Kunstisuvi Aaspere mõisas

Teet Veispak

Maalikunstnikud meelitavad iluteemaga publikut.  

Kõige üllatavam oli Mari Roosvalti

“Meenutus Helmut Newtonist” (2006).

 MARI ROOSVALT

 

Arhitektuuri- ja mõisakultuurihuvilistele on von Dellingshauseni perekonnale kuulunud mõis olnud kogu aeg ennekõike varaklassitsistliku härrastemaja tõttu külastusobjektiks. Kuna aga rohked kõrvalhooned ning jäljed kunagisest hoolitsetud pargist nõuavad praegustelt omanikelt palju vaeva ning vahendeid, et uuesti vaatamis- ja kasutamiskõlbulist väljanägemist ning sisu saada, siis on mõis laiema tähelepanu alt kõrvale jäänud. Kuuldavasti on praegustel uutel omanikel kavas palju kunagisest hiilgusest taastada, sealhulgas ka XIX sajandi lõpul rajatud nn hiina tuba. Aga eks seda, kuhu välja jõutakse, näita aeg, sest meie praegused mõisaomanikud pole nii kohapaiksed, kui nad olid seda ajal, mil nende esiisad veel adrakurge mõisa põldu kündes peos hoidsid. Küll mõjub praegu üsna raskesti ületatava dissonantsina Aaspere kuue dooria sambaga portikusega peahoone kõrvale nõukogude aja hilisperioodil ehitatud kahekorruseline (nüüdseks küll tühjaks jäänud) koolihoone, millega ei osata enam midagi peale hakata. See on nagu sadul sea seljas, mida pole kerge maha võtta. Eks anna siingi aeg arutust.

Kuid mõis, mis pole ju teab kui kaugel Tallinnast (80 kilomeetrit mööda maanteed Narva poole), on selle aasta mai algusest saati sündinud uuele elule tänu seal korraldavatele ulatuslikele maalinäitustele, mis peaksid ligi tõmbama ka seda rahvast, kes muidu igakuiseid mõisakülastamisi ette võtta ei viitsiks, kuid maalikunstnike töid vaatama sõidaksid küll.

Esimene suurem väljapanek “Ilusad maalid” oli mais-juunis. See oli omamoodi läbilõige meie praegusest maalist, küll mitte ajaliselt selgelt fikseeritud, sest mõni eksponeeritud töö oli veel kuuekümnendate lõpust ja seitsmekümendatest. Ja esines suurem osa meie maalijatest: kokku oli töid üle kolmekümnelt kunstnikult. Näituse pealkiri “Ilusad maalid” võis küll veidi õlgu kehitama panna, kuid sellel polnud eksponeerituga sisuliselt mingit kokkupuutepunkti, pigem oli tegemist näituse turundusstrateegiaga: ilusaid maale tulevad vaatama ehk ka need kunstihuvilised, kelle tarvis turvaline ning vaatamist vääriv kunst lõppes koos nõukogude võimuga. Ja kindlasti võis seda tingida näituse enda geograafiline asukoht Virumaal, sest seal, nagu teada, armastataksegi pea eranditult ainult ilusat kunsti. Seetõttu on päris loomulik, et juuni lõpus avatud uus maaliväljapanek (see on avatud kuni 10. augustini) kannab nimetust “Ilusad inimesed”.

Praegune väljapanek sarnaneb mõneti eelmisega: palju eriilmelisi kunstnikke, alates vanameister Evald Okasest kuni maalijana veel verisulis Eva Lobotkinini. Ja nende vahel siis pea kõik teised, keda tunneme vähem või rohkem. Et aktsent on nüüd nihutatud ilusatelt maalidelt ilusatele inimestele, siis on mõistetavalt rikkalikult välja pandud ka aktimaali, aga muidugi mitte ainult.

Aasperes eksponeeritud töödest oli mulle kõige üllatavam ja ehk huvitavamgi Mari Roosvalti “Meenutus Helmut Newtonist” (2006), mida saab usutavalt näha veel edaspidi ka Tallinnas. Kuid põhjust on nimetada teisigi, olgu see siis faasinihkelise irooniaga tugevasti mällu settinud Mati Küti “Substantia stellaris” (2006) või Valeri Vinogradovi tiba rämedavõitu kolmeosaline seeria “Tantsivad kõik” (2005). Noorematest tuleks nimetada kindlasti Maarit Murkat (“Kill your darlings II – M”, 2006) ja juba nimetatud Eva Lobotkinit (“Ivailo 03:27:54”), kelle edaspidised tööd peaksid kindlasti huvi pakkuma. Aga midagi eriti üllatavat sel näitusel nüüd ka pole, enamik eksponeeritud töödest on ju varasemast ajast tuttavad, olgu tegu siis oma vaimliste otsingutega tuntud Toomas Tõnissoo ja Kadri Kangilaski või aktispetsialist Ado Lille töödega. Küll aga püüab veidi heitliku meelelaadiga Tiina Tammetalu taas uue väljenduslaadini jõuda (“Maalides suvist õhku. Pastoraal”, 2006), millest annab lisaks Aaspere väljapanekule tunnistust ka Tallinnas Vaalas eksponeeritud töö “Ilu päästab” (2006). Aga eks pea pidev teelolek lõpuks ka kuhugi välja viima.

Vaala galerii näitust “Päästke Willy” (on ikka näitustel pealkirju!) võiks käsitleda kui Aaspere näituse ühte osa või siis ka vastupidi – suur osa kunstnikest, kes esinevad Aasperes, on töödega väljas ka Tallinnas. Vaadata tasub mõlemat, ehkki mulle tundub, et just Vaala näitus on sisuliselt natuke hajusam ja ebaühtlasem, ehkki füüsiliselt maksimaalselt kokkusurutud. Ilmselt on see seletatav sellega, et tegemist on Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituse osaga, kuhu taheti välja panna rohkem töid kui linnast välja. Kuraator Jaan Elken leiab, et “näitus protesteerib omal skisoidsel kombel ka nõmedate ja mittemidagiütlevate slouganite vastu, pöörates “kureeritud maalinäituse” kui ilmvõimatu nähtuse jandiks. Maalikunstnik dirigeerib ja kureerib teema piires ennast alati ise”. Ma pole küll kindel, mida see “omal skisoidsel kombel” täpselt tähendab, aga võimalik, et pealkiri “Päästke Willy” kuulub sellesse rubriiki. Vaalade hingeelu kajastusi sellelt näituselt muidugi otsida ei maksaks, ehkki mõni on ka selle konksu alla neelanud, ent need tööd ei kuulu paraku näituse huvitavamate hulka. Enamasti kureerivad ju maalikunstnikud oma näitusi ikka ise, mida näitab seegi soe maaliküllane suvi.