Mudisti paradoksid

Kuna Peeter Mudist ja tema looming pakub palju põnevaid valikuid, luhtab minimalistlik lähenemine potentsiaali.

TÕNIS TATAR

Näitus „Põlev mees Peeter Mudist“ Eesti Rahva Muuseumis kuni 15. I 2023, kuraator Reet Mark ja kujundaja Emma Eensalu.

Tänavu möödus Peeter Mudisti sünnist 80. aastat – tähtpäev, mida on märgitud kevadel avatud näitusega Tallinnas Postimehe galeriis (kuraator Rita Kroon) ning praeguse näitusega Eesti Rahva Muuseumis. Kumbki riiklik kunstimuuseum, kus paikneb Mudisti loomingu paremik, ei ole tema sünniaastapäeva tähistanud. Eks häid kunstnikke ole teisigi … või siis unustasid. Muide, mis puutub sünnist ja surmast möödunud aastatesse, siis Mudist ise oli veendunud, et aega pole üldse olemas.¹

Sekulaarne märter. Kui 1980. aastatest uue aastatuhande alguseni oli Mudisti karjääris populaarsuse ja tunnustuse aeg, siis viimased 10–15 aastat on tema loomingu näitamise ja mõtestamise osas olnud pigem vaiksed. Sellesse aega langeb ka kunstniku lahkumine 2013. aastal. Mudist on nii hea, eriline ja armastatud kunstnik, et tema unustusse langemine ei ole mõeldav. Mulle näib, et ka teda ennast oleks vaevalt huvitanud, millistes muuseumides tema näitusi ei korraldata. Mudisti meelest ei olnud ei-asju olemas, negatiivsus ehk miinusmärk eksisteerib ainult matemaatikas. Tõelisel olemisel on ainult kasvamise suund ja kes sellele vastu hakkab, on sellest suunast väljas ja teda lihtsalt pole olemas.²

Mai Levin on Peeter Mudisti fenomeni avanud juba 1981. aastal: „Olulisem on – banaalne tõde! – isiksus. Mudisti teeb nii haruldaseks tema konventsiooni­vabadus, mis on suurem ja ehtsam, kui tavaliselt kohtame.“ Mudist julgeb olla ise, mõelda omapäi ja usaldada oma tundeid. Huumorimeel hoiab kunstnikku langemast liigsesse paatosse. Mudisti kunst ei ole paatosest vaba, kuid Levini sõnul on tegemist humanistlikult mõistetud loomuliku inimese paatosega: „loomulik on headus, loomulik on inimsuhete soojus, loomulik on olemis- ja tegutsemisrõõm, vajadus ülendada ja olla ülendatud“.³

Levinil oli Mudisti staatust tema isiksusega sidudes õigus. Julgen koguni öelda, et Mudisti maailmapilt oli originaalsem, kui tema kunsti visuaalne stiil. Samalaadses joont hülgavas hägusas laadis ja mitte palju halvemini maalib näiteks Sven Saag, aga ka kunstniku lapselaps Johanna Mudist. Seetõttu ei tundu ka Mudisti teoste formaalne analüüs lähenemisena kuigi viljakas, liiati on see juba aastakümneid tagasi hoolsalt ja tundlikult kirja pandud.⁴ Peeter Mudist ei ole suur kunstnik laia ja tundliku pintslikirja, tavatute värvikombinatsioonide, suletud kompositsiooni­skeemide, väljavenitatud ja justkui hõljuva figuurikäsitluse jms tõttu. Mudist ise on öelnud, et ei salli värvi. Kui keegi näeb pildil koloriiti, siis on pilt halvasti tehtud: „Minu meelest on koloriit alati valesti.“⁵

Millest siis Mudisti isiksuse intriig ja külgetõmme? Jätkates banaalsuste lainel: tegemist oli geniaalse ja ülimalt omapärase inimesega, kellele saatus jagas iseäranis traagilised kaardid. Geniaalsus on külgetõmbav, aga kahjuks köidavad inimest ka erakordse inimese kannatused. Kannatuste ja loomingu vahekorda põhjalikult uurinud Susan Sontagi sõnul mõjub tänapäeva inimesele, kes püüab igati tervislikult elada, ikkagi kõige usutavamalt viletsuse, haiguste ja kannatuste reaalsus: „Me hindame tõde hinna alusel, mida see maksis kirjanikule kannatustena [—]. Kõigil meie tõdedel peab olema märter.“⁶ Sekulaarset märtrit või kunstnikku kui näidiskannatajat (sellist pealkirja kannab üks teine Sontagi essee) otsides ei ole vaja Mudistist kaugemale vaadata.

Kiirtutvuseks Mudisti kui kannatava geeniusega soovitan ERRi arhiivis leiduvat dokumentaalfilmi „Annab energiat ära“ (1989). Tegemist on naiivsevõitu intervjueerija ning teda nähtava tahtepingutusega, ent heatahtlikult taluva kunstniku liigutava dialoogiga. Minu lemmikkoht on üheksateistkümnenda minuti paiku, kus räsitud ja traagilise moega kunstnik deklareerib sügavalt läbi tunnetatud ja tema sõnul masendavat kreedot, et kui minevikuga täielikult hüvasti ei jäta, siis see hävitab inimese. Järgneb Mark Soosaare säravsilmne tiraad mineviku ja tuleviku vahele silla ehitamisest jms, millele Mudist vastab valulise naeratusega: „Oota, aga kas sa võtad ikka asja tõsiselt? Võib-olla sa ei võta küllalt tõsiselt. No muidugi see on nii, et võtad tõsiselt, võtad väga tõsiselt, ei muutub jaaks, mida sügavamale, siis ega siin vahepealset otsustust ei ole.“⁷

Paradoksaalsus. Ei ole kahtlust, et Mudist võttis asja tõsiselt ja midagi vahepealset ei tunnistanud. Seetõttu on tema kunst ka nii lapselik, romantiline ja ilus. Kui leigel-laisal argitasandil kujutavad nali, armastus ja ilu midagi nii kergekaalulist, et tõsimeelne Veneetsia biennaali sihtiv kunstnik ei puudutaks selliseid teemasid ka pika puuga, siis Mudisti maailma dialektikas kaotavad trafaretsed väärtushierarhiad tähenduse. Eksistentsiaalselt tõsise mehe huumor, romantika või esteetika võivad olla hoopis kaalukamad kui kergema mehe poliitika, pühadus või moraal. Samas filmis küsib Soosaar Mudistilt jumala olemasolu kohta. Mudist vastab, et on asja pärast mures. Kui Soosaar jätkab mõlgutusega kristluse suundadest, kuulab Mudist teda vaikse kannataja ilmel ja vastab, et tema suhe jumalaga on praktiline: „Mul on üks piibel. Nii kui ma selle lahti löön, hakkan aevastama.“

Ka Mudisti kunsti järsk ja peadpööritav sügavus on distantsi- ja skaalanihke fenomen, kus jumalast saab tolm piibliraamatu vahel. Mudist on öelnud, et tahab maalida armsaid asju („Ainus asi, mis ei tüüta, mis üle ei lähe, on armas“).⁸ Laisal-leigel normaaltasandil tähendab armsate asjade maalimine kitši, mis on sama hästi kui tüütuse sünonüüm. Mudisti mudelis kehtiv radikaalselt teistsugune distants, kõigi hierarhiate pea peale pööramine, muudab tema kunsti paradoksaalseks, pöörates nalja, romantilise kiindumuse ja iluihaluse liigutavalt tõsiseks.

Mudisti paradoksaalne lähenemine tõsiduse ja distantsi fenomenile toob meelde Walter Benjamini. Ka Benjaminil oli kirg väikeste, isegi tibatillukeste asjade vastu. Ta püüdis mahutada märkmiku leheküljele sada kirjarida ja vaimustus kahest riisiterast, millele oli mahutatud palve „Kuule, Iisrael“. Benjaminile oli objekti suurus pöördvõrdelises seoses selle olulisusega. Mida väiksem objekt, seda suurema tõenäosusega võis see sisaldada kõige kontsentreeritumas vormis kõike muud. Mudisti kunstis ja mõtlemises ilmneb distantsi­nihilism pöörastes ratsukäikudes abstraktsuse eri tasandite vahel. Ilusate asjade puhul on Benjamini sõnul ilmnemine üldse paradoksaalne.⁹ Usun, et sama paradoksiga pistis rinda Mudist, kui maalidel „armsaid asju“ esile manas.

Benjaminile võlgneme ka distantsi mõiste kultuuriteoreetilise käsitluse. Tema sõnul on unikaalset kunstiteost ümbritsev aura eelkõige distantsi küsimus. Tänapäeva massiühiskonda iseloomustab aga iha tuua kõik füüsiliselt ja inimlikult lähedale, mistõttu sellele sobivad paremini mehaaniliselt reprodutseeritud pildid, mida massiinimene saab sõrmede vahel nätsutada.¹⁰ Mudist on ka öelnud, et kui modell on piisavalt kaua istunud, koondub tema olemus temast umbes viie sentimeetri kaugusele näo ette. Sellisel kaugusel muutuvad modellist mõlgutatavad mõtted temast arusaamiseks.¹¹ Siit siis võib-olla Mudisti maalide hägusus.

Küllap Benjamini mõjul tõstis Daniel Bell psüühilise ja esteetilise distantsi kaotamise kogu modernistliku kultuuri keskseks tunnuseks. Ühes distantsiga, mis väljendus kunstis ajalises järgnevuses (algus, keskpaik, lõpp), sisemise distantsi tunnetuses (esiplaan ja tagaplaan, figuur ja taust) ning proportsiooni ja mõõdu tunnetuses, hüljati lääne mõtlemist XV sajandist peale valitsenud ratsionaalne kosmoloogia.¹² Mudisti mõtlemine kujutab endast lääneliku ratsionalismi antipoodi, tal on kokkupuutepunkte pigem budistlike õpetustega. Ent kui Benjamini ja Belli järgi kaotatakse esteetilise distantsiga kunstist kontemplatsiooni võimalus, mähkides vaataja vahetusse kogemusse, siis Mudisti maalid toimivad ilmutuse ja pihtimusena, mille psüühiline vahetus otse julgustab ja meelitab tundlikule mõtlusele ja enesevaatlusele.

Ei ühtegi edasiarendust. Eesti Rahva Muuseumi näituse kuraator Reet Mark on Mudisti fenomenile lähenenud väga traditsiooniliselt. Ilmselt on ta kogenud kunstitöötajana usaldanud Mudisti kunsti võimet iseenese eest kõneleda. Näitus on algusest lõpuni klassikaline, minimalistlik: lühike sissejuhatav seinatekst ning valik Mudisti rohkem ja vähem tuntud maale ja skulptuure muuseumidest ning erakogudest. Ei ühtegi ekraani, fotot ega kirja, ei sõprade, pereliikmete või modellide mälestusi, ei ühtegi eeltööd ega muud sissevaadet kunstniku tööprotsessi, ei ühtegi dialoogiasetust mõne elava kunstnikuga (mõte liikus näiteks Jaan Toomikule). Mõnedele maalidele lisatud raamatust „Illustreeritud Mudist ehk Tobias“ pärit kunstniku selgitused on justkui natuke liiga madalal vili, mida haarata. Jälgitavat edasiarendamist ei ole leidnud ka „Põleva mehe“ kujund ega Mudisti kunstnikumüüt. Eks võib ka nii, aga minu meelest pakub Mudist ja tema looming nii palju põnevamaid valikuid, et kuraatori ja kujundaja minimalistlik lähenemine näib potentsiaali luhtamisena. Sellise kontseptsiooni tarvis leiab ju küllaldaselt igavamaid kunstnikuisiksusi.

1 Ann Must, Maalib. Mõtleb. Kunstnik Peeter Mudist. – Sirp 8. II 1991=Must.

2 Must.

3 Mai Levin, Mudisti fenomen. – Sirp ja Vasar 2. X 1981.

4 Reet Varblane, Peeter Mudisti Tartu näituse puhul. – Sirp ja Vasar 30. III 1984.

5 Must.

6 Susan Sontag, Against interpretation and other essays. , Ferrar, Straus & Giroux, New York, 1966, lk 49-50.

7 Mark Soosaar (rež), Mariina Mälk (toim), Annab energiat ära, 1989. https://arhiiv.err.ee/video/vaata/annab-energiat-ara

8 Must.

9 Hannah Arendt, Introduction. Walter Benjamin: 1892–1940. Rmt: Walter Benjamin, Illuminations, Schocken Books, New York 2007, lk 11-12.

10 Walter Benjamin, The Work of Art in the Age of Mechanical Reproductions. Rmt: Walter Benjamin, Illuminations, Schocken Books, New York 2007, lk 233.

11 Must.

12 Daniel Bell, The Cultural Contradictions of Capitalism. New York, Basic Books 1996, lk 119.