tsensuur on märksa keerulisem, sest sotsialismiaeg on veel nii lähedal. Tsensuur ei sekku otseselt, pigem märkamatult ja sujuvalt. Otsustaval võimupositsioonil tegelased on väga konservatiivsed ja saavad aru vaid traditsioonilisest, klassikalisest kunsti tõlgendamisest,“ selgitab olukorda vabakutseline kuraator, kunstiteaduste doktor Maria Vassileva Sofiast.

„Riik sekkub kunsti täiesti uuel viisil, investeerides näiteks tohutu raha monumentide projekti ja toetades sellega mannetute kujude ja kitšiliku dekoori loomist, nagu võib näha „Skopje 2014“ projektist. Nüüdiskunstile vaadatakse kui millelegi täiesti tähtsusetule ja seetõttu on ka igasugune avalik arutelu kunstimeediumide ja väljendusviiside ning nende tähenduse üle ühiskonnas täiesti raugenud. Sellise ametliku poliitika tõttu ei ole ametlikku tsensuuri vajagi. Makedoonia kunstiväli on muutunud ebaoluliseks provintslikuks areeniks, kunstiinstitutsioonid poliitiliselt kallutatud amatöörlike kunstinähtuste tekitamise ja esitamise paikadeks. Sellises kontekstis on kriitiline kunst täiesti nähtamatu ja ohutu.

Tänavu aprillis ja mais oli kohtuprotsess aktivistide üle, kes astusid välja „Skopje 2014“ objektide vastu ja alustasid nii-öelda värvisõda „Makedoonia värava triumfikaarega“, nad värvisid Aleksander Suure monumendi („Sõdalane hobusel“) purskkaevu vee punaseks. „Makedoonia värav“ kuulutati peaaegu kohe pärast püstitamist rahvuslikuks pärandiks. See ei olnud ainult mõne hullu aktivisti väljaastumine, paljud inimesed avaldasid oma pahameelt avaliku ruumi risustamise pärast,“ on makedoonia kultuuriteoreetik ning kuraator Suzana Milevska veelgi kriitilisem.

Samasuguseid seisukohti toetavad ka poolakad Paweł Leszkowicz, Izabela Kowalczyk ja ungarlane Gabriela Uhl. Poola ja Ungari ülimalt parempoolne, autoritaarne ja fundamentalistlik valitsus on kehtestanud kunstis oma reeglid, seda eelkõige avalike kultuuriinstitutsioonide kontrolli ja toetussüsteemide kaudu. „Erasektori kaal on siiani olematu,“ nendib Leszkowicz. Kowalczyk toob Poola puhul eriti esile katoliku kiriku mõjuvõimu ja sellest tulenevat arusaama, millist kunsti on vaja, millist mitte. „Tsensuurist on Poolas keeruline rääkida, sest põhiseadusega on tagatud igasugune kunstiline väljendusvabadus, aga sellele vaatamata toimib mõjutuste ja nii-öelda ebamugavate kunstiteoste, iseäranis mis puudutab teatrit, blokeerimissüsteem,“ lisab Kowalczyk. „Enamik tsensuuri uusi nähtusi on seotud meediaga: täielik kontroll avaliku meedia üle tundub suubuvat meedia muutmisse ideoloogiliseks propagandavahendiks, nagu see oli sotsialismi ajal.“

Ei Vassileva, Milevska, Leszkowicz, Kowalczyk ega Uhl ole solvunud ekstremistid, kelle omaenda kunstiprojekt ei ole heakskiitu leidnud. Neil on ette näidata korralik kuraatori- ja teoreetikukarjäär. Milevska oli aastatel 2013–2015 Viini kunstiakadeemias esimene Kesk- ja Lõuna-Euroopa kunstiajaloo professor, külalisõppejõuna õpetas ta siis ka Viini tehnikaülikoolis. 2012. aastal pälvis ta Ida-Euroopa kunstiteoreetilise mõtte ühe väärikama autasu, Igor Zabeli auhinna. Poznańi Adam Mickiewiczi ülikooli professor Leszkowicz oli aastatel 2011–2013 külalisuurija Ühendkuningriigi Sussexi ülikoolis ja 2013–2015 Brightoni ülikoolis.

Skopje esimene queer’i-festival 2007. aastal keelati viimasel minutil ära, sest avalik arutelu seksuaalsuse, keha ja soolisuse üle oli midagi sellist, mis ei mahtunud ei siis ega mahu ka praegu Makedoonia ühiskonda. Nii Milevska kureeritud Sands Murray Wassinki performance’i-programm kui ka muud ettevõtmised kolisid ühte kesklinna korterisse mitte kuigi kaugel Skopje linnavalitsusest.

2014. aastal eemaldati Varna linnagaleriist Kalojan Iliev-Kokimoto näitus „Kristlike autorataste erootiline heli“, sest religiooni kriitiline käsitlemine, liigse aukartuse küsimärgi alla panek on taunitav. Iliev-Kokimoto väljapanekut tutvustav tekst lõpeb lausega: „Me oleme olemas, et ahvatleda taevasi olevusi meie juurde tulema, kuid tegelikult oleme siiski sellepärast, et hirmu ja aukartuse tekitamise asemel taevased olevused meid austaksid.“ Varna linnavalitsus oli varmas kirikuisade protestile alluma. See meenutab Venemaa juhtumeid, kui mõelda Sahharovi keskuse näituse „Ettevaatust, religioon!“ või Pussy Rioti tüdrukute performance’i peale.

Maria Vassilevaga läks veelgi halvemini: ta vallandati sel aastal Bulgaaria rahvusgalerii peakuraatori kohalt, sest ta keeldus heaks kiitmast valitsuse restaureerimispoliitikat, mis nägi ette, et antiikesemetest peaksid võimalikult kiiresti ja vähese kuluga saama turistiobjektid.

2013. aasta oktoobris süüdistas Linzis Ungari Austria suursaadik Marika Schmiedti näituse „Mõtted on vabad“ avamisel kunstnikku rassismis ja Ungari-vastasuses, sest mustlasest kunstnik ja aktivist oli kasutanud sõna „mustlaskotlet“. Sõna oli kontekstist välja rebitud. Schmiedt, kes oli oma näitusel tõmmanud natsismi ja praeguse aja vahele valusa paralleeli, osutades kriitiliselt Ungaris väga levinud mustlaste vihkamisele, osutus seega äraspidise tsensuuri ohvriks.

Serbia dokumentaalfotograafide kollektiiv Kamerades otsustas 15. III ise sulgeda oma näituse Belgradi linna kultuurikeskuse galeriis Artget ainult viis päeva pärast selle avamist. Neli galeriiakendel eksponeeritud plakatit 2012. aasta valimisreklaami ülemaalitud fotodega olid juba päev enne avamist eemaldatud, ilma et kunstnikele oleks midagi öeldud. Näituse teema „Määrdunud istung – tsenseerimata“ ja kontseptsioon, Serbia valimiskampaania visuaalide ja retoorika kriitiline käsitlus olid muutunud sellega mõttetuks. Kamarades teavitas tsensuurist ühismeedia kanalites. Kultuurikeskuse juhataja Ivona Jevtić eitas tsensuuri, nimetas vahejuhtumit arusaamatuseks ja teatas, et aknal eksponeerimiseks on vaja muinsuskaitse eriluba. Serbia Sõltumatu Kultuuriväli kutsus üles Artgeti galeriid boikottima ja kultuurikeskuse juhatajat välja vahetama. Ka rahvuskultuuri nõukogu mõistis näitusesse sekkumise hukka, Serbia PEN-keskus ühines temaga.

Ivona Jevtić oli vahetanud välja eelmise direktori Mia Davidi, keda oli kerge süüdistada ebaseaduslikes tehingutes. Serbia kultuurirahastust on pidevalt kärbitud, Mia David aga vastutas suurima nüüdiskunsti sündmuse „Oktoobrisalong“ järjepidevuse eest. „Oktoobrisalong“ on toimunud 1960. aastast peale ning hoolimata kultuuriinimeste protestidest on selle eelarvet viimasel ajal tunduvalt vähendatud.

Need kaks viimast näidet on võetud 2011. aastal loodud kunstnike, kuraatorite, ajaloolaste ja intellektuaalide-kunstitöötajate online-platvormist ArtLeaks (http://art-leaks.org/). Nad on oma südameasjaks võtnud tsensuurijuhtumite jälgimise ja nende abil ametliku kultuuripoliitika paljastamise. Tsensuuri, iseäranis hiiliva, isegi äraspidise tsensuuri näiteid on palju, ka ArtLeaksi veebilehel ning ajakirjas. Väline tsensuur võib õige kiiresti üle kasvada sisemiseks. Selle tähendust mäletavad veel kõik nõukogude korra ajal elanud inimesed.