Kuraatoripositsioon – Ehitada uus maailm või väärtustada olemasolevat?

Francisco Martínez: „Selle asemel et paluda kunstnikke maailma muuta, ma pigem vaatlen veel kriitilisemalt struktuure, mis panevad kannatama prekaarsuse käes.“

REET VARBLANE

Antropoloog Francisco Martínez on Eestiga olnud seotud juba kümme aastat, kuraatorina on ta ennast näidanud 2014. aastast peale. Tema kuraatoriprojektid on olnud väljas kunstiakadeemia galeriis, Tartu kunstimuuseumis, EKKMis, tarbekunsti- ja disainimuuseumis ja sel suvel Kohtla-Nõmmel kaevandusmuuseumis. Nagu Eesti teadusinfosüsteemis seisab, on tema uurimusvaldkonnad seotud materiaalse kultuuri, loomingulise uurimistöö meetodite ja perifeeriaga.

Kunstiteadlane Corina L. Apostol tegutseb Eestis küll alles kolmandat aastat, kuid tema kuraatoriprojekte on Tallinna Kunstihoone galeriis ja Tallinna Linnagaleriis olnud väljas juba ligi kümmekond, praegu on Tallinna Kunstihoones tema kureeritud näitus „Kuidas sillutada teed uuele maailmale“, mis põhineb samamoodi pealkirjastatud raamatul, mille ta koostas koos Nato Thompsoniga ja mille andis välja vahetult enne üleilmset pandeemiat mainekas Routledge’i kirjastus. Raamat avaldati Creative Time’i tippkohtumiste kümnenda aastapäeva puhul. (Vt intervjuud Corina L. Apostoliga Sirbis 24. I 2020). Corina L. Apostol on ka järgmise Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kuraator. Tema kunstnikud on Kristina Norman, Bita Razavi ja Emilie Rosalie Saal. Poliitiline, aga ka kaasav sotsiaalne kunst ja kunsti aktivism on talle alati südamelähedased olnud.

Francisco Martínez: Meie näitustel on nii poliitilises, epistemoloogilises kui ka esteetilises mõttes erinevad lähtepunktid. Minu Kohtla-Nõmme „Kohanemist kahanemisega“ käivitas soov mõista, kuidas maailma pannakse ikka ja jälle kokku, isegi negatiivse võimekuse ja keskkonna katastroofi tingimustes, nagu seda on Kirde-Eesti. Usun, et meie peamine ülesanne ei ole sillutada teed uuele maailmale, vaid hoolitseda selle eest, mis meil juba olemas on.

„Kohanemine kahanemisega“ on antropoloogilise uurimuse osa, kus püütakse mõista konstrueeritud nähtuste haprust ja kuidas säilib sotsio-materiaalne stabiilsus. Selline eesmärk eeldab sidusrühmade eksperimentaalset koostööd, aga ka esteetilise ja analüütilise ühendamist, kasutades näitust omamoodi uurimisemeetodina. Sinu näitusel on rõhuasetus kunstilistel sekkumistel, et muuta maailma, minu oma püüab mõista argiseid ettevõtmisi, mis teevad olemasoleva maailma vastupidavaks. Need on tegelikkusesse sekkumise kaks eri vormi. Sinu oma osutab heroilistele püüdlustele modernistliku utoopia laadis, minu oma toetub väiksemale alusele, töötades mikro­utoopiatega.

Corina Apostol: Creative Time’i tippkohtumised said alguse 2008. aastal ja ma olen veendunud, et selle ajaga on kaasav sotsiaalne kunst liikunud kunsti­maailma perifeeriast keskusesse. 2020. aasta kriisist peale on see toimunud pöördelise murrangu taustal. Aga oleme üha enam hakanud mõistma, et meil on ühine maailm, mida tuleb kõigiga jagada, ühine poliitiline ja majanduslik saatus ning et meie maailma määrab järjest enam ühine arusaam kriisist.

Seetõttu olengi püüdnud tuua kokku kunsti aktivismi ja üleilmse poliitika, keskendudes seejuures Baltimaadele, Kesk- ja Ida-Euroopale ja Venemaale.

Ka minu kuraatoriprojekti teosed põhinevad uurimustööl, mõned neist on kestnud aastaid. Viimase kümne aastaga on liberaalse demokraatia parempoolsed valitsused kinnistanud oma võimu. Oleme tunnistajaks, et nende pandeemiakriisi lahendusviisid ei ole viinud progressiivse poliitilise muutuseni, otse vastupidi. Konspiratsiooniteooriate levitamine, jätkuv vägivald migrantide, mustanahaliste ja queer-kogukondade suhtes ning naiste õiguste vastased repressioonid on vaid polsterdanud natsionalistlikku ja antidemokraatlikku poliitikat.

Erinevad ambitsioonid

Martínez: Sa väidad, et kaasava sotsiaalse kunsti ülesanne on kritiseerida võimustruktuure, kuid viis, kuidas seda tehakse, ei ole enam sama, nagu oli 1960ndatel või 2000ndatel. Praegune kollaps on meie epistomoloogiline ja kogemuslik tegelikkus. Õnneks oleme endale teadvustanud, et maailma ressursid ei ole piiritud. Just need ongi meie praegused peaküsimused.

Elame antropotseeni ajastul, nii et poliitiline tegevus – seda nii praktika, teemade ja objektide alal ning ka kellega koos poliitikat teha – ei saa olla enam samasugune, nagu oli varem. Et olla poliitiline ja kriitiline, tuleb aru saada, et maailm, kus elame, ei kuulu ainult meile ja ei ole mõeldud ainult meile tarbimiseks. Eestis me kipume tähelepanuta jätma, et paljudel asjadel, mida oleme ära visanud, lammutanud või hüljanud, on väärtus. Oleme pimestatud oma uudsuse, kasvu ja innovatsiooniga seotud kinnismõtetest. Kõige pakilisem samm, mis tuleb astuda, on kasvatada inimest, et ta mõistaks nende asjade väärtust, mis tal juba käes on.

Apostol: Minu näituse kõige tähtsam osa on minevikule tähelepanu pööramine. Raamatu „Türanniast“ autor Timothy Snyder on väga õigesti rõhutanud, et meie demokraatia sõltub minevikust. Ta arutleb türannia ja autoritaarsuse üle, mida makrotasandil esindab Ameerika Ühendriikides näiteks trumpism. Selline mõtteviis mõjutab kahjuks ka haridusasutusi, kus mõnedki tegelased otsustavad, et alternatiivsed faktid või libauudised on elujõulised ja neid tuleb ka noortele õpetada. Demokraatia tähendab aga võimet ära tunda, et oled vigu teinud ja oled valmis neid parandama. Olen veendunud, et elame ajaloolise amneesia ajal, kus noorem põlvkond ei taha enam ajalugu tundma õppida. Kui me ei tea ajaloost midagi, ei ole me võimelised ka oma vigu nägema.

Mis puutub antropotseeni, siis eelistan toetuda Isabelle Stengersi kosmopoliitika kontseptsioonile, kus lood, perspektiivid ja praktikad on ühendatud, et nende pinnal luua uusi strateegiad ja võimalusi. Raamatus tõin esile ka mitmeid lähenemisi ökoloogilisele kriisile ja selle majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuuriliste mõjudele.

Martínez: Meie näituste esteetika on erinev, sest meie projektide ambitsioonid on erinevad. Kui sinu oma võib vaadata kaasava sotsiaalse kunsti genealoogiana, kus on kasutatud laiendatud narratiive ja plakatitaolisi visuaale, siis minu oma põhineb käegakatsutavatel, kohaspetsiifilistel installatsioonidel, mis on põimitud keskkonda ja kus on kasutatud ka mitmesuguseid leidobjekte. Mõned neist installatsioonidest on kontseptuaalsemad, teised jälle multi­modaalsed. Need kõik on kaasatud siinsesse materiaalsesse kultuuri ja neil on nüüdisarheoloogia puudutus.

Meie ambitsioonide erinevus tuleneb ka näituse paigast. Tallinna Kunstihoone asub Tallinna keskel, Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum on postindustriaalne muuseum, kus varem ei ole nüüdiskunsti projekte tehtud, ja mis asub teravate ühiskondlike probleemide keskel. See ei tähenda Ida-Virumaal näituse korraldamise žesti romantiseerimist, otse vastupidi – see toob esile riski ja õppetunnid. Kuid Ida-Virumaal näituse korraldamine muutis meie uurimisprotsessi märksa intensiivsemaks ja seetõttu võisime näidata ka protsessi. Sinu juhtumil on peamised ideed, ka siis, kui need on kriitilised, juba eelnevalt kehtestatud ja raamatus läbi kirjutatud.

Apostol: Mu näitus on väljas Eesti kõige etableerunumas kunstiasutuses. Andsin endale igati aru, mida tähendab eksponeerida multimeedia, interdistsiplinaarseid, kogukonnale orienteeritud kaasava sotsiaalse kunsti teoseid võimukeskuses. Minu näituse esteetika tuleneb kunstnike lähenemisviisidest. Olenevalt taustast ja kogemustest on nad kohandanud omaajaloo, arhiveerimise, diskursiivsete praktikate strateegiad iroonia, huumori ja absurdiga.

Ajaloota ei ole tulevikku

Martínez: Kohtla-Nõmme projektiks sain inspiratsiooni kahest näitusest: nägin Veneetsia Fondazione Pradas 2019. aastal Jannis Kounellise näitust ja 2017. aastal Udo Kittelmanni kureeritud „Paat lekib. Kapten valetas“. Mõlema puhul oli tunne, nagu oleksin ületanud liminaalse läve: kukkunud Imedemaa Alice’ina auku, kus tuli uuesti seadistada kõike, mida varem teadsin. Igatsen eksperimentaalseid, uurimuslikke ja ebaselgeid näitusi.

Apostol: Me peaksime tundma vastutust ajaloo ees. Asi ei ole ühe või teise kaanoni kehtestamises, kuigi seda juhtub paratamatult, kui kunst puudutab eneseajalugu ja -peegeldamist. Kui me ei tunne vastutust, siis ei tule ka muutusi. Ajalugu puudutab nähtusi, mis panevad meid tundma ennast ebamugavalt, peegeldama olevikku ja kuidas kujutame ette tulevikku.

Martínez: Kunst võib olla aktivismi vorm, kuid ei ole aus asetada kunstnike õlgadele sotsiaalsete probleemide lahendamise vastutus. Praegust kunstiaktivismi võib vaadelda depolitiseerimise suundumuse osana just nende poolt, kellel on vahendid ja vastutus ühiskondlike teemadega tegelemiseks, kuid nad delegeerivad oma ülesanded rahvale ja õigustavad, miks riik ei sekku. See on riskide privatiseerimine, neoliberalismi ABC.

Usun, et sinagi oled kokku puutunud aktivistliku kunstiga, mida tehakse kollektsionääride ja asutuste rõõmuks ja et paljud heade kavatsustega loodud teosed lõpetavad kaubana kunstimessidel või et mõnedki poliitilised sõnumid saavad asutuste või linnade reklaamibrändideks, kus keskset rolli mängivad finantshuvid ja millega osutatakse individuaalsele ettevõtlikkusele.

Selle asemel et paluda kunstnikke maailma muuta, ma pigem vaatlen veel kriitilisemalt struktuure, mis panevad neid kannatama prekaarsuse ja vaimsete probleemide käes. See on meieaegne katk, millest ei ole just ülearu räägitud.

Apostol: Kunsti aktivismi, kaasava sotsiaalse kunsti tuuma moodustab kunst, mille taga on ainult kunstilised impulsid, isegi kui kunstiturg ja -institutsioonid võivad kunsti pakendada kaubana. Olen nõus, et kunst ja traditsiooniline aktivism, kunst ja kogukondlik töö ei ole samad nähtused. Kunstnikud, keda olen kutsunud oma projekti, on huvitatud looma teadlikku nihet ja nad näevad ennast eelkõige loojate ja hoolivate kodanikena, mitte kogukonna organisaatoritena. Ka kunst on seotud kogukondliku tööga, kuid intellektuaalselt ja emotsionaalselt ümber kujundatud viisil, ning siis viies need kogemused näitusesaalis vaatajateni, et näidata, kuidas kunstnikud on vastutustundlikud ja sekkuvad maailma sotsiopoliitilistesse koostisosadesse.

Martínez: Kõigil meil, kas oleme kuraatorid või pealtvaatajad, on oma huvid, eelistused ja maitse. Mina naudin kunsti, mis toimib nagu päästeoperatsioon, kuhu on kaasatud jälitus-, pääste- ja parandustööd. Kuid rohkem Kader Attia kui Forensic Architecture mõttes …

Mu töö on poliitiline ka siis, kui ma ei ole aktivist. See on produktsiooni kõigis faasides poliitiline: teemade mõttes, mille üle arutlen, aga ka kuidas, kellega ja kellele mu arutlus on mõeldud. Nii nagu sina, nii kutsun ka mina inimesi väärtusi ümber mõtestama: kes peaks millest kõnelema ja kuidas midagi tajutakse. Kunsti aktivism peab inspireerima alternatiive, soodustama dialoogi ja lõpuks peab sellel olema sotsio-materiaalne, mitte ainult diskursiivne mõju, mis piirdub tegelikkuse paljastamisega. Olen oma projekte püüdnud siduda elu mikropoliitikaga, pöörata tähelepanu väikestele hoolivatele žestidele ja tunnetuse hetkedele. Kirjanduslikus mõttes võiks see olla Pessoa või Camus’ kureerimisviis.

Sellest hoolimata peame olema ettevaatlikud, et ei lubaks liiga palju, sest sõnumi edasiandmine on ainult sõnumi edasiandmine. Informatsioon ei tähenda muretsemist ja veel vähem tegutsemist. Kogu maailm küll vaatab pealt, aga varsti unustab.

Apostol: Mulle tähendab minevikule ligipääsemine kunstilise uurimuse kaudu viisi, kuidas luua demokraatliku kodanikuühiskonna tulevikku.

Mineviku ja tuleviku vahel on otsene suhe. Nii on minu näitus paljuski tulevikust ja millist laadi tulevikku me soovime, milliseid maailmu oleme võimelised ette kujutama, et meid inspireeriv võiks olla väärikama elu aluseks.

Tõlkinud ja lühendanud Reet Varblane