Menopaus ei ole eksklusiivne klubi

Ede Raadiku uus näitus on värske, ootamatu, nauditav ja õpetlik elamus kõikidele, kes on väsinud XIX sajandi võltsvagadusest ning ajast ja arust õpetussõnadest.

KAISA MARIA LING

Ede Raadiku näitus „Menopausi Klubi NB! Eksklusiivne“ Kraamis kuni 11. VIII.

Pea kõikide maailma imetajate südamed karihiirest sinivaalani sooritavad elu jooksul umbkaudu üks miljard lööki. Homo sapiens sapiens on – rääkimata sellest, et ta on suutnud endale klassifikatsioonis uue liigi liignimegi saada – meditsiini ja muu elukeskkonna kontrollimise meetodite (puhastamise, steriliseerimise) abil oma südamelöökide arvu kahekordistanud. Meie südamed löövad kaks miljardit korda ja rohkemgi. Inimese oodatav eluiga oli XV ja XVIII sajandi vahel 30–40 eluaastat. Vähem kui kümne põlvkonnaga on see number kahekordistunud. Inimene on läbi ja lõhki loomuvastane olend, loodusseadustega vastuolus eksisteeriv tehiskaaslane. Looduse vaatepunktist elab inimene liiga kaua ning loomulikud populatsiooni kasvu kontrollivad meetmed puuduvad.

Vanavanavanemaid leidub praegusel ajal väga paljudes perekondades, koos tervisliku seisundi paranemisega pikeneb ka inimeste viljakas eluiga. Üle 50-aastased rasedad ei ole enam haruldased, siiani vanim teadaolev rasestunu oli 71-aastane. Kuid selle asemel, et tegeleda allasurutud ja internaliseeritud ebaratsionaalse süütundega, kerkib keskaegne tabukultuur ning patriarhaalse ühiskonna vananenud võltsvagadus ikka ja jälle pinnale.

Seisukohad nagu „naine on ainult siis naine, kui ta on ema“, „ainult lapsevanem teab, mis on õnn“ ja „valu on selleks, et seda kannatada“ on praeguses lääne ühiskonnas naeruväärsed.

Ede Raadiku uus näitus, readymade-objektidest installatsioon on värske, põnev, ilus, ootamatu, nauditav, õpetlik, läbinisti kirglik ja vajalik elamus kõikidele neile, kes on väsinud hüppavast plaadist, mis ajab oma korduvuses südame pahaks.

Uurimistöö, eksperimendid, andmekogumid. Ede Raadik on oma karjääri jooksul paistnud silma pigem reserveeritud, kontseptualiseeritud ja intellektuaalse lähenemisega praegusele ühiskonnale, oma põlvkonna kurvale ja iroonilisele saatusele pidevas võidujooksus tootmise ja turustamisega, milles ei saagi peale jääda. Peame lootma, tootma ja originaalitsema, kannatama kunsti nimel, teades, et edukaks saab vaid murdosa neist, kes proovib, nagu kirjutas Johannes Saar Ede Raadiku loomingust 2017. aasta lõpus1.

Ede Raadiku Kraami näitus on kolinud ruumi. Esemed ja objektid justkui ulbiksid tumesinisel merevärvi taustal, silm ei jõuagi kõike korraga hoomata: lugematud pastelltoonides roosad ja rohelised froteerätikud tsiteerivad justkui varasemast tuttavaid tegelasi.

Mari Volens

Raadiku isikunäitustes on sel ajal kasutatud värvi väga säästlikult. Vaid üksikud pastelsed, hillitsetud toonid hõlbustavad massiivsete andmehulkade graafiliste esituste lugemist, ülemuse (pastelne roosa) ja temasse lootusetult armunud töötaja RP3458 (pastelne roheline)2 eristamist. Meeletu uurimistöö, eksperimendid, nende tulemuste andmekogumikeks koondamine ja süstematiseerimine ning graafiliselt esitamine võiksid kirjeldada Raadiku meetodit aastatel 2013–2017. Tema kunsti on kirjeldatud kui rõhutatult kuiva ja kalkuleerivat3.

Kuid eelmine näitus „Punasel merel kruiisimas“ tõi tema paletti värvi – punase, mis tillukeses Kogo galeriis mõjus võimsalt. Üksikud suuremõõtmelised taiesed (kokku vaid seitse), kus nende eelkäijaid-graafikuid ja klassifitseerivaid tendentse meenutavad mõned värvigradiendid ja kastikesed, kus munarakud siivsalt kategoriseerituna istuvad. Näituse aluseks oli samuti suuremõõtmeline inimkatse, mille käigus kasutas kunstnik mitme aasta jooksul erinevaid menstruatsioonirakendusi, mis salvestasid ja töötlesid infot, sedagi muidugi läbi teatud vääritimõistmiste ja kivinenud väärtushinnangute prisma, millest Raadik Aet Kuusikule räägib.4 Kuid skeemide ja graafikute asemel tekkisid Kogo galerii seintele hoopis kirglikult veripunased ja suuremõõtmelised taiesed.

Kraami näitusel on Ede Raadiku uus mõte saanud sisse veel suurema hoo ja ilmunud vaataja, kogeja ette lausa plahvatusena. Näitus on kolinud tasapinnalt ruumi. Esemed ja objektid justkui ulbiksid tumesinisel merevärvi taustal, silm ei jõuagi kõike korraga hoomata: lugematud pastelltoonides roosad ja rohelised froteerätikud tsiteerivad justkui varasemast tuttavaid tegelasi. Lõbusad vaala- ja delfiinikujukesed hüppavad üle rätikulainete, sädelevad loomaripatsid ja vannitoafurnituurid pakuvad valgusesähvakuaktsente, lehma- ja seakarjad jalutavad tüünelt põetuslinade pastellrohelise vahel, kaks kitšimaigulist naisefiguuri ja painavalt mälestusväärset sinist kummiparti pakuvad vaatamis- ja mõtlemislõbu nii näitusel viibides kui ka pikaks ajaks pärast seda.

Kuigi painavaid ja iroonilisi andmehulkasid ei hakka esmapilgul silma, põhineb seegi näitus uurimistööl, kuid mitte enam inimkatsel ja sellest kogutud andmete töötlemisel. Siiski ei saa mitte mingil juhul väita, et Raadiku uus näitus oleks kuidagi vähem tema enesega seotud, isikupäratum. Vastupidi, Raadik on võõraste, mitte tema loodud esemete installatsiooni sättimise suutnud muuta veel palju intiimsemaks ja isiklikumaks kui omaenese kurnava tööprotsessi või meeletu armumise graafikutesse vormimise.

Menopaus, tabu ja vaalad. „Menopausi Klubi NB! Eksklusiivne“ juhib tähelepanu kahele olulisele punktile. Menopausi klubi ei ole tegelikult eksklusiivne, nii et pealkiri on riuklikult irooniline. Inimene ei ole ainukene loomaliik, kes kogeb menopausi. Peale meie on menopausi täheldatud veel nelja hammasvaalalise – mõõkvaala, valgevaala, narvali ja lühiuim-pilootvaala – puhul. Rõhu asetamine loomadele ja inimese tsentrist kõrvale nihutamine on see, mida paljud kriitilised posthumanistid eesotsas Donna Haraway ja Stacy Alaimoga on viimase paari kümnendi jooksul teinud.5

Kuid vaalalised tulevad menopausiga hoopis paremini toime kui inimesed. Paljunemisea möödudes saavad menopausi jõudnud emased mõõkvaalad hoopis peregruppide juhtideks, nad hakkavad valima karja liikumissuunda ning määrama rühma toitumisharjumusi.6 Selle valguses on Raadiku näituse juhttsitaat, Inglise panga presidendi 2018. aasta kommentaar, et aeglustunud majandus on „menopausiline“, piinlik, tobe ja ajab natukene naerma.

Menopaus on suur tabu, millest rääkimise aeg on juba ammu kätte jõudnud. See on nii suur tabu, et isegi naised omavahel tunnevad selle pärast häbi ja leiavad, et sellest on keeruline rääkida, see tekitab reaktsioone stiilis „oh, kui kurb“.

Kui menstruatsioonist, millega tegeles „Punasel merel kruiisimas“, suudavad vanemad lastele ning partnerid ja sõbrad juba täiesti rahulikult ja konstruktiivselt rääkida7, siis menopaus on kadu – viljakuse lõppu tuleks justkui leinata. Kuid kas tähendab kehasisese paljunemise lõpp üldse midagi muud kui ainult kehasisese viljastumise võimaluse kadumist? Nagu alguses viidatud, on inimesed, need kõige ebaloomulikumad olendid maal, endale juurde tekitanud pea pool sajandit lisaeluaastaid, lapsigi võib soovi korral hoopis teistmoodi muretseda. Ehk tuleks esmajoones hoopis põhjalikult mõelda, mida lisaajaga teha? Kas kasvatada veel rohkem lapsi? Või ehk sobiksid menopausi etappi jõudnud naised kõige paremini inimrühmajuhtideks, kui vaalalistelt eeskuju võtta?

Ede Raadik juhib tähelepanu sellele, kui ilus ja naljakas, aga ka raske ja kerge võib kehasisese paljunemise võimest ilmajäämine olla. Loomulikult on sellest võimalusest vägivaldselt (sest mida muud üks haigus on kui sisemine vägivald) ilmajäämine kurb ja ebaõiglane. Kuid palju ebaõiglasem on see, et inimene, kes seda ise sugugi ei soovi, pannakse fakti ette: kas käsu peale paljuneda, halvavat valu edasi kannatada (sest menstruatsioon peabki ju valus olema) või lasta eemaldada kõik see, mille järgi võib naist juriidilises mõttes looduslikuks naiseks pidada. Valu ei tohi kannatada – seda on arstidel ikka kombeks korrata. Valu korral tuleb võtta rohtu, seda tuleb vältida ja ravida. Tundub, et inimsugu ei oska või ei taha oma ajaloost õppust võtta.

Menopausi klubi ei ole eksklusiivne, kuid näituse külastamine võib välja kukkuda väga eksklusiivse elamusena: kummaline nurgatagune sissepääs Polymeri tehase rajoonis, ratast ei ole kuskile jätta, pikad mahajäetud koridorid, suletud uksed, jalge ette ei näe, lõpuks üks klaasaknaga uks, millest voolab pimedasse lõbusat suvist valgust ning seal istub kunstnik ja tervitab sind isiklikult, vestleb ja tutvustab rõõmsat ja kaunist suurt teost, altarit, nagu ta seda ise nimetab. Esmapilgul on tegu võimsa teosega, mille ees saab istuda pehmel lillelisel tumbal ja nautida sümmeetrilisust ehk ainsat jälge Raadiku varasemast korrapärasusest, mis on kalkuleerivast ja reserveeritud loojast „Menopausi Klubisse“ jäänud. Võib ka jalutada ettevaatlikult ja hardalt väljapaneku vahel ringi ja uurida loomakujukesi lähedalt, seda, kuidas kaelkirjakud, lehmad, sead, lambad, pardid (kes kõik on kahjuks sunnitud pea terve oma eluea tootma, tootma, aina järglasi tootma) ja graatsilised vaalalised (kes oma menopausi võimu naudivad) omavahel suhtlevad ja suhestuvad.

Ede Raadik on loonud hauakivi iseenda ja paljude teiste naiste kehasisese paljunemise võimaluse mälestuseks. Tema altarilt paistab aga peale kurbuse ja pettumuse ka suur hulk kergendust selle üle, et valu lõpuks ometi otsa saab. Ede Raadiku menopaus on ilus, lõbus, tabusid nihestav, inspireeriv, mõistetav ja mis kõige olulisem, sellest kogemusest on abi ja lohutust nii kunstnikule endale kui ka altarilt osa saanuile.

1 Johannes Saar, Orjandusliku Eesti tõus. Ede Raadiku juhtum. – Vikerkaar 2017, nr 12, lk 91-94.

2 Näitus „Edekene, kas sa siis ei tea, et sellest ei räägita“ Hobusepea galeriis 14. I – 5. II 2018.

3 https://cargocollective.com/ederaadik/About-Texts

4 Aet Kuusik, Ede Raadik: enamik inimesi, kes naise keha tahavad kontrollida, ei ole sellega kursis. – ERR kultuur 24. IV. https://kultuur.err.ee/933076/ede-raadik-enamik-inimesi-kes-naise-keha-tahavad-kontrollida-ei-ole-sellega-kursis

5 Stacy Alaimo, Undomesticated Ground: Recasting Nature as Feminist Ground. Cornell University Press, Ithaca 2000.

6 Holly Chavez, Menopausal Orca Whales become Pod Leaders. – Oceanwide Expeditions

https://oceanwide-expeditions.com/blog/menopausal-orca-whales-become-pod-leaders

7 Suur osa selles on menstruatsioonirakendustel, nagu Raadiku eelmise näituse käsitlustes on ka juttu olnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht