Natuke igavuse esteetikat

Katrin Koskaru väljapanek on liiga neutraalne, et sõjaõudustele mõtlema panna, ent traumast taastumise meditatiivse ruumina toimib see küll.

JOANNA HOFFMANN

Katrin Koskaru isikunäitus „Mine varju! Mine varju!“ Tartu Kunstimajas kuni 15. IX.

Tartu Kunstimaja isikunäitusel on Katrin Koskaru käsitlenud sõda ja sõjamaastikku. Kunstnikku on inspireerinud tuumapommide võimsad plahvatused Teise maailmasõja lõpupäevil, Nõukogude pommituslennukid ning praegune sõjategevus Süürias. Koskaru on ammutanud ainest veel mõttelennust, unenägudest ning, nagu selgub seinatekstist, ka vastu akent põrganud linnu kehajäljest klaasil (seda võib võtta pommitabamuse metafoorina).

Pressiteates lubatakse, et väljapanek on justkui mööda seinu jooksev mõtisklus uue relvastuse üle ning otsitakse järjest võimsama sõjatööstuse juures inimlikkust ja elulisust. Külastaja võtab vastu minimalistlik ja pigem abstraktne installatsioon, mille puhul narratiivsusest just rääkida ei saa. Pole sugugi selge, kust tuleks väljapanekut vaatama hakata või kuidas seda tõlgendada. Ruumi täidavad abstraktne kolmevärviline ebasümmeetriline maaliteos seinal, läbipaistev vorm aknal ja prügikotilaadsed objektid seina ääres. Väljapanek on eelkõige tunnetuslik.

„Mine varju! Mine varju!“ toimib suurepäraselt abstraktse lakoonilise esteetilise väljapanekuna, mis oleks hästi sobinud möödunud aastal Tartu Kunstimajas eksponeeritud Peeter Talvistu kuraatoriprojekti „Igavuse esteetika“ komplekti.

Installatsiooni poeetilisus, tundlik kompositsioon ja sinakasroheline-punane koloriit kõrgete lagedega monumentaalgaleriis, on nauditav. Milleks lubada, et mõtiskletakse nüüdse relvastuse üle, otsitakse inimlikkust ja elulisust sõjatööstuses? Tegemist on nüüdiskunsti näitega, kus sõnastatud kontseptsioonipüüdlus mängib üle selle, mida tegelikult kunstisaalis näha saab. Inspiratsiooniallikana võib kunstnik kasutada ükskõik mida, ent praegune väljapanek ei ava kunstniku ideid.

Koskaru näitusel meenub vanarooma kirjanik, riigimees ja teadlane Plinius noorem, kes vaatles Vesuuvi purset üle lahe Misenumi linnast – mugavalt ja ohutult.

Tanel Asmer

Vaid väga kaugelt saab sõjakoledustesse suhtuda niivõrd külmalt ja rahulikult, mõtiskleva uudistajana. Lähedal, katastroofi keskpunktis, valitseb meeletu virvarr ja segadus. Saksa ekspressionismis on ehedalt edasi antud närvilisus, mis sellises situatsioonis ilmselt võimust võtab. Koskaru näitusel meenub hoopis vanarooma kirjanik, riigimees ja teadlane Plinius noorem, kes vaatles üle lahe Misenumi linnast 79. aasta kurikuulsat Vesuuvi purset, mis hävitas Pompeji ja Herculaneumi – mugav ja ohutu positsioon jälgimaks katastroofi visuaali, vormi, jäädes ise puutumata. Kuigi, Plinius oli olukorrale igas mõttes, nii füüsiliselt kui ka ajaliselt, palju lähemal, kui on Koskaru.

Eestlastel on üle 70 aasta õnnestunud sõjakoledustest eemale jääda. Tänavu on korduvalt meenutatud veretut Balti ketti, üles on kasvanud ning vanakski saanud põlvkond, kes pole kogenud vägivalda tsiviilisikute vastu, halastamatut kodude pommitamist. Distants võimaldabki naiivse huviga mõtiskleda ja imestada millegi nii koleda üle. Koskaru toob näituse tarbeks tehtud intervjuus välja, kuivõrd kummastavalt mõjub sõja- ja sõjatööstuse jõud motiveerida inimesi. Kunstnikku paneb imestama, et sõjamasinatest räägitakse kui vägevatest saavutustest, mille üle tasub uhke olla. Oma näituse robustsemat sorti materjalivalikut põhjendab ta sellega, et käsi ei tõuse millegi nii õudse kujutamiseks ostma korralikku krunditud lõuendit.

Ent näitusel on kõik rahulik, isegi ilus, maitsekalt doseeritud kahvatupunane värv veremaitset suhu ei too. Teemaga seotult meenub Keiji Nakazawa mangal põhinev alguses armas joonisfilm „Paljasjalgne Gen“ (Jaapan 1983, režissöör Mori Masaki), mis muutub totaalseks košmaariks. Teine maailmasõda oli 1945. aastal juba lõpusirgel, kui ootamatult tabab kesk toimekat argipäeva tuumapomm Hiroshima linna. Inimeste ihult kistakse lahti nahk ja liha, silmad voolavad koobastest välja, majad lendavad rusudeks, klaasikillud rebivad tükkideks need, kes pole otseselt plahvatuse tõttu koost lagunenud – nii rõve ja võigas, kui üks multikas veel olla saab. Tuumapommi seen saab pakkuda esteetilist ja poeetilist naudingut ehk ainult kaugelt vaadates, kuigi mina ei oska sellises temaatikas midagigi inimlikku leida. Tõsi, imestada tasub selle üle, et keegi millekski selliseks üldse võimeline on. Võimuiha on käivitav ja hävitav. Näitusel on käsitletud otseselt vaid massihävitusrelva visuaalset efekti väga kaugelt vaatleja pilgu läbi ning sõja kui koleduseni pole ulatutud.

Vestlesin Koskaru näituse teemal kolleegiga, kelle arvates on tegu väljapanekuga, kus sõda on täielikult läbi tunnetatud. Tema arvates on monumentaalgaleriist saanud sakraalne ruum, mille eesmärk on meditatsioon sõjast küllastunud maailmas, kus reaalne vägivald midagi ei maksa ega mõjuta kedagi. Kas sama tunne tekiks ka siis, kui külastaja pole tutvustavat teksti lugenud? Tunnetus ja tunnetamine on niivõrd individuaalsed, et abstraktse kunsti puhul võivad emotsioonid, seosed ja mõttepildid täielikult erineda. Ilmselt näeks nii mõnigi külastaja abistava teksti või näituse pealkirjata hoopis kevadisi lilli või loojuvat päikest mere kohal. Väljapaneku visuaal on liiga neutraalne ja maitsekas, et sõjaõudustele mõtlema panna, ent traumast taastumise meditatiivse ruumina toimib see küll.