Muuseumi nägu linnaruum

Mattias Malk: „Botaanikaaia panus linna oleks suurem, kui seda nähtaks avaliku ruumina ja see toimiks pigem elava koha kui muuseumina.“

ANN MIRJAM VAIKLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda 10 rahvusvaheliselt tegutsevat kunstnikku ja kollektiivi ning 10 kirjutajat. Biennaali avamismaraton on 29. septembrist 8. oktoobrini, mille jooksul esitletakse 10 uut kunstiteost ja 100 kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri lõpuni.

Mattias Malk on urbanist, fotograaf ja õppejõud. Tema uurimisalad on linna­ruum, infrastruktuur ja liikuvus; arhitektuuri sotsioloogiline uurimus; interdistsiplinaarsus ja loovmeetodite kasutamine linnauurimuses. Doktoritöös on ta keskendunud Rail Balticu arenduse planeerimisele. Ta õpetab Eesti kunsti­akadeemias arhitektidele ja urbanistidele linnauurimusega seotud aineid ning on avaldanud populaarteaduslikke artikleid. Ta on osalenud rahvusvahelistes residentuuriprogrammides ja korraldanud euroopaüleseid kunsti- ja uurimisprojekte urbanismiplatvormi Urbiquity raames.

Artishoki biennaali tekstide kirjutajad ei näe valmistöid, vaid on kunstnike uute tööde protsessi tunnistajad. Nende tekstid valmivad vahetult enne näituse avamist. Milliseid väljakutseid selline formaat kirjutajale esitab? Kas oled mõelnud kasutada urbanisti töömeetodeid?

Ma ei kasuta spetsiifilist kirjutamise metodoloogiat, vaid pigem välitöö oma. Enamasti seisneb see mitmesuguste meetoditega dokumenteerimises, selle hulka kuulub ka kirjutamine. Iga kord, kui kirjutan, püüan seda teha nii, et keegi viitsiks seda pärast ka lugeda. Esmalt tuleb piisavalt vaeva näha teemaga suhestumise ja seejärel kirjutamisega.

Seda oskust olen arendanud akadeemilises võrgustikus COST „Writing Urban Places“. Seal arendame metodoloogiat teoreetilistest lähenemistest kuni selleni, kuidas üldse peaks kirjutama linnaruumist, samuti räägime kirjutamisoskusest kui uurija praktika olulisest osast. Teisisõnu – uurimisprotsess ei seisne pelgalt välitöödes ja nende esitlemises, vaid ka kirjutamisoskuse teadlikus arendamises. Võrdleksin seda näiteks kaamera kasutama õppimisega. See võtab aega, seda tuleb õppida, sellega tuleb aktiivselt tegeleda.

Artishokile kirjutamise teeb keeruliseks see, et valmisteoseid ei saa veel ruumis näha, lähtuda tuleb ainult sellest, mida kunstnikud näitavad ja räägivad. Sel puhul kerkib küsimus, kuidas olla kriitiline nii, et see ei muutuks kriitikaks tegija suhtes. Linnaruumist ja üldse arhitektuurist kirjutades on tähtis uurida just seda, mis toimub päriselt. Tahes-tahtmata erineb tegelik kasutajakogemus eelnevalt ette söödetud disainitud süsteemist.

Millisena näed biennaali toimumiskohta urbanisti vaatepunktist? Missuguse avaliku ruumiga on tegemist?

Ma ei mõtle Tallinna botaanikaaiast kui avaliku linnaruumi osast, pigem kõrvutan seda vabaõhumuuseumiga. Esiteks on määrav asukoht. Kuigi seal lähedal on elumaju, võtab enamik külastajaid sinna mineku eraldi ette. See nõuab aega, eriti kui tulla kesklinnast. Teine ja palju tähtsam punkt on see, et botaanikaaed on taraga ümbritsetud. Selleks et sisse saada, tuleb pilet osta. See pole aga alati nii olnud. Seni ongi olnud mulle kõige huvitavam küsimus, kuidas mindi üle tarastamisele ja piletile.

Mattias Malk: „Kuidas olla kriitiline nii, et see ei muutuks kriitikaks tegija suhtes?“

Stefano Carnelli

Asja uurides sain teada, et otsus sulgeda botaanikaaed lihtsalt sisse jalutajaile võeti vastu alles 2010. aastal. Näiteks Tartu ülikooli botaanikaaed asub erinevalt Tallinna omast linna keskel ja selle õueala on kõigile tasuta. Sinna pääseb ka kahest väravast. Seega võib sealt vanalinnast Supilinna poole minnes vahelduseks läbi kõndida ja taimedest rõõmu tunda. Veel kaksteist aastat tagasi oli ka Tallinna botaanikaaial Lasnamäe-poolses küljes sissepääs. Siis oli botaanikaaed ööpäev ringi avatud, sellega seoses tekkisid aga turvalisuse probleemid. Asutuse värske direktor Karmen Kähr teatas 2010. aasta kevadel, et selle lahendamiseks lammutatakse üle Pirita jõe ulatuv ajalooline rippsild, ettekäändeks oli silla ohtlik seisukord. Kuigi sild oli renoveeritud kõigest viisteist aastat varem, oli see langenud mitmel korral vandalismi ohvriks. Kohalike vastuseisu tõttu jõuti sama aasta suvel siiski kompromissini. Sild tehti korda, kuid botaanika­aed tarastati, Lasnamäe-poolne sissepääs suleti ja välisalale kehtestati pilet. Sellega sekkuti jõuliselt inimeste harjumuspärastesse liikumistrajektooridesse ja vaba aja veetmise ruumi. Minu arvates on see huvitav murdepunkt botaanikaaia arengus avaliku kohana.

Seetõttu ei saa Tallinna botaanikaaeda enam pidada avaliku ruumi osaks. Botaanikaaed kuulub Tallinna linna haldusalasse ja võiks toimida avaliku ruumina. Õueala piletita taasavamist tuleks tõsiselt kaaluda. Eeskujuks võib võtta näiteks Inglismaa pargid, mida saab päeval vabalt kasutada ja mis ööseks suletakse.

Mis võib olla tollal tehtud otsuse taga?

Toonastest artiklitest paistab, et põhjuseks toodi külastajate jauramine seal hiliste öötundideni. Usun, et see võis ka nii olla, aga lauskeelu asemel saab seda ka teisiti ohjeldada. Näiteks valgustuse või maastikuliste võtetega. Praeguseks on ühiskond 1990ndate ja 2000ndatega võrreldes muutunud ontlikumaks ja vastutustundlikumaks. Alati jääb ka valvega pargi ehk poolavaliku ruumi võimalus.

Praegu meenutab botaanikaaed vabaõhumuuseumi, kus tuleb käituda reeglite järgi ja kus tahetakse näha jalutamas pigem jalutuskepiga härrasid ja kübaraga daame kui džinni libistavat Vovat või niisama hängijaid. Tundub, et nemad ei mahtunud toonasesse kujutelma botaanikaaia külastajast. Kui seda mõtet edasi arendada, siis läheb see kokku botaanikaaia kergelt fetišistliku kultuuriga. Kes on sees ja kes on väljas? Mis on väärtuslik, mida hoida ja kollektsioneerida? See kehtib eelkõige taimede kohta, mis on kasvuhoones või õuealal olenevalt nende vajadustest ja vastupidavusest. Tarastamise ja piletiga laieneb see kultuur justkui ka külastajani.

Botaanikaaia panus linna oleks suurem, kui seda nähtaks avaliku ruumina ja see toimiks pigem elava koha kui muuseumina.

Millised mõtted tekivad sul biennaali pealkirjaga „Taimed kui tunnistajad“?

Mulle meeldib mõelda sellest pealkirjast pigem praktiliselt ja kohaspetsiifiliselt kui metafüüsiliselt. Tulles tagasi Tallinna botaanikaaia juurde, tekib küsimus, mille tunnistajaks sealsed taimed veel on peale dokumenteeritud ajaloo, kus vaadeldakse nende pärinemist. See mõte haakub tarade püstitamisega ehk küsimusega, kes on sees ja kes väljas.

Botaanikaaia kogust saab teada, milliseid taimi on otsustatud hankida ja tohutu vaevaga elus hoida. Mulle meenub palmimaja arhitektide Vilen Künnapu ja Jaan Padriku idee kujundada hoone keskne aatrium lähedal asuva Iru elektrijaama peegeldusena. See on geniaalne! Tasub vaid mõelda meeletu energia peale, mis kulub sealsetele taimedele sobiva keskkonna loomiseks, lisaks soojusenergiale ka inimeste panuse näol. Võib öelda, et Tallinna botaanikaaia näitel on taimed kui tunnistajad justkui väärtushinnangute pakk.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht