Lavretsovide kunstikogu Narvas – tuntud või tundmatu?

Narva muuseumi kunstikogu pakub kunstilist ja ajaloolist huvi, aga seda on vaja tõsiselt uurida ja mõtestada.

ALEKSANDRA MURRE

Näitus „Narva metseenid. Lavretsovide kunstikogu“ Mikkeli muuseumis kuni 2. X.

Aleksandr Makovski (1869–1924). Luiskab! Õli, lõuend, 1897.

Aleksandr Makovski (1869–1924). Luiskab! Õli, lõuend, 1897.

Narva muuseum

Möödunud aegadele tagasi vaadates joonistuvad selgemalt välja suundumused, seaduspära, mõjutuste ja nende vastuvõtmise mustrid, isikud paistavad aga pelgalt ajastu vaimsuse kandjatena. Isikute lood toovad aga arvandmete taha värvid, lõhnad, helid, nii et ajaloopilt hakkab kõnetama tänapäeva inimest. Nii ei tohiks Narva XIX ja XX sajandi vahetuse elust rääkides unustada Sergei ja Glafira Lavretsovi, kes on teatud suundumuste tüüpilised esindajad, Eestis aga ka erilised ja erandlikud. Näitust „Narva metseenid. Lavretsovide kunstikogu“ tehes ja tutvustades kogesin kurvastava üllatusega, kui vähe teatakse nendest inimestest, nende panusest ja elutööst. Isegi laiemalt: kui vähesed väljaspool Narvat on sealses kunstigaleriis käinud või isegi selle olemasolust teadlikud. Seega kasutan võimalust anda Sirbi veergudel põgus ülevaade Narva ajaloolisest kollektsioonist, selle loojatest ja saatusest. Lavretsovidest on ka varem siin-seal kirjutatud. Neil, kes on valmis välja õngitsema 1994. aasta ajakirja Радуга viienda ja kuuenda numbri, et lugeda Sergei Issakovi ülevaatlikku artiklit Lavretsovidest ja nende kogust, või lugema Narva muuseumi kogumikus „Narva kunstielu XVIII–XX sajandil. Teaduslik-praktilise konverentsi materjalid“ (1999) Arnold Soomi 1936. aasta ülevaadet muuseumist ja Mai Levini artiklit Narva kunstikogust, pole põhjust seda artiklit tingimata lugeda. Neile, kes seda teed ette ei võta, pakun varasematest kirjutistest ja kollektsiooniga tutvumisest ammutatud killukesi.

Moodne tööstus- ja kultuurilinn Narva. Lavretsovide kunstikogu kujunemise taustaks on Narva kui moodsa tööstuslinna areng XIX sajandi lõpus, Kreenholmi manufaktuuri laienemine, aga ka Narva-Jõesuu kuurordi jätkuv populaarsus Peterburi jõukama publiku ja intelligentsi, sh ka kunstnike seas. Kreenholmi tootearenduses oli uute tehnoloogiate kõrval suur osa ka kunstilisel poolel, mistõttu Narvas tekkis vajadus kunstiharidusega inimeste järele. Kutsutud kunstnike kõrval oli vaja koolitada ka oma meistreid ja nii avati 1906. aastal Narvas tehase juures tasuta joonistuskool. Gümnaasiumis said õpilased samuti hea kunstihariduse, sest siin töötas 1890. aastast peale Peterburi kunstiakadeemia kasvandik, akadeemilise ajaloomaali meister Nikolai Semjonov, kelle elu kuni surmani 1925. aastal oli seotud Narvaga. Seal asuvad ka peaaegu kõik tema vähesed säilinud teosed. Arenev tööstus mitte ainult ei soosinud kunstihariduse edenemist, vaid tähendas ka kunsti ostjaskonna suurenemist: kaupmehed, töösturid, insenerid ja ülejäänud kõrgem keskklass olid huvitatud oma elamute vääristamisest kunstiga. Narvas korraldati XX sajandi esimestel aastakümnetel mitmeid kunstinäitusi, kus esinesid Eesti kunstnikud, aga ka põhjarannikul suvepuhkust veetnud Vene meistrid. Vene kunstnikest suvitasid põhjarannikul ja maalisid siinset loodust Šiškin, Vereštšagin, Dubovskoi, Meštšerski, Kondratenko jt. Peaaegu kõigi nende meistrite tööd olid ka Lavretsovide kogus. See osutab kogujate Narva-Jõesuu suvekodule kui kuurordi seltskonnaelu ühele keskusele, kuhu salongiõhtutele olid kutsutud ka kunstnikud.

Kes siis olid need inimesed, kelle kodu oli avatud kunstile ja kunstnikele? Sergei Lavretsov (1824–1906) oli Peterburi kaupmehe perekonnast, alustas väga vara iseseisvat tööelu ning hakkas juba noorukina juhtima Jamburgi viina­vabrikut. 1874. aastal viis ta selle üle Narva ning kolis sinna ka ise. Lavretsovi on tema kaasaegsed iseloomustanud kui väga asjalikku ja tõsist, aga ka väga vastutustundlikku ja avara silmaringiga inimest. Ta osales Narva poliitilises ja kultuurielus, oli muusikaseltsi ja kultuuriklubi Harmoonia liige. Kaalutletud äritegevuse kõrval paistis Lavretsov silma ka suurejoonelise heategijana, kes panustas mh Narva haigla ehitamisse ning rajas aastatel 1902–1904 oma algatusel ja vahenditest ambulatooriumi koos sünnitusmajaga, tagades ka vahendid asutuse ülalpidamiseks.

Glafira Lavretsova ja Peterburi kunstielu. Praeguse aja seisukohast on aga ehk olulisim Lavretsovide huvi kunsti vastu, mis viis nendenimelise muuseumi rajamiseni. Lavretsovide kollektsiooni kujunemises mängis kindlasti juhtivat rolli Sergei Lavretsovi abikaasa Glafira (1851/52–1913), kes pärines kaupmeeste Polenovide suguvõsast. Oma uue maja tarvis soetasid nad kunstiteoseid ja muid huvitavaid ja kauneid esemeid arvukate Euroopa ja Venemaa reiside ajal. Need väljendavad jõukama keskklassi tüüpilist konservatiivsevõitu maitset: rohkesti on romantilisi maastikke, armsate žanristseenidega linnapilte, värvikate rahvatüüpide portreesid jms.

Glafira Lavretsova hakkas ka külastama Peterburi (peamiselt akadeemilisi) kunstinäitusi, tutvudes kunstnikega ja külastades nende ateljeesid. Nii täienes kogu peamiselt vene akadeemilise kunsti professionaalide Ivan Aivazovski, Leo Lagorio, Pjotr Helleri, Karl Wenigi, Gavril Kondratenko jt teostega. Kollektsionääri sidemetest Peterburi kunstiringkonnaga annavad tunnistust ka Glafira paberite seas muuseumis veel 1930. aastatel alles olnud postkaardid sõbralike soovide ja autogrammidega Aivazovskilt, Makovskilt, Klodt von Jügensburgilt, Lagoriolt, Premazzilt, Hellerilt, Kondratenkolt jt. Maalikunsti kõrval soetasid Lavretsovid ka ajaloolisi esemeid, Euroopa ja Vene portselani, etnograafilisi ja loodusloolisi haruldusi, mis kõik moodustasid universaalse kollektsiooni, vastates kogujate huvidele ja maitsele.

Teadmine rikkalikust ja huvitavast kollektsioonist levis sõprusringkonnast väljapoole. Tulles vastu avalikkuse huvile, avasid Lavretsovid oma kodu kord nädalas külastajatele, palgates ka inimese, kes külalisi majas ringi juhatas. Ilmselt see huvi viiski Lavretsovid mõtteni oma kogu linnale kinkida. 1902. aastal koostaski Sergei Lavretsov testamendi, mille järgi pidi kollektsioon minema koos maja, krundi ja märkimisväärse kapitaliga (25 000 rubla) pärast mõlema abikaasa surma üle linnale, selleks et seal „viivitamatult avalik linnamuuseum avataks“. Pärast abikaasa surma 1906. aastal pühendas Glafira Lavretsova ennast kollektsioonile ja tulevasele muuseumile, täiendades kunstikogu mitmete kohalike kunstnike teostega, ostes maale Narva näitustelt ja tellides teoseid Peterburist. Neil aastatel täienes kogu peamiselt ajaloomaalide võrra, mille seas domineerisid Vene varasema ajaloo võtmesündmusi või -isikuid kujutavad maalid, mis pidid mängima olulist rolli külastajate, eriti noorte harimises.

Glafira Lavretsova ja eesti kunst. Noorte vaimne areng oli Glafira Lavretsovale eriti oluline, sest tema hoole all kasvas kasupoeg Pjotr Ivanov-Lavretsov (Fidel), kelle lähimate koolisõprade hulgas oli Ado Vabbe. Just Lavretsovide kodus alustas ta väikse poisina joonistamist ja maalide kopeerimist, hiljem kohtas noorukina, Rüütli tänava majas Glafira Aleksandrovna vennatütart Zinaida Polenovat ning see noorpõlve armastus oli olulisel kohal tema elus ja ka loomingus. Glafira Lavretsova toetas ka Vabbe sõitu Riiga ja seejärel Münchenisse. Suur huvi ja toetus Narvas elanud noortele eesti kunstnikele on veel üks põhjus, miks peaksime teadma nendest inimestest, sest Lavretsovide toetavad ostud, sealhulgas ka etüüdlikud ja õpilastööd, tähendasid materiaalset tuge ja arenguvõimalusi mitmele Narva kunstnikule, eelkõige Peet Arenile, aga ka August Jansenile, Eduard Verberile jt.

Lavretsovide rikkalik kogu avati publikule muuseumina 1913. aasta 9. augustil ning seda peeti tsaaririigi üheks paremaks provintsiaalmuuseumiks. See oli ka ainus muuseum Baltimaadel, kus oli nii rikkalik vene kunsti kogu. Pärast 1917. aasta revolutsiooni muutus muuseumi olukord drastiliselt, kuna selle ülalpidamiseks pangas hoitud kapitali viisid bolševikud Venemaale. Eesti Vabariigi ajal algas kollektsiooni süstematiseerimine, kirjeldamine, uurimine. Muuseumiga ühendati Peeter I lossi ja linnaarhiivi kogud. Ekspositsioon jagunes nii, et Lavretsovide majas oli kunsti ja ka etnograafilise kollektsiooni väljapanek, Peeter I palees asus ajalooline ekspositsioon. Teise maailmasõja ajal evakueeriti osa Lavretsovide kogust Venemaale ning see põnev ja dramaatiline episood väärib omaette artiklit. Väärtuslik last jõudis Narva-Jõesuu ja Ust-Luuga kaudu Leningradi, blokaadi ajal oli see varjendis Iisaku katedraalis, kust kastid maalidega viidi muuseumi fondi ja Pavlovski loss-muuseumisse.

Kogu naasmine Eestisse. Alles 1953. aastal leidsid Narva muuseumi töötajad teosed üles ning siis toodi need Narva tagasi. Paraku mitte oma kodukohta, sest Lavretsovide maja oli sõjas hävinud. Taas loodud Narva muuseumi kunstikogu pidi leppima ajutiste ruumidega vanas saunas Narva kindluse territooriumil, kuni õnnestus need viia bastionide juures asuvasse hoonesse, kus asubki tänapäeval kunstigalerii.

Sõda ei tähendanud Lavretsovide kogule mitte ainult kodu kaotamist, hävisid, kadusid ja muutsid asukohta ka mitmed selle kogu esemed. Need, mis säilisid, olid aga halvas olukorras. Praeguseni on mõned Lavretsovide kogu esemed Virumaa muuseumide, Tallinna Linnamuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi kogudes. Kuid suuremaks mureks kui kogu mõningane killustumine on Narvas asuva tuumiku keeruline olukord praegusel ajal, kui sõjast on möödunud väga palju aega. Raske on mõista, et muuseumis, kus on Eesti suuruselt teine väliskunsti kogu, lisaks sellele veel rohkelt eesti kunsti XX sajandi algusest tänapäevani, ei tööta ainsatki kunstiteadlast või kunstiajaloolast. Samuti ei ole kogu juures, kus paljude teoste seisund on kehv ning konserveeritud teosed vajavad regulaarset ülevaatamist, ühtegi maalikonservaatorit.

Usun, et praegune näitus „Narva metseenid“ Mikkeli muuseumis näitab veenvalt, et Narva muuseumi kunstikogu (isegi arvestades seda, et Tallinnasse on jõudnud vaid väike osa kollektsioonist) pakub huvi kunstilisest ja ka ajaloolisest seisukohast, aga vajab ka tõsist uurimist ja mõtestamist. Loodetavasti näeme lähitulevikus Narva kunstigalerii kujunemist toimivaks kunstimuuseumiks, kus edeneb kogu teaduslik uurimine, töötavad konservaatorid ja kuraatorid, et publikuni jõuaks nii sealne väärikas kunstipärand kui ka Eesti kunsti tänapäev.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht