Maastik sinise päikesega

Fotonäitusi on Physicumi galeriis varemgi korraldatud, kuid Kristel Schwede projekt on omapärane selle poolest, et sildab maalikunsti kui galerii põhitemaatika ja fotograafia.

TRIINU SOIKMETS

Kristel Schwede isikunäitus „Jagatud maastikud“ Tartu Physicumi galeriis (W. Ostwaldi 1) 5. VI – 28. VIII ja valik Antibes’i kunstimessil 23. VIII – 3. IX. Projekti eksponeeritakse ka järgmisel Pärnu fotofestivali näitusel „Tajumängud“.

Kristel Schwede ambitsioon on näitusega „Jagatud maastikud“ abstraheerida kollektiivsed kunstiprotsessid, tabada nende intensiivsus, kirglikkus ja poeesia. See on realiseeritud kaameraga isetekkeliste maaliväljade kinnipüüdmisega ehk käest kätte käinud molbertitele maandunud loendamatute värvitriipude, -laikude, -täppide, -pritsmete jäädvustamisega. Pole tähtis, kas tegemist on akrüül-, õli-, guašš– või muu värviga, sest pinnakattematerjali juhuslikku laadi, maalimise protsessist kõrvale ja üle jäänud värv on vormi ja värvi poolest sama varjundirikas, nagu oli näitusel esitatud värviloend.

Anonüümsed, alguse, lõpu ja isegi keskosata väljad ehk maastikud lasevad vaatajal uurida lähemalt maastike pinda ehk värvide struktuuri ja olemust, aga laskuda ka sügavamale maapõue ehk filosoofilisemate juurdlusteni valguse kui füüsilise fenomeni ja psühholoogilise värvitaju teemal. Kuidas on valgus ja värv seotud? Kas need on ainult mõisted või saab neid oma nahal kogeda? Need on vaid mõned võimalikud küsimused, mida autor esitama ärgitas.

On aga kaks küsimust, mille Kristel Schwede ise on esitanud. Kõigepealt „Mida sa näed?“. Sellele tundub hõlpsam vastata, sest vastus seostub värviloendi jadaga ja kvalifitseerub pinnauuringute kategooriasse. Tasub vaid fotosid uurida ja toone tuvastada. Raskeks läheb vastuse leidmine siis, kui pintslitõmmete ja värvijuttide virvarr silme eest kirjuks võtab, nii et lõpuks tuleb vastata, et ei näe enam mitte midagi. Silme eest läheb mustaks. See reaktsioon kergitab esile teise küsimuse „Kas must on algus või lõpp?“, mille juurde on õige tulla tagasi loo lõpu poole.

Neid küsimusi ei esita Kristel Schwede tühja koha pealt. Olles tegev nii kuraatori, galeristi, kirjastaja, kirjutaja kui ka kunstnikuna, on ta värvi- ja materjalimaailmaga igati kursis ja sina peal. Õppinud sotsiaalteadusi, kunstiteraapiat ja nüüdiskunsti, pole ime, et tema huvi ulatub kunsti ajaloolistest ja tehnilistest näitajatest kaugemale ehk looja ja loodu vaheliste suheteni. Ning seda kõige laiemas, loomingu olemuslikus vaates. Olgu siis tegu sellise teadlikult loodud teosega nagu maal või teadmatult tekitatud kõrvalproduktiga, nagu maalialusele maandunud alguse ja lõputa värvispekter.

Kui palusin Schwedel asetada Physicumi isikunäitus senise kuraatori- ja galeristipraktika taustale, leidis ta, nagu kunstnikud enamasti ikka, et iseenda tegevust on objektiivse kõrvaltvaatajana analüüsida keeruline. „Seda enam, et minust on saanud inimene, kellele kunst on elu orgaaniline ja loomulik osa,“ kinnitas ta, lisades, et pole vahet, kas korraldada galeriis näitusi, luua kureeritud mikromaailmu või puhuda elu sisse päris oma iseseisvatele ideedele. „Ilmselt töötab iseenda loomingu puhul samasugune kuraatorivaist kui teiste kunstiprojektide hindamisel: siin on midagi, millega tasub tegeleda!“

Kristel Schwede on pildistanud isetekkelisi maalivälju, molbertitele maandunud loendamatuid värvipritsmeid. Maalimise protsessist kõrvale ja üle jäänud värv on sama varjundirikas, nagu kunstniku esitatud värviloend.

Kristel Schwede

Intuitsioon on inspiratsiooni kõrval oluline allikas igasuguse kunstiteose sünni juures ning kuigi see võib pealtnäha vastanduda pragmaatikale, võrsub see paradoksaalsel kombel just viimasest. See juhtub kogemuse kaudu, mis hakkab alateadlikult mõjutama ja suunama edaspidiseid otsuseid ja valikuid, justkui arvuti kombel läbi arvutades, kuidas on ühes või teises situatsioonis kõige otstarbekam toimida. Ning kuigi nonstopkalkulatsioon võib halvemal juhul lõppeda paranoiaga ja silme eest võib minna sama mustaks nagu molbertilt miljoneid värvitilku loendades, on intuitsioon ennekõike abivahend, kui lasta sel rahus oma tööd teha. Ka Schwede ütles, et on aja jooksul oma sisetunnet järjest kindlamalt usaldama õppinud, olgu teiste näitusi korraldades või enda omadega tegeledes. „Teen kõiki näitusi ühesuguse kirega, kuid pean tunnistama, et tundsin ja lausa nägin vaimusilmas oma näitustega sel aastal alustades, kuidas minu elus avanes uus uks,“ kirjeldas ta olukorda, kus galeristi, kuraatori, kirjastaja ja ajakirjaniku kõrvale astus uus tegelaskuju, kes soovib kunstimaailma jagada senisest isiklikumal tasandil.

Et ta seda teha saaks, tuli galeristi teatepulk anda üle kellelegi teisele. Võõrustajaks osutus Tartu ülikooli füüsika instituut eesotsas sealse galeristi Jaak Kikkaga, kes on fotohuvi tõttu Positiivi galeriid korduvalt külastanud ning sedakaudu Schwedet juba mõnda aega tunnebki. „Ühel sellisel külastusel tuli jutuks Kristeli tegevuse varjatud pool – ta enese kunstiline fotograafia. Sellest koorus mõte korraldada näitus meie majas, Physicumis.“ Fotonäitusi on instituudis varemgi tehtud, sealhulgas näiteks Annika Haasi ja Birgit Püve osalusel, kuid praegune näitus on omapärane selle poolest, et sildab maalikunsti kui galerii põhitemaatika ja fotograafia.

Linna servas moodsas teaduskompleksis kõrvuti Biomedicumi ja Chemicumiga asuv Physicum on näitusepaigana ootamatu, kuid seda intrigeerivam, sest toob kunsti järjekordselt sammu võrra vaatajale lähemale seal, kus seda oodata ei oska. Kui küsida Kikkalt, millise kogemuse ja elamuse võiks näitus anda sealsetele tudengitele ja teaduritele, kinnitab ta, et kuna galerii asetseb keset elu ennast, siis jalutavad sealt läbi ka need, kes harilikult kunstinäitustel ei käi või vähemalt pole seni käinud. „Arvamused, mida näituste kohta olen kuulnud, on kõik olnud äärmiselt kiitvad: arvatakse, et see on kindlasti lisaväärtus ülikoolile ja ka instituudile.“ Ka kunstnikel on võimalus kontakteeruda oma vaatajatega ja kuulda nende arvamust juba enne näituse avamist selle ülespaneku käigus. Needki vestlused olevat olnud sageli põnevad ja inspireerivad. Järjekordsed jagamised.

Mis puutub näitusesse „Jagatud maastikud“, siis selle juures oli Kikka arvates eriti huvitav see, kuidas moodustub kunstilise tegevuse jääkproduktist uus esteetiline väärtus. „Ehk on selles lähenemises midagi sarnast füüsikute tegemistega: nood, uurides maailma kõige erinevamaid nähtusi, oskavad nende taga näha üldisi füüsikaseadusi,“ selgitas ta ja kinnitas minu muljet, et fotonäitusel on näituseruumiga hoopis rohkem ühist kui seinad. Olgu selleks kas või Physicumi fuajee vitriinis teiste ajalooliste esemete hulgas eksponeeritud spektraalsälkfilter, mis toimib valguse abil nagu värvidki ja tekitab fotoreaktsiooni; või veidi eemal asuv infostend spektroskoopia kohta, mida on illustreeritud Vincent van Goghi maastikumaali kihtide all peitunud naiseportree avastamisega, mis omakorda sai võimalikuks tänu näoosa maalimisel kasutatud Napoli kollase ja antimonvalge pigmendi keemilisele koostisele ja füüsikalistele omadustele. Kes teab, kelle portreed võivad peituda kõigi selle näituse värvimaastike all? Kindel on igal juhul, et need maastikud peidavad rohkem kui ühe autori kirglike inspiratsioonipuhangute asitõendeid.

Kui lisada siia komplekti veel Schwede makrovõtete kõrval koridoris vooklevad kõverpeeglid, saame tulemuseks peaaegu mikroteaduspargi valguse ja värvi olemuse ja tajumise teemadel. Vastust küsimusele, kas must on algus või lõpp, ei saa pakkuda värvusõpetus, vaid hoopis musta augu teooria. Või miks mitte ka teadusfilosoof Endla Lõhkivi, kelle esiknäitus järgmisena Physicumis plaanis on. Just Lõhkivi sümpaatsetel epistemoloogialoengutel ilmnes, et kuigi nimetame päikesekarva tooni kokkuleppeliselt soojaks kollaseks, ei välista see seda, et mõni meist näeb päikest hoopis külmalt sinisena …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht