Ludmillast Millaks ja tagasi

Ludmilla Siim omandab väärilise koha Eesti kunstis vaid suure ülevaatenäitusega, kus Soome perioodi paremikuga kõrvu on väljas ka 1960ndate ja 1970ndate hitid.

JAAN ELKEN

Ludmilla Siimu maalinäitus Tallinna keskraamatukogu galeriis kuni 30. IX.

Ludmilla Siimu maalinäitus Tallinna keskraamatukogus koosneb eranditult Mart Lepa kogu töödest. Soomes Milla Siim-Kaasinenina üle neljakümne aasta kunstnikuna tegutsenud Ludmilla Siim, äsja oma 80. sünnipäeva tähistanud kunstnik, väärinuks mõistagi suuremaid ja kindlasti valgemaid ruume. Tõenäoliselt sobivad raamatukogu saali kollakasbeežiks värvitud eesruumi köitenäitused või graafika ja plakatikunst. Seda spetsiifilise valgustuseta ruumi galeriiks nimetada on ilmselge liialdus. Praegune ekspositsioon koormab niigi historitsistlike arhitektuuridetailide poolest kirjut ruumi veelgi, maalid ripuvad nii ukseavades kui ka seintest eenduvatel postidel.

Väljapaneku kujundus on kaootiline ja tervikut on raske tabada, kuid see ei kahanda Eesti 1960ndate ja 1970ndate ühe säravama maalikunsti-uuendaja näituse tähtsust. Vaatamisel soovitan keskenduda teosele kui unikaalsele maailmale, mitte lasta ruumi ja tööde kakofoonial endale pähe istuda.

Ludmilla Siimu emigreerumise järel Soome 1977. aastal kustutati ta vähemalt kolmeteistkümneks aastaks eesti kunstiloost. Nooremale põlvkonnale tundub see mõistetamatu: on ju Helsingi laevaga sõites ajaliselt lähemal kui Tartu. Ludmilla Siim naasis (küll ülekantud tähenduses) 2011. aastal, kui Kumus eksponeeriti tema ja Jüri Palmi paarisnäitus „Üksi linnas. Ludmilla Siim ja Jüri Palm“. Siimu nii-öelda kuldaja, 1970ndate tööd olid viimati väljas 2016. aastal Kumus ja 2018. aastal Tartu kunstimuuseumis näitusel „Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid eesti kunstis“. Nägin ka 1994. aastal Draakoni näitust, mis andis napi ülevaate Siimu Soomes 1980ndatel ja 1990ndatel viljeldud minimalistlikust ja dekonstrueeritud uuest helendatud maalikeelest.

2011. aastal märkasin Ludmilla Siimu maali Moskva Kunstnike Keskmaja kevadsalongi näituse „Kunstnik ja linn“ ajaloolises osas, kus see oli väljas koos Olev Subbi, Andres Toltsi, Ando Keskküla, Heitti Polli, Rein Tammiku ja minu töödega. 2012. aastal esines Ludmilla Siim aga uute töödega Moskva Kunstnike Keskmaja kevadsalongis Eesti kunstnike liidu ekspositsioonis. Ka maalikunstnike liidu aastanäitusel „Est.Eetiline?“ Pärnu uue kunsti muuseumis (2018) olid väljas Ludmilla Siimu teosed.

Ludmilla Siim. The composer. Teel valguse poole. Hommage au Erkki-Sven Tüür. Õli, lõuend, 2019.

Jaan Elken

On väga hea, et erakoguja Mart Lepp on saanud oma kogusse sedavõrd suure osa Ludmilla Siimu töid. Kunstimeisterlikkuse seisukohalt nii-öelda vabalt väljendusvahendeid valivate Eesti maalikunstnike ridade hõrenedes on Ludmilla Siimu näol tegemist võimalik, et parima või ühe parima tipp-portretistist maalikunstnikuga Tiit Pääsukese ja Enn Põldroosi kõrval. Klaasvitriinides on näitusel esindatud albumilehtede-postkaartidena Siimu tähtteosed, nagu „Jaak Kangilaski portree“ (1973, EKM), tulevase kataloogi osa. Kunstniku ekspositsioonis on siniroosakas koloriidis, laktjonovlikus vastu valgust värvilahendustes hüperrealismi kõrval konnotatsioone realismi eri kihistustest – klassitsismist sotsrealistliku maalimaneerini. Teravaservalisuse maaletoojana ei ole Siimu keemilise aktsendiga koloriit nii fotogeeniline, kui oli Keskkülal, kuid värvi kui füüsilise substantsiga ringikäimisel on Siimul kui klassikalise treeninguga kunstnikul Toltsi ja Keskküla ees mõningane edumaa (mõlemale andis Siim kunstitunde 46. keskkoolis, hiljem said neist head kolleegid-sõbrad).

Siim on ise nimetanud David Hockneyt enda ja Andres Toltsi omaaegse suure eeskujuna. Nii nagu Hockneylgi, on Siimu täpne maalimaneer läinud aastatega vabamaks, pintslikäsitlus varieeruvamaks, isegi eskiislikumaks (neoonjalt roosade aktsentidega „Kunstikoguja Mart Lepp“, 2019). Tundub, et maali „Mudistile mõeldes“ (2019, väike formaat) puhul on Siim kasutanud nimme 1960ndatel Eesti uuenduslikus maalis populaarset kompositsioonilist skeemi ehk lamedat siluetti ja tsentraalset värvipalangut, nii nagu tegi seda tollal eelkõige Enn Põldroos. Ka eritasapinnaliste maalipindadega lahendatud maaliruumi ja tsentraalse kolmanda silmaga „Kookonist liblikaks“ (1999) meenutab Ilmar Malini, Jüri Palmi ja/või Jüri Arraku 1960ndate loomingut. 2008. aastal maalitud „Meditatsioon“ on üks mu lemmikuid. Eelkõige sobitub see Siimu enda helendatud maalilaadis sarjadega, kus mahakeeratud värvides meditatiivsus on kombineeritud figuraalse joonistuslikkusega. Mõnikord on maalid saanud pleksiklaasist assamblaažilaadse täienduse, mida võib vaadata ka traditsioonilise ikooni ülesehituse elemendina.

Somnambuulses, hallikasvalgete tähnidega pikseldatud portrees „The composer. Teel valguse poole. Hommage au Erkki-Sven Tüür“ (2019) on fookuses portree ja käte osa, millega on saavutatud muusikaline kolmainsus, ülejäänud figuur on jäetud peaaegu akromaatilisse sügavusse. Portree tsentraalne paigutus lõuendil koos käte maalingus ja näos pinget kruttiva asümmeetrilisusega viib taju väga tundlikele sagedustele: nii ebatäpselt (ja selle tõttu ka täpselt) maalimist saab endale lubada vaid suur meister. Ludmilla Siimuga niigi kaasnev transtsendentaalne kosmiline tarkus peegeldub ka helilooja ülesuurendatud pupillidelt.

Kuidas edasi? Ludmilla Siimu retseptsioon Eestis on sealmaal, et kunstniku üle neljakümne aasta kestnud Soome perioodi paremik tuleks eksponeerida mõnes siinses muuseumis, ikka koos Eesti muuseumides ja erakogudes hoitavate 1960ndate ja 1970ndate hitt-töödega. Ainult nii, koos hästi ettevalmistatud kataloogiga, saab Ludmilla Siim hõivata positsiooni, mis kuulub talle täie õigusega.