Maajaam kui kunstiteos

Timo Toots: „Et nii suurt projekti teha, nagu seda on residentuur, pidin mõtlema sellest kui kunstiteosest. Kunstiteos on samamoodi interaktiivne, tehnoloogiline, ruumiline ja sotsiaalne.

MARIKA AGU

Seda, et Maajaam sai 18. juunil muruniitmisega „Aktuaalsesse kaamerasse“, tuleb tähistada intervjuuga. Taavi Suisalu heliteos „Mürafoonia muruniidukitel“, mida dirigeeris dirigent ja helilooja Arash Yazdani tekitas elevust nii siin- kui ka sealpool ekraane.

„Metsikud bitid“ on tehnoloogilise kunsti residentuuri- ja näituseprogramm, mis kulmineerub vabaõhunäitusega 2024. aasta suvel Lõuna-Eesti kuplite vahel. Näitust korraldavad kunstnikud ja kuraatorid, kes on seotud tehnoloogia- ja kunstitaluga Maajaam: Timo Toots, Mari-Liis Rebane, Kadri Lind, Marie Valgre ja Taavi Suisalu. „Metsikud bitid“ kuulub Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammi.

2024. aasta „Metsikutes bittides“ osalevad Agnes Meyer-Brandis (Saksamaa), Marco Barotti (Itaalia), Julionas Urbonas (Leedu), Uģis Albiņš (Läti), Anna Tamm ja Vinzenz Leutenegger (Eesti/Šveits), Varvara ja Mar (Eesti/Hispaania), Jeanne Harignordoquy (Prantsusmaa), Janis Polar (Šveits), Greg Orrom Swan (Ühendkuningriik), Andreas Zißler, Fabian Lanzmaier ja Klemens Kohlweis (Austria), Mohar Kalra (USA), Claudia O’Steen ja Aly Ogasian (USA), heidundgriess (Saksamaa) ja Studio Watershore (Taiwan).

Tänavu sai Maajaam kümneaastaseks. Milline oli see päev, kui Maajaam sündis?

Timo Toots: Kuupäeva ei ole, on aasta­aeg ja aasta – 2013. aasta suvi. Siis toimus siin esimene poolprofessionaalne süntesaatori Music from Outer Space ehitamise töötuba, kus osalesid Derek Holzer, Mihkel Tomberg, Aivar Tõnso, Taavi Suisalu, Kaarel Narro ja minu isa. Ega maamaja ei ole veel Maajaam, ka sellest ajast, kui tekkis Maajaama visioon, on läinud aega, et leida sellele õige vorm. Tahtsin siin elada, aga ei tahtnud olla maailmast ära lõigatud. See süntesaator käivitas protsessi.

Kümneaastast staaži arvestades võiks arvata, et Maajaam enam tutvustamist ei vaja. Kas peate veel oma olemasolu õigustama või olete kindlustanud endale materiaalse ja ka tähendusliku vundamendi?

Mari-Liis Rebane: Meie olemasolu tõendab seegi, et me ei ole jõudnud kuigi palju kunstnikke otsida – Maajaam leitakse ise üles. Vajalikkus tõendab ennast ise, kuid see, kuidas ennast säilitada, on problemaatilisem. Tööd tuleb teha valdkonnas üldisemalt ja selgitada, miks meil Eestis on vaja mitte ainult Maajaama, vaid ka teisi residentuure.

Toots: Kunstiakadeemias fotograafiat õppides ma ei mäleta, et keegi oleks mulle kunagi rääkinud, et residentuurid üldse olemas on. See oli mulle väga suur avastus – residentuurid! Arusaam, et residentuur on üks kunstniku töö osa –
isegi kohustuslik osa – jõudis minuni palju hiljem.

Uute kohtade külastamine ja teiste kunstnikega tutvumine arendab silmaringi, kontakte ja loomingut. Meremaali võib ka korteris maalida, aga maailmaga suhestumiseks peab olema rohkem vorme – residentuure peab olema erinevaid, et kunstnikud saaksid oma inspiratsioonilaengud kätte. Õpingute ajal ei teadnud neist mitte midagi. See teema on Eestis alles algusjärgus.

Võrreldes Eesti residentuure näiteks Islandi omadega, kus saareriigi isolatsioonist tingituna soodustatakse ideeringlust külaliste võõrustamisega, siis miks meil Eestis väga palju kunstiresidentuure ei ole? Teie kõrval paistavad veel välja Vaskjala ja Narva kunstiresidentuur, nad tegutsevad aasta ringi ja residente otsitakse avalikult.

Toots: See ei ole ainult saareriigist tingitud! Islandis on väga tugev kultuuri turundamise võimekus, mis on kindlasti seotud ka turismiga – kunstnikud tahavad sinna minna, sest see on looduslikult väga põnev koht, keskkonna, kultuuri ja turismi alal mängitakse samadele teguritele. Ka Eestis on võimalused selleks täiesti olemas.

Rebane: Residentuuri mudeleid on väga erinevaid, aga kolm näidet, mis sa välja tõid, on hästi sisse töötatud. Vaskjala toetub kohaliku omavalitsuse rahastusele, NART kunstiakadeemiale ja Maajaam on artist-run-space, kus meie ise oleme kohapeal olemas. Kolm näidet, mille juured ja struktuur on hästi olulised.

Residentuuri ülalpidamine, kaadervärgi käimas hoidmine, et kunstnikul oleks tugisüsteem ja tehniline sisseseade, vajab tuge – nii rahalist kui ka inimressurssi. Residentuur on kompott eri asjadest.

Toots: Residentuuri algatajatel on eri motivaatorid. Kunstiakadeemial on üks, Rae vallal teine, meil kolmas. Motivaator peab olema see, mis tõmbab vurina käima, aga peab olema nutikust keeruliste rahastusskeemide haldamisel. Otseselt keegi tuge ei paku, et midagi teha.

Rebane: Tavaliselt on residentuurid väljaspool keskusi ja sel põhjusel võiksid need olla kohaliku omavalitsuste toel toimivad asutused, nagu on Soomes või Leedus, kus pool rahastust tuleb kohalikust omavalitsusest, kus mõistetakse, et residentuur toob loovisikuid kokku ja kaudselt annab see hiljem tagasi.

Kuidas saaks kunstiringkond toetada teie tegemisi?

Rebane: Kunstnike osalemiseks residentuuris on kultuurkapitali rahajagamisel eri meede, et katta transpordikulud, eksperimenteerida, teha uurimistööd. Puuduvad aga meetmed või tugi asutustele, kes korraldavad residentuure. Kultuur­kapitalist saab raha taotleda projektideks, aga otseselt residentuuridele suunatud toetusi ei ole. Residentuur on valdkonnaülene kultuuri ja turismi vaheala, selle vajalikkust rahastajatele põhjendada on väga keeruline. Rahastamise eest võiks seista kultuuriministeerium. On tehtud põhjalik uuring, kuidas rahastatakse residentuure Skandinaavias jt lähiriikides. Just selleks on loodud residentuuride võrgustik LOORE, et oleks katusorganisatsioon, kes põhjendab residentuuride vajalikkust.

Millist funktsiooni täidab residentuure koondav liit LOORE, mille liige on ka Maajaam?

Rebane: Selle ülalpidamiseks või süsteemseks korrapidamiseks puuduvad vahendid. Kui on nii palju valdkondi, kus kultuuriministeerium ise ei saa olla aktiivne, võiks ministeerium olla katusorganisatsioonidele toeks, et korrastamiseks oleks ressurssi. Praegu oleme seda teinud õhinapõhiselt, aga seegi on juba tulemust näidanud. Näiteks taotlesime oma liikmesorganisatsioonidega vahendeid ukraina kunstnike vastuvõtmiseks Eestisse.

Residentuur võib kunstnikule tähendada paremate tingimustega töökeskkonda, võimalust arendada oma kontaktvõrgustikku ja palju muud. Millist residentuurikogemust soovite teie kunstnikele pakkuda?

Toots: Kogemuse kujundamist. See, et meie ise seda teeme, annab residentuurile vaatenurga, suuna. Mõni teine teeks residentuuri hoopis teistmoodi. On väga tähtis, kes residentuuri peab. Hoone ise ei ole veel residentuur, vaid protsess on oluline: kuidas kunstnik siia saab, mis tal siin on ja mida ta siit kaasa saab võtta. Kogemuse puhul on tähtis kogu tsükkel. Et sellist suurt projekti teha, nagu seda on residentuur, pidin mõtlema sellest kui kunstiteosest. Kunstiteos on samamoodi interaktiivne, tehnoloogiline, ruumiline, sotsiaalne.

Väga tahaksin osaleda selles kunstiteoses! Iseenesest on tekkinud palju avatud vormiga kunstiteoseid nagu jalutuskäigud või võõrustamine, kus pakutakse sööke-jooke, elamust. Hiljuti osalesin „Biotoopia“ raames jalutuskäigul üle tühermaa. See oli konkreetse alguse ja lõpuga, aga kujutan ette, et Maajaamas on need asjad palju orgaanilisemad?

Toots: Kunstniku praktilised vajadused peaksid olema kaetud. Kunstiteos –
see võib ju olla, aga pikemal viibimisel peab residentuur olema elatav, mugav ja mõnus. Residentuuris peavad sobituma mitmed valdkonnad.

Maajaama töökodasid ja tehnilist sisseseadet iseloomustab hübriidsus ja interdistsiplinaarsus, kus valdkonnad saavad kokku. Näiteks kui kunstnik pole kunagi tegelenud 3D-printimisega, siis siin on tal see võimalus – ta saab vähemalt ära proovida. Kes on digikunstitegelane, saab väliruumis objekte luua. Meile on väga tähtis valdkondade põrkumine, ja mitte ainult tehniliselt, vaid ka sisuliselt. Me ise teeme oma kunstiteosed ka siin. Kui me oleme parasjagu aktiivsed oma teostega, mõni teine kunstnik oma teostega, siis nii see teadmiste vahetus toimubki.

Võrgustiku laiendamine ei ole meie kõige tugevam külg – oleme kõrvalises keskkonnas, kuhu korraga väga palju kunstnikke vastu võtta ei saa. Võrgustumine toimub, aga see on intiimsem, kunstnikud on tihedamalt koos, nad saavad rohkem suhelda üksteisega. Võrdlusena: kui Taavi Suisalu läks New Yorki ISCP residentuuri, siis seal oli korraga sada kunstnikku.

Rebane: Minu kogemuse järgi sõlmitakse kõige suuremad kontaktid just äärealadel, kus ühe valdkonna inimestel on aega vestelda, millegi üle arutleda. Just neist kontaktidest areneb hiljem koostöö. Need kohtumised on teinekord tähtsamad kui laulupeol kõigiga kätlemine. Üks asi on olla saja kunstnikuga suurlinnas, teine tera aga kolmekesi metsas või suitsusaunas. Sageli kestavad intiimses õhkkonnas tekkinud kontaktid kauem ja neil on suurem väärtus.

Toots: On juba omamoodi standardiks kujunenud, et kui meile saabub kunstnik lennukiga, siis jätame ta paariks päevaks Tallinna, lepime kokku kohtumised teda huvitavate inimestega.

Millised residentuurid on olnud teile eeskujuks ja mida tahaksite proovida?

Toots: Mina olen ainult ühes residentuuris käinud! Siis kui Maajaam juba eksisteeris. Iga koht on erinev ega tahagi samasugust teha, aga teiste kogemusest saab kindlasti häid mõtteid. Tahan hoopis, et residendil oleks siin hea olla.

Rebane: Mõttekaaslasi oleme leidnud ka teistest valdkondadest. Näiteks sel suvel teeme koostööd Lätis omaalgatusliku näitusekohaga Savvaļa, mille eesotsas on kunstnik Andris Eglītis. 20 hektari suurusel maa-alal, kus on välikunstipark, on ka mitu eesti kunstnikku, näiteks Kristi Kongi ja Flo Kasearu, loonud teoseid. Tore on leida ühtemoodi mõtlevaid inimesi ka siis, kui meie fookus on mujal.

Toots: LOOREs kõik ei ole sellised nagu meie, aga muresid ja rõõme saab jagada. Paljud Loore liikmed on suhteliselt uued ja arenevad organisatsioonid. Nii saame seda arengut kõrvutada ja arutada, kuidas lahendada mingeid probleeme. Eesti-siseselt on meil aruteluring.

Kas mõtlete ka ise kuhugi residentuuri kandideerimisest? Kas seda ongi vaja?

Toots: Eks oma Maajaama residentuuris elamine on kogu aeg residentuuris olemine. Kuigi oleme seda juba kümme aastat teinud, siis suur algus on alles nüüd käes. Oleme viimased kaks aastat ehitanud väga intensiivselt omaette residentuurimaja. Enne oli külaliste magamiskoht küünis. Nüüd oleme jõudnud ajajärku, kus saame rääkida programmi sisulisest kureerimisest.

Praegu on sellest veel vara rääkida, kuid kas olete mõelnud, et Maajaam kunagi iseseisvub?

Rebane: Residentuuris saab süsteeme automatiseerida, teha mugavamaks ja iseseisvamaks. Ei pea sõltuma meie kohalolust või assisteerimisest. Side meiega jääb, sest see on meie koht ja kodu, meie mudeli puhul ei saa sellest distantseeruda ning ega ei tahakski. Kuid mingeid protsesse saab paremini välja töötada nii residentuuri pidajatele kui ka residentidele. Nii saavutatakse suurem iseseisvus.

Toots: Kuidas talunik läheb puhkusele, kui ta peab hoolt kandma hobusekarja eest? On olemas küll asendustaluniku teenus. Loomapidamisteadmistega talunik hoiab talu käigus nii kaua, kui peremees käib puhkusel.

Rebane: Kutsume avalikult residentuuri pidama.

Toots: Nagu käiakse saarevahiks!

Millised kunstnikud on Maajaama oodatud? Kuidas saab residentuuri kandideerida?

Toots: Meil on mitmesugused toimimismudelid. Üks mudel on projektipõhine avatud kutsung, nagu ka „Metsikute bittide“ puhul. Need on kureeritud projektid ja sinna valime kunstnikud, kes projekti sobivad. Muudel aegadel pakume mitmesuguseid vorme, kus kunstnik on vaba, mida ta siin teeb.

Rebane: Iga residendi vajadus võib olla erinev. Kas see on ideearendus, uurimus, produktsiooni elluviimine, mõnel on vaja ruumi, kohta väljaspool oma tavakeskkonda, et seeme idanema panna. Seda saab tulla siia tegema ja siis ei ole mingit ootust, et sellest peaks välja kasvama eksponeerimist vääriv tulemus. „Metsikute bittide“ projektis tahame tegeleda märksõnadega nagu tehnoloogia, inimese ja looduse kohtumis- või vastandumispunktid, nii nagu see meid huvitab. Tulevikus on meil kindlasti teistsugused teemad ja ootame teistsuguseid kunstnikke.

Toots: Meile on tähtis, et majas käib tegevus ja kunstnikul on vabadus teha, mida just tema teha tahab.

Rebane: Oleme naljatlenud, et võib tulla kunstisanatooriumi, olla looduses, kus on talu ja peetakse loomi. Kontakt keskkonnaga laeb akusid, mida on väga vaja ja mida igal pool teha ei saa – ennast taaskäivitada. Me ei pane kätt ette, kui tullakse seda siia otsima.

Raul Keller on EKAs õpetades on öelnud, et high-tech-kunsti võib teha ka väga low-tech-vahenditega. Millise suhtumisega teie Maajaamas tehnoloogilist kunsti viljelete?

Toots: Ka low-tech-kunsti saab teha high-tech-vahenditega. Näiteks korraldasime ühte töötuba, kus proovisime teha kartulitrükki laserlõikuriga. Meil on aidad vana tehnoloogiat täis alates sellest, mis siin kunagi oli, kui see oli põllumajanduslik talu, lõpetades kõrgema taseme tehnoloogiliste vahenditega. Hübriidsus on ka selles. Tehnoloogilist kunsti saab teha ka oksakääridega.

Rebane: Kuna tehnoloogia areneb tohutult kiiresti, siis tekib mõistlikkuse ja taaskasutamise küsimus: kuidas olemasolevaid materjale ja kihistusi uuesti väärindada. On arenguid, millega peab kaasas käima ja teisi, millega ei pea.

Toots: … või mille suhtes arvamust avaldada. Näiteks pakuti meile „Metsikute bittide“ näitusele palju VR-lahendusi. Mitte et see oleks täiesti välistatud ja halb, aga kui siia keskkonda tulla, siis siin on pärismaailm, RR, real reality – siin on palju juba olemas –, meie soov on, et külastajakogemus oleks multisensoorne. Looduses on ka palju muid impulsse, kui ainult ruumiline-visuaalne taasesitamine.

Rebane: Mina olen juba ette vaimustuses ega jõua seda näitust ära oodata. Tuleb väga tugev kunstiteoste komplekt. Ma ei oskagi teisi sellise temaatikaga välikunstinäitusi nimetada.

Toots: Maajaama keskkond paneb ühtaegu võimalustele piirid, mida saab teha ja mida on mõistlik teha. Kui kunstnikud tulevad, toimub areng, suunamine, et piire painutataks ja avardataks. Aga Maajaam pakub ka võimalusi piiride avardamiseks.

Milline on meie tehnoloogilise kunsti positsioon?

Toots: Tehnoloogia on integreerunud igasse kunstivaldkonda, sest võttes ükskõik millise valdkonna, ikka istutakse sülearvuti taga. Tehnoloogilise kunsti sõnastamine on läinud keerulisemaks. Keraamik võib panna oma näitusele videoprojektori ja keegi ei arva, et see on probleem.

Meie oleme öelnud „Metsikute bittide“ kohta „tehnoloogilise kunsti näitus“ selleks, et suunata mõtet – see ei ole vahendipõhine, vaid sisupõhine määratlus. Üks asi on tehnoloogiline kunst, kus kasutatakse tehnoloogilisi vahendeid nagu kunstilisi väljendusvahendeid, teine aga, kus räägitakse tehnoloogiast sisuliselt, kasutamata sealjuures ühtegi juhet. Meie määratlus kätkeb sisu – tehnoloogia ühiskonna osana.

Rebane: Integreeritus on hea mõiste. Tehnoloogiline kunst puhta määratlusena on väga ressursirikas nii töö kui ka vahendite poolest. Näiteks kui Timol oli Tartu Kunstimajas isikunäitus, siis Peeter Talvistu ütles, et see on olnud kõige komplitseeritum näitus, mis seal üldse on olnud. See tähendab, et tehnoloogilise kunsti näituse ettevalmistusprotsess on aja, inimeste energia, finantsi ja teadmiste mõttes suurem kui teistes meediumides töötades. Eestis siiski on neid kunstnikke, kes selles meediumis järjepidevalt töötavad ja end ka niiviisi määratlevad.

Kes on need kunstnikud, kes „Metsikute bittide“ näitusel osalevad?

Rebane: Mõned kunstnikud oleme ise kutsunud, näiteks Marco Barotti, Agnes Meyer-Brandis, Julionas Urbonas. Pakutavate installatsioonide seas on nii arhitektuursemaid vorme kui uurimuslikke projekte. Seda näitust poleks saanud korraldada Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 toetuseta, see on väetis ja kiirendi Maajaama tegevustele ja võimaldab unistuste komplekti kokku panna.

Kas on mõnda tehnoloogiate arengusuunda, millest tahaksite eemale hoida? Kuidas suhtute näiteks kunstiteos-NFT võidusõitu?

Toots: Uute tehnoloogiatega on kära kiire tekkima, kuna ollakse omavahel tihedas kontaktis, võrgustatud. Igasse mulli pole mõtet kohe sisse hüpata, seda võib alguses lihtsalt vaadelda. Enne on tõestust vaja, et katsetus viib üldse kuhugi. NFTd –
et kunstnikud rohkem raha saaksid – on okei, aga interneti mull kipub lõhkema ja siis jäävad nii mõnedki rahast ilma, mõned aga saavad väga rikkaks – see on skeemilaadne olukord, mis ei lõpe hästi. Mõnikord on hea midagi katsetada, aga mõnikord ei ole ühiskond selleks veel valmis või ei ole seda ühiskonnale vaja.

Tehisaru Chat GTP võiks olla justkui fotograafia maalikunsti ajastul. Milliseid muutusi olete juba märganud pärast tehisaru tulekut?

Toots: Tavarütmis elades võib arvata, et ajalugu lõpebki siin. Tegelikult tuleb neid murranguid pidevalt peale. Tehisaru on pöördeline, sest kui pilti saab genereerida sõrmenipsust, siis pildi väärtus muutub. Väärtus suureneb, kui inimese käsi on seal mängus. Esialgu on see tööriist –
kes kasutab seda mõistlikult, kes mitte. Kunstivaldkonnas, kui näiteks keraamikasse on juurde tulnud projektsioon ja see on täiesti tervitatav, siis mõni aasta hiljem ei ole tehisaru genereeritud kujutised probleemiks, sest inimese enda väljendus jääb alles. Võib-olla saavad kunstnikest kuraatorid, mis võib-olla ei ole nii tore, aga seal on mingit sorti hübriidsus.

Ka „Metsikute bittide“ konkursile laekus tehisaru genereeritud sketše. Kunstnikul peab olema tugev meel, et seda ratsionaalselt või enda lähtepunktist hinnata, sest tehisarul on esteetilised piirangud või omadused, mis kõikjale ei sobigi.

Virtuaalreaalsuse maailm hiilib samuti vaikselt lähemale, isegi kui murrangut ei oska kohe tähele panna, siis varsti ei vaata enam viltu kui keraamikat ja virtuaalreaalsuse prillid eksponeeritakse koos. Väga palju kunsti ringleb internetis ja hoopis teistes mõjutusvahendites, kus kunstiorganisatsioonid ei osalegi, seal on VR-kogemusel palju tugevam positsioon. Ametlikesse kunstikanalitesse jõuab sellest, mida tehakse, väga väike osa.

Rebane: Tehisaru on tööriist eelkõige kommertseesmärkide täideviimisel, tegemist on hästi kiiresti adapteeritava vahendiga. Kunstnikud katsetavad uusi vahendeid ja käivad kaasas uute tehnoloogiatega, et neid oma praktikasse integreerida, aga siis see on teistmoodi mõtestatud.

Toots: Tehisaru ei saa inimestelt kunstitegemise rõõmu ära võtta.

Rebane: … kellelegi peab see kunst ka meeldima.