Lahendav kunst

Fantoomplatvorm 2.0. Hariduse toel ja võimalikult autonoomsetes kunsti- ja teaduskeskustes tegutsedes saavad teadlased ja kunstnikud säästa ning arendada maailma – selle päästa.

ANDRES LÕO

Olmeulmelist olevikku peab saama kuidagi ette kujutada. Kui me ei tea, mida otsime, aga teame, millised on otsitava omadused, siis on põhjust kasutada oma kujutlusvõime ja adekvaatse info kombinatsiooni – fantoomplatvormi.¹

Fantoomplatvorm on ideede materialiseerumise mootor ja tulevik, mis on juba täna. Fantoomplatvorm on miski, mille poole saab püüelda, kui pole teada, mis on see, mille poole liigud. Fantoomplatvorm on salaagenda, määratlematu idee ja instrument, mille abil eesmärgi poole liikuda. Fantoomplatvorm on positiivselt laetud metaruum, kuhu saab projitseerida oma vahetu tuleviku. Fantoomplatvorm on võimalikkus. Fantoomplatvorm on hea tahte avaldus. Fantoomplatvorm on löök kahe tuntud polaarsuse vahel valimise näilise paratamatuse pihta. Fantoomplatvorm on uus, kolmas tee. Fantoomplatvorm on paradigma nihe, kui soovite.²

Olen kõnelnud fantoomplatvormist kui mõttelisest abimehest, mis aitab välja loomingulisest umbseisust. Ent seda tahet – hirmule nime andes ja seeläbi hirmu lüües – saab ju rakendada mis tahes „võimatust“ olukorrast väljumiseks. See on otsus, metamaa, paik, kus edasiminek on võimalik ja tähendusrikas. Kõnelen fantoomplatvormist kunsti, loovuse kontekstis, sest maailm vajab praegu kunstnike ja teadlaste tundlikkust ning oskusi. Paradigma nihe tuleb kunstis kunstlikult esile kutsuda, seda pole vaja vedelema jätta kunstimaailma status quo ihalejate jõudes rüppe. Võimalust midagi ette võtta tuleb kasutada.

Nüüdiskunstnik on lahendaja. Kunstnike roll tuleb ümber mõtestada. Kunstnike rolli uuesti määratlemine pole praeguse üleilmse arengutee valguses mitte võimalus, vaid vajadus. Kui mitte intellektuaalid, teadlased ja kunstnikud, siis kes veel peaksid mõtestama, kirjeldama ja üldsuse kätte tooma info selle kohta, millises seisus oleme ja mida selles olukorras ette võtta. Jätkem vallutusloogika kõrvale. Ärgem vaadakem enam tulevikku, vaadakem olevikku ja tegelgem olulisimaga.³ Praegu. Täna. Fantoomplatvorm on võimalus end parun von Münchhauseni kombel juustest kinni võttes mülkast välja tõsta. Ikka selleks, et ellu jääda ja lasta ka teistel elada, kui piibellikult öelda.

Fantoomplatvorm on lahendus. See on otsus, et on lahendus. Paul Crutzeni lendu lastud antropotseeni mõiste on praeguseks laialt tuntud ja ähvardavalt tähendusrikas, ent paraku on see ka halva lõpuga lugu – negatiivne narratiiv. Antropotseen on küll tõsi ja tegelik, kuid selleks et hea tulemuseni jõuda, tuleb sellesse ka uskuda. Ähvardava ja iseendale tuhka pähe raputava agenda kõrvale on tarvis positiivset agendat. Sestap ongi fantoomplatvorm kui positiivselt laetud teadmatus hea tahte avaldus.

Kui Nicolas Bourriaud’ suhestuva esteetika sotsiaalsest metafüüsikast veidi kõrvale vaadata, siis tuleb öelda, et nüüdisaegses poliitilises ja sotsiaalses kunstis vaid osutatakse probleemile, umbes nii nagu ajakirjanduses. Ajakirjaniku puhul on see loomulik, sest ajakirjaniku asi ongi raporteerida, aga kunstniku puhul võrdub see siunamise, kirumise ja kurblemisega. Näen nüüdisaegses kunstis uue tunnetusliku ja teadliku platvormi tekke võimalust, et problematiseerimise ja muretsemise kõrval võtta ette ka probleemide lahendamine. Kunsti­saalist – antagu andeks selline tinglik ja vanamoeline väljend – peab saama ideede ja võimalike lahenduste kuvaja ja arendaja. Mõistagi, uurimistööpõhise kunsti puhul see juba nii ongi, mingil määral, kuid sellest ei ole ju kaugeltki veel kaanon saanud. Ka seda laadi kunsti rahastamine vajab sissetöötamist. Pole valdav, pole võimu juures. Kommertsgaleriide tööstuslik kauniskunst on pigem rafineeritud elustiilitööstuse glamuurne produkt, poliitiline kunst on aga vaid üks jõuetu virin, välja arvatud ehk too moodsam teatri ja filmikunsti osa … Kuigi, ka see pole midagi palju värskemat, vaid Shakespeare’i kaasajastatud näidendid.

Vene filmikunstnik Andrei Tarkovski arvas, et kunstniku roll on edastada harmooniat, mida muidu ebatäiuslikus elus ei leidu. Kas pole kunstniku töö ilmutada tõde ja tõe võimalusi kõige selle osas, mis muidu inimesteni ei ole jõudnud või ei saa jõuda, kunsti keeles? See on egalitaarne vaatenurk kunstile. See ei ole individualism: see ei ole see, mida dokumentalist Adam Curtis nüüdisaegsele kunstnikule ette heidab. Curtis sarjab eneseväljenduskihku ülima loomingulise ajendina. Curtisel on õigus ses osas, et Ayn Randi jüngrite radikaalne individualism ei tohiks olla kunstniku loomingulise olemuse käivitaja. See ei ole ka ülim merkantiilne künism, mida kehastab Damien Hirst või sama liini vanema põlvkonna kunstnikud Jeff Koons ning Andy Warhol. Muidugi, saab vaielda, mis on tõde ja kelle tõde on tõelisem, sest postmodernismi ajal ja järel on kõik suhteline, ent eks selles ju asja mõte ongi, et vaidleme ja otsime seda tõde. Kui teadlased mängu tuua, ehk on siis natuke rohkem tõde. Püüame selle poole. See meta, mida oma igapäevaseks leivaks vajame, ongi ju see tõde, millest ei saa päriselt rääkida, kuid millest annab vaikida.

Sümbioos, ainult sümbioos. Kunst olgu egalitaarne, mitte pelgalt individuaalne. Kunst tegelgu lahenduste, mitte probleemide sedastamisega. Ühendatagu kunst teadusega. Seletagu kunst ära see info, mille avamise ja lahkamisega ajakirjandus ja poliitikud hakkama ei saa. Pakkugu kunst inimestele metaruumi, kus seletamatu saab seletatud ja kus öeldamatu saab öeldavaks. Olgu kunst ketserlus ja olgu teadus tõeotsing. Moodustagu need koos midagi, millest on meil kõigil kasu.

Kunst sellisena, nagu me seda tunneme, on lõppenud. Kunst ei tee seda, mida võiks teha. Nüüdisaegne kunst on pime ja jõuetu. Ma ei räägi estetiseeritud teadussaavutustest, mida seejärel kaubastada tuleb. Ma ei räägi teaduse propagandast. Räägin nende kahe sümbioosist: toimivast, teaduslikult, empiiriliselt tõestatud ülevast detailsusest ning kunsti nihestava abstraktsiooni avardavast jõust. Need ruumid, kus käime veel nüüdisaegset kunsti kaemas, saagu enda kõrvale uued ruumid, mis on piltlikult öeldes tunnetusliku ja teadusliku ühisplatvormid ehk nn teaduskunsti põrgati. Saagu neist meie lähituleviku fantoom­platvormid.

Praegu, kui ebatõde on liialt kättesaadav ja usaldusväärne info upub vale sisse, peaksime siduma teaduse ja kunsti kunsti- ja teaduskeskustes, tooma oma töö ning tõelise tõestatud tõe, faktid ehtsal moonutamata kujul inimesteni. Seda viisil, mis ühendab – ja mitte ainult inimesed inimestega, vaid ka inimesed loodusega.

Kunsti ja teaduse sümbioos on justkui imeline tõelus, käegakatsutaval tõel ja faktidel põhinev metafüüsiline ime. Parema väljendi puudumisel nimetan seda imeliseks tõeluseks, kuid ei soovi seda siduda maagilise realismiga.

Ilmaruumis valitsevatesse loodusjõudude toimimisse ja tulemisse süvenemine on imeline kogemus. Mõistmine, kuidas loomad ja taimed omavahel suhtlevad, kuidas me ise selles keskkonnas toimime ja kus paikneme – see kõik on päris imeline. See on imelisem kui soovmõtlemise tuumobjektid, iseäranis monoteistlike religioonide juteldavad ihalusobjektid. Imelisus, mille nüüdisaegne kunst, nagu seda viimased 150 aastat oleme tundnud, ja teadus meile kättesaadavaks on teinud, on väärtuslik potentsiaal, mis lausa nõuab kasutamist. Kes kaitseb meid hiiliva korporatiivse orjastamise eest? Kes kaitseb meid korporatiivsete monokultuuride eest?⁴ Kuidas saame otsustada tööstusliku toiduloome üle? GMO-toitude kvaliteedi ja mõju osas puudub meil sõnaõigus, sest selle üle otsustab korporatiivne erakapital. Sama käib näiteks energiatootmise kohta. Kunstniku ja teadlase sümbioos, mida olen tähistanud oma autoriraamatus üsna kohmaka väljendiga „praktiseeriv visionäär“, on selle imelisuse garant.

Nüüdiskunstnik on väärikuse kujustaja. Tänapäeva kunstnik ei pea olema eneseväljendaja, vaid harmoneerija ja ühiskondliku ebaküllasuse ning ebaõigluse tasandaja, õigluse ja elusolu väärikuse kujustaja ning kujundaja – koos teadlastega.

Kui kunstnik Alison Hiltner⁵ räägib teaduse ja kunsti sümbioosist, siis viitab ta võimalusele, et kunstnikud ja teadlased on oma teadmiste ja tunnetusliku pagasiga oluline jõud võimsate ja aina kiirenevate protsesside seletamisel, kujustamisel ja lahendamisel. Teadus ei ole museaal, aga nüüdiskunst sellisena, nagu seda siiani teame, on.

Kunstnikud ning samalaadse tundlikkuse ja süvenemiskirega teadlased⁶ peaksid looma uue platvormi, mis võtab probleemide lahendamise ja neist teavitamise enda kätte. On ammu teada, et tööstuse ja transpordi robotiseerimine vabastab tööjõu, mistõttu võib paugupealt laostuda kogu majandus. Energiatootmise jätkusuutlikustamine ja kasvav taastuvenergiate kasutamine ning samaaegne uute energiasäilitamise tehnoloogiate tulek muudab peatselt ja otsustavalt inimasustuse sõltuvusvorme. Tekivad uued linnad maailma majanduse uute jõujoonte ristumispunktidesse. Uued elualad. Selliste ülioluliste teemadega ja lähituleviku ilmestamisega tegelemine peaks olema kunstnike ja teadlaste ühistöö prioriteet. Sellega antaks teadusele südametunnistus ja kunstile selgroog. Võim. See ongi see võim, mille järele kunstnik ihaleb. Seesama võim, mille järele kõik võimuiharad ihalevad – mitte, et alati endale võimu olemust seletada osataks.

Algust on teatud määral juba tehtud Genfi kunsti- ja teaduseprogrammi, CERNi kunstide residentuuriprogrammi (Collide Artists CERN), Euroopa kosmoseagentuuri (Art & Science@ESA), Carmago fondi kunsti- ja teadusprogrammi ning NASA teaduse estetiseerimise näol. Teadusekeskuse ja kunstisaali kõrvale tuleb luua kolmas platvorm. Teaduse- ja kunstikeskused võtku oma eesmärgiks teadussaavutuste inimesteni toomine nii, et see kõnetab ja annab elule uusi vaimselt rikastavaid tähendusi. Lahendused, olgu selleks ükskõik milline tehnoloogia toidukonstrueerimisest (biofüüsika) ja energeetikast ITni, tuleb kuvada inimestele arusaadavas ja silmi avavas keeles: metafüüsilises ja ka lahendavas, ehtsas imelises keeles.

Alustada tuleb haridusest. See on uute põlvkondade mängumaa, mille printsiibid sõnastas juba esimese kosmoseajastu teadlaskond ning (veidi utreerides) esimene hipipõlvkond. Nii vastuokslik kui see pärand ka pole, saavad teadlased ja kunstnikud hariduse toel ja võimalikult autonoomsetes kunsti- ja teaduskeskustes säästa ja arendada maailma – ja selle päästa. See on paradigma nihe. See on fantoomplatvorm.

1 Andres Lõo, Fantoomplatvorm. ;paranoia, 2016.

2 Parafraas Lennoni ja Ono 1972. aasta aktsiooni hüüdlausele „War is over. (If you want it)“.

3 Andres Lõo etendus „Utopiaana: Fuck the future – Let’s present!“, Artishoki biennaalil 2016. aastal teatris NO99.

4 Daniel Pflumm Frieze’i ajakirjale 24. IV 2014 antud intervjuus: „Kui informatsiooni käsitletakse vaid kapitalina, ei soovi enam keegi olulist teistega jagada.“ https://frieze.com/article/dont-believe-hype

5 Ida Bringedali intervjuust Alison Hiltneriga Karolin Tampere ja Bringedali 2017. aastal kureeritud näitusel „Vetikad ja kartulid“ Skieni Telemarki kunstikeskuses: „Kui vaadata kunsti ja teadustööd kultuurilisest vaatenurgast, siis sunnivad mõlemad meid oma olukorda kosmilisest aspektist ümber mõtestama ning uurima inimsuse suuri küsimusi. [—] Usun, et kunst on hindamatu töövahend, mis avab tänu visuaalsele kirjeldusele tee teaduse juurde, mis on suuremale osale inimestele muidu võrdlemisi ligipääsmatu.“

http://www.telemarkkunstsenter.no/uploads/9/4/7/1/9471818/alger_og_poteter_pdf_web.pdf

6 Ursula K. Le Guin 10. V 2014 Santa Cruzi antropotseeni konverentsil: „Vajame nii teaduse kui ka poeesia keelt [—] peame uuesti siin maailmas elama õppima, peame uuendama oma maailmataju. [—] tuleb lõpetada puude, mägede, jõgede kohtlemine loodusvaradena ja käsitleda neid kaasolenditena [—] Teadus kirjeldab väljast sissepoole, poeesia seest väljapoole.“ https://vimeo.com/97364872