Muhu kunstitalu madalad laed ja innovatsioon

Tiiu Rebane: „Kuivõrd rahva vaimsuse on vallutanud kokaraamatud ja posijad, siis on kunstil kõik veel ees.“

SANDRA JÕGEVA

Kunstifestival „Tulevik  – horisont“ EKLi kunsti ja innovatsiooni talu-residentuuris Muhus 17.–19. VII ja näitus EKA galeriis kuni 14.  VIII. Kuraator Tiiu Rebane. Kunstnikud Siram, Ville-Karel Viirelaid, Kaarel Kütas, Noolegrupp, Karl-Kristjan Nagel, Andrus Joonas, Põleva Kaelaga Kirjak, Igor Ziko, Sandra Jõgeva, Toomas Altnurme, Pascal Pignon (Prantsusmaa), Jana Wiebe (Saksamaa), Oleg Wiebe (Saksamaa), Mareike Foecking (Saksamaa), Julius Wiebe (Saksamaa), Sami Maalas ja Hirvitalo kaasaegse kunsti keskus (Soome), Ilgvars Zalāns (Läti), Ieva Caruka (Läti), Anastassia Fomina (Valgevene), Viktor Puzo (Venemaa), Andrei Azsa­cra (Venemaa), Christoph Ott (Saksamaa), Jaak-Adam Looveer ja Indrek Järve. Muusikud Tuumik (Rebelle Mori, Sten Olof Abram, Mikk Putk), Hot Kommunist (Andres Aru, Lembit Krull, Mikko Nissinen), Prohhor ja Puzo (Venemaa).

Tiiu Rebane, oled kunstnike liidule kuuluva Muhu kunstitalu koordinaator. Miks sellest varem kuuldud pole? Kuidas on EKLi loominguline baas seni toiminud?

Tiiu Rebane: Sain Vano Allsalult ettepaneku hakata korraldama EKLi Muhu baasi arendustegevust aasta tagasi, kui korraldasin Kastellaanimajas Leedu plenääriliikumise näituse. Tegemist oli siis väikese sõbražestiga Leedu kolleegidele, kelle aastatepikkune töö Nida maali elushoidmisel oli väärt, et seda ka Eestis jagada. Ligi saja-aastane plenääritraditsioon on seotud impressionismi vabadusetuultega. See on otseselt üks demokraatia ilmingutest, mis vallutas tasapisi Läänemere ranniku kõrvalised kuurordid Saksamaast Leeduni. Tekkis idee ühendada samasse võrku ka Muhu saar.

Minagi ei teadnud EKLi Muhu baasist või selle seisundist varem midagi, kuigi teave selle kohta on EKLi kodulehel ikka väljas olnud. Siiani on see peaaegu viiskümmend aastat toiminud passiivse puhkemajana. Projektijuhi töösse kuulub arengukava ja visiooniprojekti koostamine, aga ka nii-öelda prügi koristamine.

Milline on su tulevikuvisioon?

Seni on suurim muudatus olnud ruumide koristamine ja voodite väljavahetamine. See polegi nii vale vastus, kui seda metafoorina võtta. Positiivse arengu ja koostöö korral loodan siin mõne aasta pärast näha aasta ringi toimivat rahvusvahelist residentuuri vähemalt ühe suure nüüdisaegse ateljeepinnaga ning ühtlasi aktiivselt toimivat „kultuurivahetuspunkti“.

Põhiprobleem, millega silmitsi seisame, on rohujuure tasand ehk tegelikkuse ja kultuuri ühendamine. Piltlikult väljendudes oleme olukorras, kus kunst on pöördunud tagasi taresse  – kohta, kust enam kui sada aastat tagasi esimesed Eesti kunstnikud põgenesid. Madalad laed, pimedad toad ja suur hulk ellujäämisküsimusi.

Siit tuleneb otseselt ka kunstitalu teine oluline sisuline suund ehk kursivõtt innovatsioonile. Kunstitalust ei tohi kujuneda riiklikule süsteemile uus rahalüpsimasin, kui, siis ehk ainult stardiajal, kui rahasüstita on laeva raske liikuma saada.

Tänavusel multidistsiplinaarsel kunstifestivalil keskenduti tulevikuteemale. Soome kunstnikud Sami Maalas ja Hirvitalo kaasaegse kunsti keskus lahendasid ülesande moodulmajade ehitamisega Nepali elanikele: nad täitsid need konstruktsioonid olmeprügiga, et sümboliseerida nii keskkonna saastamist. „Maailm sureb,“ tutvustas teose kontseptsiooni emotsionaalselt üks rühmituse liikmetest. Kas kunst on tänapäeval piisavalt kommunikatiivne, et lahendada globaalseid probleeme?

Saan sinu irooniast hästi aru, ökokunsti hiigelsuur jalajälg on ka minu arvates üks paradoksaalsemaid ilminguid. Saasteprobleemi esiletõstmine mitte ainult ei rõhuta prügihulga juurdekasvu, vaid võib risu ka juurde tekitada.

Hirvitalo projekt ei ole nii üheplaaniline, kui võib arvata. Mind rõõmustas selle puhul moodulmajade matemaatiline mudel. Selle universaalsus ning viitamine tensegrity-tüüpi insenerilahendustele on hea praktiliste arenduste näide, ka siin kunstitalus. Muhu talu on muinsuskaitse all. Pärast 2001. aasta põlengut seisame küsimuse ees, kuidas taastada rehemaja hävinud pool. Seda tingimustes, kui meile seatavad eritingimused on väga konservatiivsed. Juhul, kui me ei saa luba ehitada varemetele ruumi, mis vastab meie ootustele, siis peame hakkama mõtlema just millelegi ajutisele, aga ülimoodsale. Sellisele, millele vihjab ka soomlaste moodulmaja.

Eesti kunstnikud Noolegrupist, Siram ning Toomas Altnurme koos prantslase Pascal Pignoniga, samuti ka Hirvitalo esitasid sellistele festivalidele heas mõttes tüüpilise lähenemisega installatsioone ja maakunsti. Need olid vaimukad ja suhestusid sealse keskkonnaga. Altnurme ja Pascal keevitasid installatsioone vanadest põllutööriistadest, Siram istutas kadakatest sõnad „Muhu“ ja „FUTU“, Noolegrupp püstitas põllule „Silmapiiripunkti“. Sellised teosed nõuavad kunstnikelt pikaajalisemat tööd kohapeal. Kas kunstnike suvelaager maalilisel saarel oli teadlikult festivali üks kõrvanähe?

Eesti ja prantsuse kunstnike tööstiili võib ainult kiita ja võrrelda esinenud bändide professionaalse suhtumisega. Ehk lühidalt: nad tulid, nägid ja tegid. Muhu kontseptsiooni kuulub tulevikus kunstnike pikem kohapeal viibimine, väljumine olmerütmist ning süvenemisvõimaluste tekitamine. Asjaolude paranemisel loodame korraldada ka uut tüüpi plenääre, kus kutsutud kunstnikud koguvad Muhus muljeid ning valmistavad tööd alles oma koduateljees, kunstitalule saadavad vaid teoste dokumentatsiooni. Meie eesmärk on luua kunstnikele soodsad loometingimused.

Kuidas valisid tänavused esinejad?

Oma diletantlikus ignorantsuses või info puuduliku liikumise tõttu ei oletanud sügisel, et kontsept sarnaneb tänavuse Veneetsia biennaali omaga.

Üks oli selge, et tegemist peab olema mõtlevate inimestega. Tehnika või meetodite valik oli vaba, nii esines festivalil ka Vene metafüüsik-filosoof Andrei Azsacra. Tema ja ta kaaskond (Anastassia Fomina Valgevenest ja Christoph Ott Saksamaalt) kuuluvad Vene alternatiivsesse mõttekoolkonda, nad uurivad tühjuse teooriat. Tegemist on praktilise filosoofiaga, mis resoneerib põhjala rahvaste tühjuse- ja loodusetunnetusega. Azsacra saatis festivalil esitamiseks Tarkovski „Stalkeri“ metafüüsilise granaadi.

Kuidas on tekkinud sinu ja Karl Nageli kontaktid Moskva kunsti- ja muusikaringkondadega? Tänavuse festivali mitteametlik peaesineja ja paljudele suurim üllatus oli Viktor Tsoi poja bänd. Millised suunad sind Vene kunstis ja muusikas võluvad?

Bändis mängib küll Tsoi poeg, kuid bänd ise on Prohhor Aleksejevi üks arvukatest projektidest. Tsoi ise ei soovi oma päritolu rõhutada. Aleksejevi loodud on veel ligi kakskümmend aastat tegutsenud grupid nagu Eleven ja Altera Forma. Eleven rõhutab muuhulgas toetust Ukrainale ning Altera Forma kui üks tema varasemaid projekte on seotud Moskva kõige nüüdisaegsemate kultuuriringidega.

Meie seos vene kultuuriga algas 1999. aastal, aktiivseks muutus see 2000ndate alguses, kui Eestisse ei lubatud Jegor Letovit (Graždanskaja Oborona) ja me hakkasime uurima kaitsepolitsei otsuse tagamaid.

Vene kunstis ja muusikas huvitab mind avangard, vastandite ühtsus ehk intellekt ja jõud, paljudele arusaamatu lai haare ning vormiline üldistusvõime koos detailitäpsusega. Vene tippkultuur võib olla ka meile tuttavlikult kommenteeriv, kuid harva ilma tulevikuvisioonita. Samuti maksimalism. Kunstis on see lubatud, öeldagu mida tahes.

Millisena näed kunsti tulevikku?

Kuivõrd rahva vaimsuse on vallutanud kokaraamatud ja posijad, on kunstil kõik veel ees. Kunst hakkab ennast jõulisemalt kehtestama. Pikaajaline perspektiiv näeb ette sellise eksperimendi: ühiskond on jõudnud arengujärku, kus kunsti luuakse kunstnike majandusliku stabiilsuse tingimustes ja väike Eestigi müüb kõigi oma autorite loomingut Eestist väljapoole. Selleni jõudmiseks tuleb asutada uus õppetool, kus esmatähtsad kohustuslikud õppeained on süvendatult kunstilugu ja poks. Kunst on alati ühtaegu erudeeritud ja ka brutaalne valdkond.