Laimre ?Küsimused ja vastused?

KATRIN KIVIMAA, samuti EKLi liige

Marco Laimre isikunäitus ?Küsimused ja vastused? Rotermanni soolalaos kuni 15. IV. Marko Laimre. Räägi ja mälu. 2004.

Siinne arvamuste kogum soolalaos avatud Marco (endine Marko) Laimre näituse ?Küsimused ja vastused? kohta on sündinud EKA kunstiteadlaste kriitikaseminari raames. Seega on mingis mõttes tegemist eksperimendiga ning minul kui seminari juhatajal on selles ettevõtmises olnud veidi teistsugune positsioon kui üliõpilastel. Kõigepealt oli see minu mõte, et kasutada Laimre näitust, ning ka tekstikatkete valimine ja rittaseadmine on minu võimupositsiooni kasutamise tulemus. Et aga järgnev arvamuste kaleidoskoop sisse juhatada, tahaksin astuda dialoogi ühe Laimre näituse kohta juba ilmunud arvustusega.

Ants Juske pöördus Eesti Ekspressis avaldatud artiklis kunstnik Laimre poole järgmiste sõnadega: ?Kui Sa leotad mustas värvis meie rahvuslippu, siis mõtle sellele, milline riik maksis hiigelsummasid, et Sa esindasid riiki Veneetsia biennaalil. Ei ole viisakas, et söön ja salgan ? ole siis radikaal lõpuni ja väldi näitusi riigi muuseumites ja EKLi hallatavates galeriides.? Mina jõudsin näitust vaatama päeval, mil soolalao küljes rippus sini-must-valge rahvuslipp selle täiesti õigetes värvides. Nimelt oli tegemist NATO päevaga ja tähistati Eesti astumist sellesse sõjalis-poliitilisse organisatsiooni. Juske artikkel oli just eelmisel päeval ilmunud ning tema ülaltoodud tsitaat koosluses NATO päeva ja lehviva rahvuslipuga paigutas Laimre näituse täiesti uude ja huvitavasse konteksti. Kuid see vääriks pikemat käsitlust. On üsna selge, et Juskegi pöördumine on nii selles kontekstis kui ka väljaspool seda väga tähendusrikas.

Pean kohe märkima, et ma ei ole Juske seisukohaga nõus ja seda mitmel põhjusel. Kõigepealt võiks alustada sellest, et Laimre on samamoodi EV kodanik ja maksumaksja nagu need, kellele tema esitatud seisukohad ei meeldi, ning seetõttu ei näe ma mingit probleemi või ebakõla selles, et kunstnik esitab oma kriitikat riiklike institutsioonide raames ? lõppkokkuvõttes aitavad temagi (ja minu ja Juske ja kõigi teiste) makstud maksud neid institutsioone ülal pidada. Aga see on vaid n.-ö. tehniline märkus. Palju olulisem on see, et nõukogude aja lapsena ei saa ega taha ma unustada aega, mil küsimuste esitamine ja arvamuste avaldamine avalikus ruumis keelatud oli.

Pean tunnistama, et olen nõus mitmelt poolt kõlama jäänud väitega, et Laimre (kes vähemalt Eesti Kunstnike Liidu teatmiku järgi on ka ise selle organisatsiooni liige, mis asetab kogu EKLi-vastase retoorika pigem iroonilisse võtmesse) ei pea näitusel kinni hea käitumise ja viisaka suhtluskultuuri tavadest. Aga milleks süüdistada üksikut kunstnikku käitumises, mida harrastatakse kollektiivselt ja pidevalt eesti poliitika- ja massimeediakultuuris? Kui Laimre retoorilisele kunstikeelele midagi süüks panna, siis vaid seda, et tema vaenlase kuju otsimise viis taastoodab n.-ö. üksteisele ärapanemise kultuuri. Aga võibolla lubab Laimre näitus sellest nähtusest ka kriitilises võtmes rääkida? Sellele küsimusele pole ühest vastust. Ühte tean aga kindlasti: kunstniku ülesanne sarnaneb filosoofi omaga selles mõttes, et mõlema eesmärk on esitada küsimusi. Võibolla on Laimre näituste ?vastuste pool? pretensioonikas, kuid küsimuste esitamise keelamine saab tähendada vaid ühte ? unistust vaikivast ajastust.

Küsimuste esitamine võiks olla ka kunstikriitilise kirjutuse lähtealuseks, selle asemel et valmiskategooriate ja -vastandustega opereerida. Võibolla väljendab musta värvi sisse kastetud sini must valge rahvuslipp, Laimre mitme aasta vanune töö, neid traumasid, mida eesti rahvuslik identiteet XX sajandi vältel läbi elanud on? Väide, et meie kollektiivne rahvuslik (ala)teadvus, mille tähistaja sinimustvalge ju ometi on, ei kanna veel siiani ?leinarõivaid?, on lihtsalt naiivne. Laimre töö tõlgib selle äratundmise, mida riiklikul tasemel on erinevatel põhjustel väga raske tunnistada, edukalt anarhistlik-poeetilisse ?esti. See, kas meie julgeme endale samasuguseid küsimusi esitada, sõltub juba meist endist.

OLIVER ORRO:

Mõned aastad tagasi süüdistasid literaadid eesti uut kunsti pseudo- või mängusotsiaalsuses, soovimatuses tegelda tõeliste ühiskondlike valupunktide süvaanalüüsiga, rääkimata otsesest sekkumisest. Kas ei kuulu ?totaalne ja radikaalne, ellu sekkuv kunst? kuhugi ammuunustatud modernistliku utoopia maailma? Milline oleks siis kunstniku positsioon sotsiaalse anga?eerituse ja klassikalise “kunstniku vabaduse” vahel, mil määral on kunstnik kultuuri looja ja mil määral selle produkt? Tundub, et Laimre ei anna ühest vastust, vaid pakub välja segadusseajavalt palju variante. Sellel näitusel leidub kõike ? president Rüütel ja Juri Ustimenko, holokaust ja kristallvaasid ? igaühele oma. Kõige kohal tiksub mõnusalt ja sarkastiliselt Lotmani-nimeline semiootiline kell. Hanno Soans tõi oma raadiojutus välja, et Laimre autoripositsioon on selle näituse puhul mingis mõttes vanaaegselt romantiline ja seeläbi küllalt ambitsioonikas. Laimre ei muutu seekord aktsionistiks, vaid jääb rõhutatult ?kunstnikuks?, seejuures uskudes, et moodne kunst ja tema kui kunstniku vabadus on ühiskonnale esmatähtis, otse hädavajalik fenomen.

Ühel tööl liugleb üliaeglaselt ja hääletult mööda videoekraani suures plaanis Jaan Elkeni nägu, kes kaastekstis S. Keeni abiga uhkelt ja selgelt ?vaenlaseks? on kuulutatud (nagu ka avamiskutse tekst vaenas selgesõnaliselt kõiki kunstnike liidu liikmeid). Näitusesaali tagumisest otsast kandub vaatajani ühe teise teose juurde kuuluv pornofilmi helitaust, Elken aga liugleb ja liugleb, väärikalt, häirimatult ja kurvalt. Porno missugune! Vaevalt, et selle video juurest tasub otsida sellist eneseirooniavaba ja üksühest ründavat tigedust, lausa isiklikku ähvardust, aga kunstimaailmasiseseid kaklusi näitusel näha on siiski enam kui kurb. Laimre, kel jätkub haaret rahvusvahelise areeni valuküsimuste (juudid, palestiinlased ja holokaust), eesti igapäevaolmeliste hirmupainete (Ustimenko ja toidukotid) ning kõrgteoreetiliste tähendusprobleemide (Lotmani tsitaat) tarbeks, võiks küll Elkeni rahule jätta!

Painama jääb küsimus, kes selle näituse õige publik võiks olla. ?Need inimesed, kellele see võiks midagi tähendada,? arvab kunstnik ise. Külalisteraamatus seisavad peamiselt kodusest kunstiakadeemiast tuttavaks saanud nimed… Mida on Markost ootamatult internatsionaalseks Marcoks muutunud kunstnikul öelda aga turistidele, kes moodustavad peaaegu poole soolalao külastajaskonnast, minuga ühel ajal näitusel olnud üheksakümneaastasele veterankunstnikule või pühapäevajalutuskäigul juhuslikult muuseumi sisse astunud kolme väikese lapsega perekonnale?

 

MADLI MIHKELSON:

Loomulikult on hea, kui kunstnik eeldab inimeselt aktiivset kaasamõtlemist või mõtlemist. Laimre tööd mõjuvad nagu võrrandid, mis nõuavad lahendust. Nad ootavad ikonograafilist analüüsi, kus teosed lahutatakse algosadeks, jälitades variatsioone, et siis detailhaaval tükkideks võetud (või tükkidena esitatud) teost uuesti kokku panna. Selle tegevuse käigus konstrueeritakse töö tähendus ? seesama vastus, mis esmapilgul oli vaid tundmatu x.

Nii põnev kui taoline tegevus olla võib, vihjab see siiski asjaolule, et kunstnik on andnud igale tööle küllalt konkreetse tähenduse, milleni tuleks siiski varem või hiljem jõuda. Viimane jääb aga vaataja enda teha. See omakorda tähendab, et inimene jääb traditsiooniliste mõtlemismudelite juurde, ta analüüsib oma mõtlemissüsteemi raames, seega jääb teadvuse tasandil piiriületamine ja diversioon minu kui vaataja jaoks ära. Tõenäoliselt toimub see aga Laimre teadvuses ja vaatajate ülesanne on tabada Laimre küsimustele leitud Laimre vastuseid.

 

 

KAREN JAGODIN:

Üks on kindel: käimas on sõda ja seda ka pealtnäha rahulikuks jääval Maarjamaal. Sõdu on mitu: on lahingud Lähis-Idas, kus osalevad ka eestlased, kuid on ka sõda kunstniku seisukohalt kõrgeima institutsiooni EKLiga. Juba pressitekstis on viidatud, et väljapanek pole soovitav napakatele ja KLi liikmetele ning kui esimesse kategooriasse võib liigitada keda tahes, siis teise piiranguga on lood konkreetsemad ? kui kuulud, ära tule. Globaalselt sõjatandrilt on näitusel tegelasi mitmeid: kord kehastub Laimre Palestiina vabadusvõitlejaks, siis Iisreali ja Serbia sõjardiks ning lõpuks kõigevägevamaks Saddam Husseiniks. Oma osa saavad kätte ka teised: Juri Ustimenko, Juri Lotman, Arnold Rüütel, Sonny&Cher, Richard Nixon.

 

 

ELNARA TAIDRE:

Laimre loosung on võidelda, paljastada korrumpeerunud institutsioonide diktaati, mis määrab ühiskonna elu. Kuid see katse osutub iseendale vasturääkivaks juba ekspositsiooni alguses, külastajate meelespea NB!!!-punktides: EKLi liikmetel ei soovitata näitust külastada; samas viitab autor pildistajate ja filmijate ees oma õigusi kaitses iseenda kuuluvusele teise organisatsiooni Eesti Autorite Ühingusse. Ning loomulikult poleks kogu projekt teoks saanud, kui seda ei oleks toetanud Eesti Kultuurkapital. Et näituseruumi siseneda, tuleb kummardada liiga madalale lastud vaheseina tõttu ? on see sümboolne tunnustusavaldus kunstnikule endale, tema töid eksponeerivale institutsioonile või kogu kunstile?

Provokatiivselt mõjub ka kunstniku nime muutmine: eesti kunstnike nimede etümoloogias ei ole see esimene juhtum. Ka Raoul Kurvits hakkas pärast Saksamaa külastamist kodumaal esinema Kurvitzana (Baselitzi, Lüpertzi jt. neoekspressionistide mõju). Vaevalt, et Laimre on otsustanud olla poliitiliselt korrektne ja pidanud silmas Euroopa Liidu tavapäraste eesnimede kuju. Või äkki siiski, Euroopa mastaapsus tundub nii paremini haakuvat.

 

 

MAARIN EKTERMANN:

Teadupärast tuleb pärast 2001. aasta 11. IX end ühele või teisele poole joont asetada. Maailma poliitilise areeni retoorika on nakatanud ka ?elukauge? kunstivälja. ?Me oleme sõjas!? manifesteeris Mari Sobolev EKA kultuuriklubis, kui arutamise teema oli kunsti(elu) rahastamine. Agressiivne positsioonivõtt iseloomustab ka Laimre näitust. /—/ Eksperimendis on absurdsesse seosesse ühendatud ühiskondlikult aktsepteeritud hea ja halva norm. Headuse sümbolid, mis tagavad mugava turvatunde (presidendi ametipost) on kokku viidud pornost laenatud soundtrack?iga, mis painajalikult jälitab läbi terve näitusesaali. Ja kanalit vahetada ei saa. Küüniliselt on kunstnik analüüsinud äärmuseni läinud/viidud tarbimisühiskonda ? kilekotitäied hulle päevi. Väikese eestlase iha tunda enda täisväärtuslikuna (müstifitseeritud) lääneinimeseks-saamise-mängus on rahuldatud. /—/ Laimre installatsioonid lükkavad nõrganärvilisemad ilmselt kohe libedale teele ? arutlema kunsti piiride üle. Mis on eetiline ja kus on mindud ?liiga kaugele?? Niimoodi unustatakse, et ekperimentaalkeskkonnas on ka kõige äärmuslikumad ja karmisõnalisemad seisukohavõtud vaid süsteemi sisse planeeritud võnked. Kunstnik on visandanud (iroonilise) sööda, mis haagib end iga näitusekülastaja külge ja õngenöör hakkabki paaniliselt visklema. Eksperimentaator võib rõõmus olla, sest katse testida näitusekülastajate sotsiaalset tundlikkust neid hüperhaaknõelaga tagant torkides on ilmselt õnnestunud.

 

 

TIIU MURU:

Kasutatud materjalide ja tehnikate mitmekesisus viitab, et Marco sisemine vajadus vastuseid anda ei piirdu vaid ühe ühiskonnakihi ?teenindamisega?, ta püüab vastu tulla kõigile, nii nagu tänapäeva supermarketidki. Midagi igale maitsele: vaadatavat, kuulatavat, kerget meelelahutust ja sügavat mõttetegevust. Nii nagu igal tallinlasel on tekkinud oma kodune supermarket, on Marco jaoks omaks saanud küsimustele vastamine. Küsimusele, mida oleks veel vaja, vastab Laimre: ?Alati on rahval peale kahe eelneva vaja olnud väikest meelelahutust. Närvesööv tugitoolisport ja mure meie poiste pärast välismaal on vaid võimalikud variandid.?

Sisenedes tagumisse ruumi, asutakse selgitama tänase ühiskonna eksistentsi aluseid. Ühele poole jääb nimeta teos, teisele poole video rahulikust eesti mehest. Huvitav on see, et tekst käib rohkem naise kohta, kuid videolt vaatab vastu mees. Kas pole mitte laused ?ta ei ole inimene, ta on outsaider, võõras, teine? kuulunud sajandeid pigem naist iseloomustavasse leksikasse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht