Need, kes ujuvad residentuurist residentuuri

Kunstiresidentuur MoKS ei ole toiminud mitte ainult Mooste ja Liivimaa, vaid lausa rahvusvahelise kultuurikeskusena.

ANDRI KSENOFONTOV

Milleks meile residentuur? Ja milleks neile residentuur? Näiteks võib tuua selle, et nemad, kes elasid MoKSi residentuuris Mooste mõisas, tegid meile, kes me külastame Y-galeriid Tartus, näituse „Need, kes ujuvad metsa(s)“. Kuid milleks seda tarvis? Kunst on inimtegevuse valdkond, mis ei saa lahti küsimustest nagu hulkuv koer kirpudest, sest põhiküsimus „milleks kunst?“, millele kõik need küsimused taanduvad, jääbki vastamata. Üldiselt tundub igale inimesele, kes vähegi kunstipubliku hulka on kuulunud, et kunstis võiks olla mingi „miski“, üllatus, midagi uut, mille peale ise ei ole tulnud või mõelnud. Kui kunstipublik seda „miskit“ ei leia, ei taju, siis kostetakse selle peale, et mis siin erilist. Kunst on kommunikatsiooniakt, kus autor annab publikule üle esteetilise väärtuse, elamuse, kunstilise tähenduse, sõnumi. Huvivabaduse põhimõte nõuab, et see „miski“ ei oleks midagi hädapärast ega kasulikku. Kuid nii võib ka munemist kunstiks pidada ja kana kunstnikuks, sest ka muna vaatamine, ammugi söömine, pakub elamuse, mis ei ole ainevahetuseks otseselt vajalik. Kuna praegusaegsetele kunstiteoreetikutele looduse ja kultuuri vahekord ja vastandamine eriti huvi ei paku, siis ei olegi põhimõtet, mis keelaks kana kunstnikuks pidada. Üldiselt tunnustatud põhimõte enam ei loe, loeb kunstiteadlase või kuraatori arvamus.

Kui põhimõte, näiteks iluprintsiip, ei ühenda enam kunsti loojaid ja spetsialiste omavahel ja publikuga, mis siis seob? Niisugune küsimus toob meelde seltskonna, kes läheb laiali niipea kui pudel tühjaks saab. Nii nagu suhelda võib ilma pudelita, samamoodi ei ole ka kunstielu toimimiseks hädavajalik artefakti villitud printsiip. Kunstilise kogemise võime on loodusest antud.

Selline vaade kunstile kui ühelt inimeselt teisele üle antavale elamusele on omane Lev Tolstoile. Juhtumisi oli ta ka karskustegelane. Anekdoot räägib, et kui karskusaktivistid kord Tolstoile külla tulid, küsis ta neilt, millega nad tegelevad. „Me koguneme koosolekule“. „Kas pudeli ka lauale panete?“, küsis Tolstoi. „Ei!“ – „Aga mis mõtet siis kokku on tulla?“ Kunstiresidentuur MoKS Mooste mõisas ja Y-galerii Tartus, nende pikaaegne partner, toovad inimesi kokku, kuid ei jäta ka artefakti lauale panemata. Residentuurid pruulivad artefakte. Pööningukambri ateljee ja residentuur erinevad selle poolest, et esimeses haub autor geniaalseid ideid omaette ja teises suhtleb ta maailma ja teiste inimestega. Ka ateljees käib külalisi, sinna jäädakse ööbimagi. Siis toimib see sisuliselt kui residentuur. Mida kirevam seltskond, mida eksootilisemad elamused, seda rikastavam.

Viimati olid MoKSi residentuuris jaapanlannad Masayo Kajimura ja Maiko Date ning Ukrainast Donetskist pärit Pjotr Armjanovski. Üks asi veel: kunstnik vajab tööks sobivaid tingimusi. Pjotr Armjanovski, kes töötab Ukraina sõja teemalise filmiprojekti kallal, ei saa kodus rahu. Rahvusvahelisel residentuurivõrgul on ka puhtpoliitiline ja inimlikult mõistetav õigustus.

Videokunstnik Masayo Kajimura ja koreograaf Maiko Date töötavad juba mõnda aastat koos. Maiko Date ei räägi oma loomingust detailselt – seda, tundub, Jaapani kunstnikelt ei nõuta. Ta tantsib. Maailmas ringi rännates kogub ta samme ja liikumisi, mida kasutab loomingus. Iga tants on omamoodi rännak, nii ka nende kahe kunstniku koostöös loodud video „Saarte vahel“ („Between Islands“), mida saab vaadata ka Vimeos. Masayo Kajimura on üles kasvanud Lääne-Berliinis, Ida-Saksamaa kogemus lähendab teda Eesti publikule, kes on harjunud eelmisest ühiskonnast maha jäänud keskkonnaga. Talle ei ole tühjad hooned täiesti surnud, seal elab edasi päevavalgus. Hoone kehale jäänud jälgedes mälestused kangastuvad eelmisest elust („Väljas paistab päike“/„Outside the Sun is Shining“).

Kui teha kaugete külalistega juttu, võib läbi nende silmade märgata ka seda, mis on meile harjumuspärane, kuid maailmas ebatavaline. „Kas Tallinnas olete käinud?“ – „Ikka oleme, aga me hoiame eemale turismimarsruutidest. Vahel eelistamegi vaiksemaid kohti nagu Mooste.“ – „Mida te siin näinud olete?“ – „Tore on jalutada läbi kommunaalaedade.“ – „Mis asjade?“ Lähemal selgitamisel osutus, et tegemist on korterelamute elanikele eraldatud aiamaaga. Tuli meelde, kuidas 1970ndatel sai toitlustusprogrammi korras ka minu pere paar peenart, kus kasvatasime ube ja pastinaaki. „Kas teil läänes (või idas) inimestele aiamaad ei anta?“ – „Meil alles üritatakse juurutada niisugust ökoloogilist mõtlemist.“ Näed siis, kolhoosikord läbi, kuid ikka oleme veel servapidi vasakpoolse põllumajanduse avangardis.

MoKS ehk MTÜ Mooste KülalisStuudio mõisa endises valitsejamajas ei ole kujunenud ainult üheks Liivimaa kunstikeskuseks, millisena hindab seda Indrek Grigor („Kuidas kasutada MoKSi ka Tartu kunstivälja populariseerimiseks?“, Sirp 28. XI 2014), vaid on toiminud ka kohaliku kultuurikeskusena. Muu hulgas on palju tähelepanu pööratud ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele pärast sovhoosi likvideerimist ja kohanemisele turumajandusega. Täpsemalt seisneb Eesti ääremaade majandus pigem toimetulemises, sest põgus pilk linna kaubalettidele näitab, et neile on „vabal turul“ kõigest pingi serv jäetud, mille peale saab end vaevalt poole tagumikuga toetada. Praegu on MoKSi keldris avatud tagasivaateline näitus seni toimunud näitustest ja üritustest. Keskne on video „Perspektiiv“, kus vallavanem Ülo Needo räägib Moostest, selle minevikust ja tulevikulootustest.

Viimati käisid residentuuri kunstnikud ärgitamas Luunja valla rahvast. Sellega jõudsimegi lõpuks nendeni, kes ujuvad metsas. Need olid iirlased Maria Kerin, Michael Holly, Alan Burns ja Ross Cochrane, kes korraldasid „Briti-kriitilise teejoomise“ Luunja papliallee kaitseks, mille mahavõtmise plaane vahepeal vallavalitsuses kaaluti. Holly, Burns ja Cochrane avastasid Mooste metsa oivalised jalutusrajad. Sealt said nad inspiratsiooni Y-galerii näituseks. Alustuseks hakkas Michael Holly koguma metsa all vedelevat arheoloogilist materjali, keraamikatükke ja roostes rauakola, mis pajatavad lugusid Mooste mõisast. Tema oli ka jalutusmarsruutide peamine väljamõtleja ja näitusesaali põrandale mahamärkija. Kunagi oli Iirimaagi metsadega kaetud, kuid merede valitseja Ühendatud Kuningriik langetas osa puid laevade ehitamiseks ja ülejäänud osa tünnide tarvis, milles eksportkaubad laevadele lastiti. Ross Cochrane’i joonistatud pildid on näitusel paigutatud hajutatult ruumi laiali, sest ega metski oma varasid riiulitel eksponeeri, vaid need tuleb leida puhma alt ja kännu tagant. Ta avastas, et jalutuskäik metsas on vabastavalt kapitalismivaba – ei kaubariiuleid ega kütusetanklaid. Ainult naudi loodust kõigi meeltega. Kõrvalepõikena: iirlane George Berkeley oli esimene mõtleja, kes leidis, et maailmast tervikliku pildi saamiseks ja et sellest täit rõõmu tunda, tuleb seda kõigi meeltega vastu võtta. Seega võib teda lugeda multimeediakunsti alusepanijaks. Ja mis on multimeedia ilma videota? Alan Burnsi videotöö, mis on projitseeritud kolmele püloonile, igaühel üks mõtiskleja, jälgib vaba mõttekäiku justkui metsas jalutades. Veel üks kõrvalepõige: vaba mõttevoolu ehk vabade assotsiatsioonide jutustamislaadi kirjutas kuulsaks iirlane James Joyce. Näitust ühendavaks kujundiks on Mooste metsa roigastest ehitatud püstkoda, kus istudes saab kuulata metsahääli. Kui näitusekülastaja natuke hiljaks jääb, siis õnnestub tal kohtuda metsapäikesega ka galerii põrandal. Seda küll läbi pargilehestiku varjude, kuid Toome pargis ja Mooste metsas paistab sama Liivimaa päike.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht