Mis värvi on mälu?

Mara Ljutjuki maalide sõnum on, et millist koormat ka kellelgi kanda ei tule või millist jälge see poleks ka jätnud, on see omaksvõtmise korral ilus.

TRIINU SOIKMETS

Mara Ljutjuki näitus „Mälu“ Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis kuni 30. IX.

Mara Ljutjuk on püüdnud Kastel­laani­maja näitusel tabada halli hämarala, kus kohtuvad kehalisus ja vaimne sfäär ehk antud juhul tunnetest-mõtetest-kogemustest settinud teadvustatud ja teadvustamata mälestused. See on kui soo, kus läbielatu ei lagune, vaid ladestub sõna otseses tähenduses arhiivina, personaalse narratiivse pildipangana, kus lineaarne kronoloogiline telg hoiab justkui korra majas, ent subjektiivne tõlgendus ja tähendusloome võivad iga hetk kaardimaja kõikuma lüüa. Turbakiht põhjas küll kasvab, ent ebaühtlaselt. Selle kandevõimet võib millimeetri kaupa prognoosida vaid lõputult rabades hulkunu, kes usaldab oma jalgu ehk kehataju. Ühtlasi võtab ta teadlikult riski, et võib sisse vajuda, saada märjaks ja jääda kinni omaenese põhjakihti, seda kehaliselt kogeda.

Valemälestused ja mälulüngad, enesemeelitused ja meelepetted – need on paratamatud persona osad. Nii kõrvaldatakse kompositsioonist nätsked mättad, mis sinna ei sobi, või lapitakse nende vahel lesivaid lompe ja laukaid, rajatakse laudteid, sildu, vaateplatvorme ja -torne. Kui torni tippu roninu märkab iseenese suursuguse kõrguse kõrval ka kidurate kõveravõitu mändide graatsiat, nende taga päikeseloojangu puna ja nende all violetset kanarbikuvaipa, võib tõdeda, et inimhinge anatoomia ei ole mitte kunagi nii lõputult inetu, et vajaks ebaloomulikku maskeraadi. Tundub, et see ongi Ljutjuki maalide sõnum: millist koormat ka kellelgi kanda ei tule või millist jälge see poleks ka jätnud, on see omaksvõtmise korral ilus. On täiesti loomulik pisaraveest märjaks saada, olgu leina või läbikukkumise või alanduse ja häbi niiske ja külma puudutuse tõttu.

Tegu ei ole siiski eksistentsiaalsest piinast pakatavate tumedate taiestega, pigem vastupidi. Viited jälje jätnud koormale on õrnad ja tinglikud, mitte rasked või lämmatavad, näiteks kolmik­portree õlale toetuv kummituslik jalapaar ja kriipsusuu või kaksikportree langetatud pead ja suletud silmad. Kuid pehme paituse all kollase padja peal magusat und nautiva igavesti lapseks jääva naise või täiskasvanu turvalise rinna taustal naeratava rohelise pluusiga tüdruku portree tasakaalustavad kõik vähegi melanhoolsevõitu noodid näi­tusel. Tulemus võib tunduda naiivnegi, kuid siin puutume kokku XXI sajandi vääriliselt aja- ja asjakohase igasugusest irooniast ja väsitavast künismist vaba uussiirusega.

Üks portreteeritutest on ka tõe­poolest märjaks saanud: maa ja taeva piiril hõljub vees naisekogu. Tema kirgas jume, korrektne kulmukaar, särav pilk, prinkis põsed ja huuled näitavad, et tegu on igati elujõulise isikuga, kes on leidnud tasakaalupunkti kõrgustike ja kuristike vahel, loobunud lõputuna näivast sõidust Ameerika mägedel ning suundunud lõõgastavale spaarituaalile. Vesi, mis unenägudes sümboliseerib emotsionaalset seisundit, on siin küll tumeroheline ning peidab endas vaevumärgatavaid sõnu ja lauseid – Ljutjuk alustab maalimist kirju­ta­misega –, ent selle pind on sile ja peegeldab tagasi taeva heledat ja sinist. Ükskõik, mis see on, mis on tahtnud ehk suplejat uputada, kannab nüüd teda veenvalt ega lennuta ka päikese kätte põlema.

Mara Ljutjuk. Kõrgemale ja sügavamale. Õli, lõuend, 2020.

Stanislav Stepaško

Asjaolu, et autor enne maalima asumist oma mõtted tähthaaval pabe­rile paneb ja alles seejärel sõnadele visuaalset vastet otsima asub, sobib tema sõnutsi hästi faktiga, et näitus toimub Eduard Vilde majamuuseumis. Ettevalmistustöös on Ljutjuk toetunud aga soome kirjanikule-filosoofile Esa Saarinenile, kelle üks lemmikobjekte on kahtlemata inimene kui selline kogu oma värviskaalas. „Ehitustöö jätkub, kuna inimene pole veel val­mis. Arenguspiraal või lagunev keerd­trepp? Igaüks areneb mingis suunas ja nähtamatud pisimuutused teevad usinalt oma tööd. Kümne aasta pärast on su elu tervikuna midagi hoopis muud kui ta on seda praegu. Vaatad vana fotot ega mõista, kus toimus pööre.“1 Kuigi Ljutjuk pole seda tsitaati oma näituse saatetekstis välja toonud, sobib see suurepäraselt saatma nii füüsilise kui ka vaimse pideva kasvamise kujundit.

Kognitiivse arengu teooria koha­selt toimibki inimese maailmaga suhes­­­tumine, keskkonna tajumine ja tajutavaga ümberkäimine, alati kõige­pealt keha kaudu, olgu tegu söömise või valgusele reageerimisega. Seejärel jõutakse ideede ja abstrakt­sioonide tasandile, kuid seda mitte iga indiviidi puhul, sest see pole tegelikult eluliselt tingimata vajalik. Just nimelt keha, materiaalse ja mittemateriaalse vastandamise kaudu saab inimene aru, kuidas sõltuvad vastastikku „mina“ ja „mitte mina“ ning teoreetiliselt sellest piisab. Ning jällegi, kuigi Ljutjuk ei ole sõnastanud arengupsühholoogilisi printsiipe, siis näib, et just nimelt selline suhestumistasandite joonis tuleb välja tema teoses „Kaua võib!“, kus musta kasti kapseldunud tegelane näib mitte märkavat teda ümbritsevat kollast avarust: oma mullis istudes ei taju ta teisi mulle ja nendevahelisi seoseid. Ta ei mõista teiste tundeid, sest ei kujuta ette, et neid teistel üldse olla võiks – tema maailm piirdub oma keha, mälu, narratiiviga. Kaua võib niiviisi elada? Elus püsida küll, aga tõeliselt elada?

Majamuuseumi esimesel korrusel, kus paikneb püsiekspositsioon ja antakse teatrietendusi, on näituse sisse­juhatuseks sätitud üks Mara Ljutjuki tunduvalt varasem samanimeline maal, mis sai kunagi loodud vabariigi juubeli puhul. Punasel taustal kujutatud poiss vanaaegses autos jutustab loo pidevast põgenemisest igipõlise ida­vaenlase ehk nn punavõimu eest ning esitab samuti küsimuse „Kaua võib? Ehk aitab juba?“. Kahe korruse intrigeeriva dialoogi kaudu on autor avardanud ka oma mulli, väljudes isiklikest mälestustest ja sisenedes kollektiivsetesse. Poisike pildil ei jää juba kirjeldatud naismodellide kõrval näituse ainsaks vastassoo esindajaks. On veel üks kolmikportree, seekord mitmes eas meesterahvastest. Mõlemat kolmikut võib näha kaheti: kas kui üht ja sama isikut eri aastakümneil või kui last koos vanema ja vanavanemaga. Viimasel juhul võib näitust tõlgendades laieneda ka geenimälu ja perekonnakarma mängu­maadele.

Keha ja mälu kokkupuutepunktid polegi tegelikult nii hallid ja soised, kui esmapilgul tundub. Mälu ja keha koostöös õpime, et teist korda ei tasu tulist pliiti katsuda ega reha otsa astuda, omandame ka metamälu ehk mälestuse iseenda mälust, mis eeldab arusaama ja kujutlust ka oma füüsilisest vormist kui selle mälu mahutist. Ljutjuki kehamälu paikneb peas, mida ema on paitanud, õlgades, mis on kandnud koormat, seljas, mis on leidnud tuge. Sellised kombinatsioonid osutavad, et ta on kas tahtlikult või tahtmatult järginud ka Saarineni soovitust mäle­tada oma mõjutajaid. „Tagantjärele kaldub inimene teiste osatähtsust vähendama. Õlakehitusega püüab ini­mene olla „sõltumatu“. Muutumine eeldab siiski julgust tunnistada meisterlikkuse kategooriaid – ideaali, mõjutamiste, mälu jälge.“2 Tõdemus, millele eelneb loetelu vaimsetest kujundajatest, alates emast ja isast ning lõpetades muinasjututegelaste ja filmisangaritega, keda nimetatakse ühtlasi pidepunktideks. Kui pinnas vahel jalge all kõikuma lööb, on kindlasti kasu ka taoliste pidepunktide mälusoppidest ülesotsimisest. Peale loojangu lõhna ja kanarbiku kuma märkamise tuleks pöörata tähelepanu ehk ka iseenda elutervele armastamisele, mis ei tule teiste tundlike sootaimede tallamise arvelt.

1 Esa Saarinen, Kristi Lonka, Muutumised. Fontes, Tartu 2004.

2 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht