Meru ja koletis

Kiskja Meru sees osutab, kuhu värvilarakas tulema peab, sekund hiljem on külmalt kalkuleerival kunstnik Merul valmis lahendus, kuidas see lõuendile täpselt paigutada.

RAOUL KURVITZ

Meru näitus „Minu sees elab koletis. Toida teda armastusega“ („There is a monster inside me – feed her love“) Solarise galeriis kuni 7. XI.

Esimene kord, kui Meru kunstiga kokku puutusin, oli umbes aasta tagasi. Galerist Meelis Tammemägi, kes ka minu loomingut vahendab, saatis oma uue avastuse, mulle täiesti tundmatu, ebatavaliselt jõulise ning ekspressiivse maalikäekirjaga noore naiskunstniku muljetavaldava pildimaterjali. Ka tema ühe aktsiooni kohta, mille käigus oli ta kõik ettejuhtuva üheainsa palanguga üle maalinud. Värviküllase tundesööstu alla oli sattunud nahkdiivan, paar tugitooli, laud, vaip ning kogu lähedusse juhtunud pudipadi. Just mõni nädal enne seda olin interneti kaudu endale soetanud võrratu ning pesuehtsa Gibson Les Pauli kitarri, ent kaasa saanud paraku erakordselt koleda ning pruuni, hiina päritoluga kohvri. Palusingi Meelis Tammemäe kaudu Merul see inetu asi talle iseomases laadis samuti üle maalida ning sellest saadik on mul peale maailma paremikku kuuluva kitarri ka üks maailma tuusamaid kitarrikohvreid.

Kes on Meru? Miks polnud ma temast varem mitte midagi kuulnud uue loomepõlvkonna valdavalt tänapäevakohaselt naissooliste, ligikaudu ühevanuste ning ohtralt tunnustatud autorite kõrval, nagu näiteks Merike Estna, Kris Lemsalu, Kristi Kongi ja veel kümneid teisi?

Meru nimi on tegelikult Meriliis Rinne, ta on sündinud 1985. aastal ja on praegu 35aastane. Ta oleks pidanud orgaaniliselt kuuluma just eelmainitud põlvkonda või suisa jõuliste ja ekspressiivsete noorte naiskunstnike seltskonda – seda kõike Meru ka tõepoolest on –, kui mitte lausa kõige jõulisem ja ekspressiivsem. Ent Meru lugu on teistsugune.

Meru ei tegutse Eestis, vaid Londonis ja sestap ongi tema etteasted siinsel kunstiväljal olnud ainult pistelised. Tema tulek kunsti on olnud hoopis teistsugune, kui siinmail viimastel aasta­kümnetel üpriski vältimatult tavaks. Juba millenniumi algusest on olnud raske ette kujutada, et kunstnikuna saab end Eestis kehtestada kuidagi teistmoodi kui Eesti kunstiakadeemia, Tartu ülikooli maaliosakonna või Tartu kõrgema kunstikooli lõpetanuna. Ega teistsuguseid pretsedente kuigivõrd ka ole. Lõplikult möödas on need ajad, kui kunstiilma sai siseneda tehnikaülikooli lõpetanud Raul Meele, Viljandi hauakaevajast Raul Rajangu või juristist Ado Lillena. Ent just juuraharidus ongi taust, kust Meru on kunstnikuna välja kasvanud. Oma juristist isa soovil pidi juristiks saama ka Meriliis ning olekski saanud, kui mitte otse enne diplomitöö kaitsmist poleks pähe tulnud kunstialased mõtted. Kummatigi valis Meru ka siinkohal ootamatu ja mitte just palju­tõotava tee: diplomi Tallinna ülikooli kunstipedagoogika erialal.

Ei ole saladus, et omaaegseid pedakaid ning ka järeltulevaid Tallinna ülikooli kunstierialade lõpetajaid on peetud Eesti kunstiilmas autsaideriteks, mitte päris kunstnikeks. Valdavalt on see eelarvamus osutunud ka põhjendatuks – tont seda täpselt teab, millistest täpsematest asjaoludest tegelikult tulenevalt. Ent see diagnoos ei pruugi olla lõplik ning näiteks Londonis, kus Meru on vaieldamatult edukas, ei pruugi see üleüldse kehtida. Minugi hinnang oleks siinkohal hoopis, et Meru on oma põlvkonna üks muljetavaldavamaid kunstnikke ning seda mitte ainult Eesti piires.

Eellugu. Solarise galerii näitus kannab pealkirja „Minu sees elab koletis. Toida teda armastusega“ ning demonstreerib kehaliselt tunnetataval, üpriski halastamatul moel autoris peituvat spetsiifiliselt naissoolist kiskjalikku olemust. Ta ei palu armastust, vaid nõuab seda. Võimalik, et tapmise ähvardusel.

Meru pole aga egomaniakaalne märatseja: tema pealtnäha paduekspressiivne käsitlus on sügavalt intelligentne ning suisa analüütiline. Tublisti kasu näib olevat vaid napilt lõpetamata jäänud juristiharidusest. „Juuraõpingud süvendasid huvi paradokside ja sotsiaalse surve ehk probleemide vastu,“ ütleb Meru ise. Tema töödes on see selgelt tunda. Need ei ole ühe indiviidi ainuprobleemid, vaid naissoolisuse probleemid laiemalt, ühiskondlikud probleemid psühholoogilises, õiguslikus ja ka ökoloogilises kontekstis.

Näituse saamislugugi on hoopis pikem ning mitmekihilisem, kui pealtnäha ainupalangulise kiresööstu järgi võiks arvata. Meru enda sõnul avanes talle kaks aastat tagasi tema kodulinnas Londonis hästi rahastatud võimalus piiramatult kasutada ligi 200ruutmeetrist ateljeed ning Meru asus valmistuma põhjalikuks, ökoloogilise rõhuasetusega kunstiprojektiks. Sellest annavad tunnistust vaimses ja ka ainelises mõttes ökoloogiliselt positsioneeruvad tööd, nagu „Endast väljas looduses“, eelkõige komplekti avateos „Kasvav rohelus“. Näituse pealkirjaks oli kavandatud „Sansaarast nirvaanasse“, ent see polnud plaanitud new age’likuna. Sansaara ehk enesesundusliku ümbersünniringi all oli silmas peetud loodusressursse ekspluateerivat lähenemist ning meie planeeti laastavat inimtegevust, nirvaana all sedapuhku mitte abstraktset igavikuõndsust, vaid praktilist ja teadlikku, ressursisäästlikku läbikäimist loodusega. Pole sugugi tähtsusetu, et materjaliks, millele Meru kõnealused teosed maalitud on, pole tavakohane lõuend, vaid taaskäitlusele osutav kohvioa­kottide robustne kangas, samuti taaskasutuse korras Londoni kunstnike kvartalite prügi­kastide ümbrusest üles korjatud maalide alusraamid.

Uurisin, millest täpsemalt räägib ilmselgelt ökoloogiatemaatiline pilt „Ära kõnni mu peal“, ja sain üllatava vastuse. Meru olevat koos sõpradega sattunud viibima ühes Inglismaa metsas, mis olevat nende kohalolekule uskumatult ebasõbralikult reageerinud. Sääsed, puugid, ogalised taimed, jalge all justkui ise tekkivad mülkad – kogu see looduse võimalik ilgus ühekorraga oma täies vaenulikkuses. Ent Meru olla oma kaaslastega järele mõelnud ja saanud aru, et see mets polnud ju sugugi nii kole ja pahatahtlik – hoopis nemad ise olid need, kes keskkonna kaitseseisundilisse ärevusse ajasid.

Eriti ootamatu on aga tõdemus, et täiesti teise valdkonda suunatud teos „Kallis, kas sa prügi välja viisid?“ on maali „Ära kõnni mu peal“ kujutatud loodusvaate jätk. Maalil lösutav naisterahvas pärib nõudlikult: „Kas sa prügi välja viisid?“ Selles avaneb Meru kui looja-indiviidi puhul uus kihistus: Londonis omandatud spetsiifiline inglise huumor ning tõenäoliselt juba talle varemgi omane intelligentne sarkasm. Siin võib näha halastamatult kriitilist enesevaatlust soostereotüüpse vastiku tänitajana, millel ei tohiks olla vähimatki seost metsa häirituse või häirimatusega – aga omati on, nagu välja tuleb. Pakun, et siin väljendubki üks nendest paradoksidest, millele Meru ka omalt poolt vihjab. Küsimus on ökoloogias – üleskutses nii loodust raadava kui ka soostereotüüpse inimkäitumise ületamisele.

Vaid kolm nädalat enne näituse ülespanekut sai aga tööde komplekt täiesti uue tõuke ja hoo. Meie asi pole teada ega uurida, millisel määral võis see olla seotud tema eraeluga, ent muutus oli järsk ja otsustav. Pikaajalise analüütilise ja meditatiivsegi protsessi käristas lõhki ekspressiivne ning hävinguline tundesööst. Ilmus kiskja ehk koletis.

Koletis. Juba prügi väljaviimist nõudva, kehaliselt eneseteadliku daami näol on ta seal olemas, samuti sama daami meditatiivses poosis ja autoportreelises teoses „Nirvaana“. Ent komplekti uueks avateoseks, samuti näituse võtmeteoseks saab pilt, kus kiskja on kõige otsesemal moel kujutatud. Ja see ei ole kes teab mis tore teos, mida magamistuppa tapeedi peale paslik panna.

Meru kujutatud koletis ei hooli millestki, ei ilust ega kõlbelisusestki. Ta nõuab seda, mida ta vajab ning mis on tema loomuses, aga ühtlasi tema õigus. Kas me tohime tema kiskjaõigusi piirata? On meil õigus kohitseda või püüda taimetoiduliseks muuta pantreid või tiigreid? Muidugi mitte, aga mõistlik on hoiduda ohutusse kaugusse, parimal juhul piiluda mätta tagant binokliga. See ei lahenda Meru kehastatud koletise dilemmat: tema nõuab endiselt ja jätkuvalt armastust, mis ei pruugi teisele poolele tähendada muud kui lubada lahkelt ennast lõhki kiskuda ja ära süüa. „Nirvaana“ naabruses eksponeeritud pildi sõnum on „Armasta, ent luba minna“ või midagi sellist, kuid näituse emotsionaalselt laetud kontekstis ei pruugi see lubadus olla kuigivõrd tõsiseltvõetav.

Olen Meru tööde lummuses. On veel üks moment, mis mind tema töödes ja tõenäoliselt tema kogu kunstilises tegevuses lausa topelt paelub. See on midagi sellist, mida olen metoodiliselt juba aastakümneid ka ise rakendanud.

Meru ei ole kunstnikunatuurina üleni kiskja. Kiskja on üksnes see kontrollimatu elukas tema sisemuses, kunstnik Meru on tema raevutseva diktaadi biotehniline tööriist. Ekspressiivsed värvilärakad tema töödel ei ole juhuslikud. Juhuslikkust pole seal tegelikult ollagi. See on täiuslik ja lausa insenerlikult täpne toonide ja maalitehnika valitsemine. Kiskja Meru sees osutab oma küünisega, kuhu üks või teine värvilarakas tulema peab, ning vaid sekund hiljem on külmalt kalkuleerival kunstnik Merul valmis lahendus, millises toonis, kujus ja suuruses ning kompositsioonilises võttes see lõuendile paigutada. Kulub veel vaid kümmekond sekundit õige tooni segamiseks ja selle lõuendile lajatamiseks ning selle lärakaga on asi paigas. Kiskja dikteerib juba järgmist.

Ent aeg-ajalt tekib hingetõmbepaus: biotehniline kompositsiooni- ja tooni­insener ning jurist-kunstnik Meru astub paar sammu tagasi ning naeratab, rahulolevalt ja külmalt. Ning kiskja ehk koletis temas naeratab vastu.