Õiglane tasu

REET VARBLANE

Maarin Ektermann ja Airi Triisberg on välja töötanud kunstnikele, aga ka kõigile teistele kunstitöötajatele õiglase tasustamise määrad. Tasustamise määra aluseks on kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalk (vt lähemalt Sirp 14. I) ning lähtudes selle kasvamisest peaks kasvama ka kunstnikele (ja teistele kunstitöötajatele) makstav tasu.

Kas Voronja ja tARTu galerii lähevad kaasa nende ettepanekutega ja hakkab tasustama nende mõõdikute järgi? Kui, siis kust selleks raha saadakse? Kas galeriide eelarvest või hakatakse seda taotlema igale projektile eraldi? Kas kultuurkapitalist? Või on mõni teine allikas?

KAILI KASK, RAUL OREŠKIN (Voronja ja tARTu galeristid):

Kunstnikutasude kehtestamine arengukavas on igati tervitatav, kuigi esmased mõtted olid, et nii Voronja kui ka tARTu galerii uksed tuleb nüüd ilmselt sulgeda. Meie eelarvest pole võimalik selliseid summasid välja maksta. Kokkulepped rahastajatega on ammugi tehtud ja lähiajal suuremat rahakraani avanemas ei ole.

Loodame, et valdkonna kokku pandud dokument annab lõpuks ametnikele võimaluse poliitikutega läbirääkimiseks, mis tagab ka kunstivaldkonnas õiglasema rahastamise, võrreldes teiste kultuurivaldkondadega. Kui seda ei juhtu, tabab ilmselt kõige valusam hoop regionaalseid galeriisid. Kas ja kuidas mõjub teist korda vaiba alt tõmbamine – peame silmas regionaalse galeriitoetamise lõpetamist kultuuriministeeriumi poolt mõned aastad tagasi – näeb ilmselt juba mõne aja pärast.

Paljudele omavalitsustele käib juba praegu galeriitegevuse ülalpidamine üle jõu. Turutingimustes pole samuti võimalik kehtestatud tasudega sammu pidada, või kui, siis juhul, kui keskendutakse ainult müüginäitustele, mis vähendab galeriide eksperimentaalsust, või saavad edaspidi katsetada ainult tunnustatud kunstnikud, keda kultuurkapital on valmis toetama.

Praegune kunstipoliitika on juba niigi kreenis, orienteerutakse ainult tippudele. Tasude kehtestamise mündi teine pool on, et laiapõhjalisus ja seega ka mitmekesisus saavad kõvasti kärbitud, kuna paratamatult raha napib.

Kui me Voronja galerii üheksa aastat tagasi avasime, väisas meid mitmel suvel üks iiri kunstnik, kes mainis, et nautige seda vabadust teha lagunevas maamajas näitusi, sest Briti saartel pole see enam ammugi võimalik. Ta viitas kehtestatud tariifidele ja kallitele kindlustussummadele. Mõistame nüüd hästi, mida ta mõtles ning jälgime teatud murenoodi, aga ka optimismiga edasisi arenguid.

Kunstnikud peavad saama oma töö eest õiglast tasu, aga kas selle täideviimise mehhanismiks peavad just galeriid olema, on eraldi küsimus, varem või hiljem taandub ikkagi kõik raha hulgale kunstivaldkonnas. Tegevuse fookus tuleks kiirelt seada eelarveliste vahendite suurendamisele, et valdkond saaks hakata rahulikult arengukava täitma.