Must lind

Heili Sõrmus

Rainer Kaasik-Aaslavi näitus „Jeruusalemma sündroom ehk Teekond sinna, ei tea kuhu, toomaks seda, ei tea mida” Hopi galeriis kuni 16. IX.

„Jeruusalemma sündroom ehk Teekond sinna, ei tea kuhu, toomaks seda, ei tea mida” on Rainer Kaasik-Aaslavi esimene isikunäitus. Seni on kunstnik aktiivselt tegutsenud kunstirühmituse Otse! (Rainer Kaasik-Aaslav, Nils Hint, Annika Kedelauk) raames. Näituse terviklikkuse põhjal võib öelda, et aeg isikunäituseks on küps: paljud kunstniku varasemad suundumused on settinud isikupäraseks käekirjaks, teemade ringiks, tervikuks.
Kunstniku loomingu kaks peamist teemat on religioon ja mütoloogia. Üks näitusel eksponeeritud teostest kannab pealkirja „Ma ei usu, et tööriista leiutamine tegi ahvist inimese” (2014, tiikpuu, sünteetiline rubiin). Kunstnik on Klassikaraadio saates „Delta” avanud selle töö ja ka oma veendumuse tagamaa: mitte töö ei teinud ahvist inimest, sest tööriistu kasutavad ka loomad, vaid hoopis religioosne maailmapilt  ehk siis mõne objekti, olendi või koguni iseenda jumalikustamine. Tema lähenemine religiooni temaatikale ei ole otsene. Ta viitab religioonile äraspidiselt ja huumoriga ning seab kristlikud lood dialoogi tänapäeva inimesega.
Mitmete teoste pealkirjad viitavad kristlikele teemadele, kuid on vormilt mütoloogilised. Rainer Kaasik-Aaslavi ehete inimkeha, looma lõusta ja hiigelsuure erekteerunud peenisega olendid seostuvad Eesti maalikunsti 1980. aastate mütoloogilise suunaga. Nendest töödes on brutaalsust, väge ja elujõudu. Teosed on loodud kivi graveerimise tehnikas, mis eeldab ajamahukat, järjekindlat ja peent tööd. Kunstik on öelnud, et huvi kivi graveerimise vastu on viinud  ta mõtisklusteni religiooni ja mütoloogia üle. Aeganõudev tööprotsess annab inimesele aja mõelda, töö vältel aeg justkui kaob. Nõnda võib tehnika ja materjal suunata teatud teemaringini, mitte vastupidi.
Rainer Kaasik-Aaslavi loomingu põhjal tuleb nüüdisaegse ehtekunsti hübriidne olemus ilmekalt esile. Näitusel on teoseid, mis koosnevad mitmest ehtest: niisiis on moodustatud ehetest installatsioon, uus teos. Osa ehetest on asetatud puitplaatide sisse. Nõnda on on neist saanud väärikad ikoone meenutavad teosed. Sageli saab tema teoseid eheteks nimetada vaid tinglikult.
Selle ehtenäituse hulka kuulub ka kaks minimalistlikku maali: mustale  mustaga maalitud „Muna öisel laual” (2014, segatehnika) ja üleni valge abstraktne maal „Eesti rannikul on meri põlvini” (2014, segatehnika). Mõlemad maalid sobituvad suurepäraselt näituse keskkonda ja lisavad ehetele avarust ja õhku.
Kiiduväärt on see, et interdistsiplinaarsus pole siin nüüdisaja trendidest tulenev eesmärk omaette. Sellel näitusel moodustavad nii ehted, installatsioonid ehetest kui maalid tõepoolest veenva terviku ning miski ei mõju punnitatult. Näituse üks mõjuvamaid teosed on „Must toonekurg ja russalka” (2011, kahalong, maakivi, klaas, valge kuld, hõbe, teras). Nõtke toonekurg ja inimene vaatavad läbi klaasi üksteisega tõtt, lind peal ja inimene klaasi all. Installatsioonile on taustaks valge abstraktne maal, mis tõstab ehted maitsekalt ja elegantselt esile. See paneb ehted teistmoodi helisema. Installatsioon ripub nõtkelt laest. Nõnda on kogu tervik habras ja õhuline. See teos näib olevat mõjutatud peenetundelisest jaapani esteetikast. Toonekurg on lihtsalt imetlusväärne: napi, puhta ja ilusa vormiga, õrnad kuldsed jooned musta mati pinna taustal säramas. Selles on väärikust, õrnust ja möödunud aegade ilu ja kurbust. Inimene on  klaasi all lõksus ning teeb toonekurele nägusid. Vastupidiselt toonekurele on ta valge, kohmakas ja koomiline, omamoodi kaitsetu. Klaas nende vahel on läbipaistev, kuid läbipääsmatu. Kunstnik on teose kohta öelnud, et see on seotud pahede, painete ja pingetega, mis inimest saadavad. Paljudel meist on mingi raske teema, deemon või sõlm, mida on raske lahti harutada. Nii oleme justkui jää all lõksus: võime sealt alt teistele nägusid teha, mängida nii- või naasugust rolli, kuid keegi ei saa meid sellest olukorrast päästa ja nad ehk ei tajugi seda läbipaistvat eraldusjoont. Teame, et see on olemas, kuid meie rist on vaid meie enda kanda: igaühe taak eraldab meid teistest ning teeb meid teatud moel üksikuks.