Mahajäetud utoopiad

Kumu näitus on küll Gordon Matta-Clarki keskne, aga Anu Vahtra maksiimi „Eemaldumise teel tervikuni“ abil tuleb hästi esile anarhitektuuri paradoksaalne olemus.

STEFAN PEETRI

Näitus „Gordon Matta-Clark: anarhitekt. Anu Vahtra: eemaldamise teel tervikuni“ Kumus kuni 8. VI. Kuraatorid Sergio Bessa, Jessamyn Fiore ja Anu Allas, kujundanud Anu Vahtra ja graafiliselt kujundanud Indrek Sirkel. Näituse on korraldanud Bronxi kunstimuuseum koostöös Eesti kunstimuuseumiga.

„Ma ütlen teile: peab eneses veel kandma kaost, et sünnitada tantsivat tähte. Ma ütlen teile: teis on veel kaos.“¹

Walter Benjamin on kirjeldanud Paul Klee akvarelli „Angelus Novus“ põhjal ajaloo inglit, kes on silmad pärani, suu lahti ja tiivad väljasirutatud jäänud vaatama mineviku poole, mis lakkamatult kuhjab varemeid varemete peale ja paiskab need tema jalge ette. Ingel tahaks jääda ning aidata purustatu kokku panna, kuid marutuul, mis sümboliseerib progressi, puhub vastupandamatult ingli tuleviku poole ning mineviku varemed jäävad kasvama lõputult progressituulte varjus.

Benjamini / Klee ajalooingel annab meile üsna melanhoolse vaate ajaloo protsessile kui abstraktsele masinale, mis jääb lõputult oma lubaduste võlglaseks. Noored arhitektid, nende seas ka Gordon Matta-Clark (1943–1978), kes 1968. aastal pärast Cornelli ülikooli lõpetamist kolis New Yorki, nägid modernismi kannustanud ideede läbikukkumist jäikades linnaplaneeringutes, mida ilmestas New Yorgi perifeeria infrastruktuuri mahajäetus ja üleüldine getostumine.

Kui modernistlikud arhitektid üritasid linnaplaneerimise kaudu luua sotsiaalseid tehnikaid, et allutada sootsium ja ka linn ühele visioonile, siis Gordon Matta-Clark koos Anarhitektuuri grupiga üritasid avastada perifeeria ja mahajäetuse viljakat potentsiaali. Modernistliku arhitektuuri ideed kannustas kõikide eluilmingute ja inimrühmade integreerimine ühte arhitektuursesse fantaasiasse, mida ilmestab hästi Le Corbusier’ teos „Arhitektuuri poole“ („Vers une arhitecture“, 1923), kui liikumine ühe arhitektuuri poole. Modernistliku linnaplaneerimise ja arhitektuuri ebaõnnestumist võikski vaadata antud näituse kontekstina, mille varemetest algas Matta-Clarki ja Anarhitektuuri grupi loome.

Anarhitektuur. Matta-Clarki ja Vahtra ühisnäitust võib vaadata katsena mõtestada ümber perifeerse ja tuumse, gentrifitseeritu ja mahajäetu suhted, tuues esile modernismi mahajäetud utoopiad. Vaataja on viidud 1970ndate Bronxi, tärkava tänavakunsti ja lagunevate hoonete keskele, kuid Anu Allas ja Anu Vahtra on üritanud lokaliseerida väljapanekut nii palju kui võimalik, sest Matta-Clarki looming on paratamatult kohaspetsiifiline ja seob ennast niiviisi kindla identiteedi ja mäluvormiga.

Anarhitektuur, mis on käesoleva näituse keskne mõiste, haakub otseselt Matta-Clarki ja ka Anu Vahtra loominguga. Mõiste pärineb Robin Evansi esseest „Anarhitektuuri poole“ („Towards Anarhitecture“, 1970), mis on sõnamäng Le Corbusier’ essee pealkirjaga „Arhitektuuri poole“. Anarhitektuur seob semantiliselt anarhia ja arhitektuuri mõiste ning võimaldab seda mõista kui mitte-arhitektuuri ja mitte-kontrolli, mitte-korra, mitte-võimu tektoonikat. Need rohked variandid sobivad mõistmaks, mis toimub Matta-Clarki töödes.

Anarhitektuur ilmneb, kui emantsipeerunud potentsiaal pakub ruumi mõtestamiseks uut kvaliteeti või arusaama. Eelkõige on huvitav, kuidas see arhitektuuris mõtestab ümber kaose kui positiivse protsessi. Anarhitektuur on protsessikeskne arusaam, arhitektuuri ei vaadelda kui lõpetatud ja küpset ruumi, vaid kui alati pooleliolevat ruumi. See on mänguline ruum, kuhu sisenevad nii loomis- kui ka lagunemisprotsessid.

Anu Vahtra maksiim ja näituse teine alapealkiri „Eemaldumise teel tervikuni“, mis on võetud Matta-Clarki 1978. aasta anarhitektuuri manifestist, illustreerib seda kõige täpsemalt. Selline protsess (eemaldamise teel tervikuni) on ruumi sulatamine (kindla struktuuri kaotamine) ja paljastamine (alternatiividele). Justkui eemaldamises peitub samalaadne sensuaalne protsess nagu lahtiriietamisel. Eik Hermann on kirjutanud uurimuses ruumi ja kaose vahekorrast, et taassulanud ruum on „maksimaalse pinge ja täiuslikkusseisundi lõdvenemine ja lahtilaskmine. Kuigi silme ees olevast on ikka veel võimalik tuletada selle endist vormi või endist identiteeti, siis mõrad ja süvenev fragmentaarsus toovad vormi uuesti teatava vabaduse ja avatuse, ning see lõdvenemine meelitab käesoleva vormi ümber väesolevate alternatiivide sülemi.“²

Nii Matta-Clark kui Anu Vahtra üritavad leida arhitektuurse korra sees isekeerustuvaid ehk deterritoriaalseid protsesse, mis ei allu arhitekti algsele visioonile. Need protsessid on varjatult olemas igas ehitises, hoonelt tuleb eemaldada kihte, et tuua esile selle iseseisvus ja deterritoriaalsus. Mõrad, lõiked, deformatsioonid, augud, lagunemine – kõik, mis tunnistavad arhitektuuri ülevõtmist entroopiliste ehk isekeerustuvate ja deterritoriaalsete protsesside poolt, saavad nii-öelda lõuendiks Matta-Clarkile. Ta dokumenteerib neid või kohaspetsiifiliste lõigete puhul loob neid taas. Selle hea näide on tema mastaapne „Tapeet“ („Walls Paper“), mis kollaažina trükitud, meenutab Warholi popkunsti, aga ka toonast psühhedeelilist esteetikat. Kujutatud on lagunevaid projekt-elamuid, mille fassaadid on lammutatud, tuues nii esile lagunevad siseseinad, mis on saanud välisseinteks. Taaskord on näidatud Matta-Clarki huvi hoonete vastu, mis on muutunud tuumselt ambivalentseks, pooleldi olevaks, korraga alasti ja deformeerunud, mille isekeerustuvad elemente saab vaadata sellelt suurelt kollaažilt.

Ekskurss 1970ndate Bronxi ja vertikaallõiked. Anu Vahtra ja Gordon Matta-Clarki ühisnäitus viib meid arhitektuuri vahele, et avastada seal uusi võimalusi, vastupanuvorme ja mahajäetud utoopiaid (selle sõna etümoloogilises tähenduses, mittekohti). Täpsemalt öeldes, käime läbi 1970ndate alguse New Yorgi, eelkõige Bronxi ja selle getostunud perifeeria, sest näitus tuleb Bronxi kunstimuuseumist. Kuraatorid Jessamyn Fiore ja Sergio Bessa on lähtunud selle väljapaneku tegemisel Gordon Matta-Clarki suhtest Bronxiga ja selle viljastavast toimest.

Sisse juhatab ja annab tooni „Nimeta (anarhitektuur)“, mis kujutab endast 20osalist pildiseeriat katastroofidest, lagunevatest majadest, sõidukitest jms. Need tunnistavad, et arhitektuur on entroopia väe orjus. Anarhitektuur ilmneb siin kehade deformatsioonis, lagunemise üle kontrolli kaotamises ja ülistuslaulus entroopiale.

Ilmestamaks Matta-Clarki anarhitektuurset kreedot, et alustada alati keskelt, lagunemise ja püstiseismise, kaose ja korra vahelt, on loobutud uuest ruumikujundusest. Anu Vahtra on selle asemel teinud vertikaalsed sisselõiked eelmise näituse („Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis“) vaheseintesse, tuues nii esile suure saali kuus sammast, mis teatud nurga alt valguvad täpselt lõigetesse. Käepärastest materjalidest lähtumise ja nende deformeerimise abil saame teada, mis eksponeerimisruumis on väeline ehk millel on potentsiaali uueks ruumiliseks kvaliteediks. Lõiked võimaldavad ka piiluda läbi ruumi, andes sellele peitusemängu atmosfääri.

Mängulisus ja tants on olnud Matta-Clarkile tähtis. Tema teoseid saab kujund­likult siduda surmatantsu motiividega, sest tegemist on enamasti kohaspetsiifiliste installatsioonidega, mis mängivad entroopia, tühjuse ja efermeersusega, olles enamasti tehtud lammutamisele määratud hoonetesse.

Matta-Clarki teoseid iseloomustab kergus, sest lammutamisele määratud ehitistisse püstitatud kohaspetsiifilistel installatsioonidel on lühike eluiga. Kuid Matta-Clarki strateegia taga ei olnud ainult lammutamis- või hävitamisiha, mis oleks piirdunud kõigest eskapistliku strateegiaga, anarhitektuurse sekkumise puhul on tähtsat osa mänginud ka kollektiivne ja kogukondlik aspekt. Näiteks teos „Päeva lõpp“ ehk post­industriaalne park, Matta-Clarki kõige ambitsioonikam kohaspetsiifiline teos, kujutab endas suurt lõiget Hudsoni jõe ääres asuvasse Manhattani tehasesse. Matta-Clark on seda nimetanud Manhattani kogukonna „vee ja päikese templiks“, sest elanikud ei saanud siis nautida Hudsoni jõe vaadet. See aktsioon oleks peaaegu lõppenud Matta-Clarki vangistusega, tema advokaadil õnnestus kohtule selgeks teha, et tegemist on kunstiteose, mitte vandalismiaktiga.

Kahe teosega avatakse Matta-Clarki huvi maa-aluse elu vastu. Esimene neist on seotud konkreetselt New Yorgi allmaataristuga, ka tööliste eluoluga. „Substraat“ mõjub nagu arheoloogiline avastusretk, kus näeme, kuidas New Yorgi allmaailm on kogu linna siduv aines, selle substraat. Teine tungimine maa alla leidis aset Pariisis ja kannab pealkirja „Pariisi kelder“ („Sous-sol de Paris“). Sellega dokumenteeris kunstnik Pariisi katakombe ja muid allmaaruume. 1977. aastal oli see dokumentatsioon väljas Yves Lamberti galeriis, kui Matta-Clark tegi seal performance’i. Ta lõikas galerii põrandasse augu, pääses nii keldrisse ning jätkas seal kaevamist kogu näituse aja. Ta paljastas sellega galeriialuse maapinna. See aktsioon oli tehtud eelkõige tema kaksikvenna Sebastiani mälestuseks, kes sooritas 1976. aastal enesetapu, kui hüppas kunstniku korteri aknast alla.

Matta-Clarki filmis „Kooniline läbilõige“ on jäädvustatud kahe koonusekujulise lõike tegemist Pariisi kesklinna kahte XVII sajandi hoonesse, sest neil oli kunstniku arvates antropomorfsed omadused, ta kutsus neid vanaks paarikeseks. Matta-Clark tõi sentimentaalse sekkumisega esile nostalgilise kvaliteediga hoonete vastupanujõu gentrifikatsioonile. Tema „vana paarike“ oli ees Pompidou kunstimuuseumi ja uue Beaubourgi tulevikuplaanidele. „Koonilise läbilõikega“ tõi ta esile fantoomse materiaalsuse (koonus kui fotograafiline pilk), mille peab uusarenduslik kapital ära õgima.

Dialoog Eestiga. Jüri Okase fotoseeria „Väike moodsa arhitektuuri sõnastik“ (1974–1986) asetab Gordon Matta-Clarki dialoogi Eesti kontekstiga. Ka selles on dokumenteeritud hüljatud nõukogudeaegset modernismi empaatilisest vaatepunktist ja üritatud nii edasi anda fantoomset, mis tekib paratamatult arhitektuurile lisa- või võõrkehana juurde. Fantoomse materiaalsusega tuuakse toob esile nende ehitiste kummalise sisekõne või -elu.

Anu Vahtra on Kumu sisehoovi püstitanud installatsiooni, millega osutab ajale, mil Kumu asemel oli seal pae­kivikarjäär. Nii Okase fotoseeria kui ka Vahtra installatsioon peavad tontlikku dialoogi Matta-Clarkiga, tuues esile ehitusmaterjalide ja hoonete mitmed elud. Seda ilmestab omakorda Anu Vahtra New Yorgi 2017. aasta „Performa“ biennaali performatiivse jalutuskäigu „Avatud maja sulgemine. Jalutuskäik“ dokumentatsioon, kus näeme Manhattani SoHo piirkonda, kus 1970ndatel tegutses Matta-Clark. Vahtra näitab meile, kuidas kunagisest mahajäetud piirkonnast on saanud New Yorgi kõige kallim piirkond just selle tõttu, et sinna kolinud kunstnikud on sellele andnud erilise maine, sümboolse väärtuse.

Kui midagi jääb puudu või lahti mõtestamata, siis ehk dialoog Eestiga või Matta-Clarki avardamine tema enda piiridest väljapoole. Mainimata jäi veel „Prügisein“, mille Anu Allas ja Kumu noorteklubi on ehitanud Matta-Clarki Bronxi „Prügiseina“ eeskujul.

Mitmesugused lõiked, ruumipoliitilised sekkumised, augud ja lõhed, kogukondlikud projektid (kontsept-resto FOOD) viivad meid lähemale empaatilisema ruumi avastamisele, mahajäetud utoopiateni. Kuigi näituse üldmulje jääb paraku Matta-Clarki keskseks, tuleb üsna õnnestunult esile anarhitektuuri paradoksaalne olemus, mida saab uurida näituse tarbeks koostatud lugemismaterjalist.

1 Friedrich Nietzsche. Nõnda kõneles Zarathustra. Tallinn, Olion 2006, lk 14

2 Eik Hermann. Eluliselt olulised alamääratletud ruumid. – Kogumik Sisuline #4, Tallinn, Eesti Kunstiakadeemia 2018, lk 47-64.